Kuidas luua uus toimiv pere ja suhe?

Usalduse tekkimine ja perekonna arenguetapid nõuavad selle liikmetelt palju aega ja kannatust. Kui kaks täiskasvanut loovad uue pere, toovad nad mõnikord endaga kaasa väga erinevaid kogemusi ja mõtteid perekonnast. Pereterapeut Pekka Larkela toob Rakkaudeksi.fi lehel välja 9 nõuannet, kuidas luua uus toimiv pere ja suhe.

Vabane vana liidu varjudest

Enne kui uus algus on võimalik korralikult käima saada, peab olema võimeline vana liidu seljataha jätma. Vana liidu varjudele ei ole võimalik luua uut perekonda, vähemalt mitte midagi pikemas perspektiivis toimivat. See asetab üsna võimatu aluse uut suhet jätkata. On oluline endisele abikaasale andestada, sest see puhastab minevikust kõige paremini.

”Partnerid võivad ühtäkki märgata, et on ümbritsetud sarnasest survest kui eelmises liidus. Kui probleeme omavahel arutatakse ja nendega tegeletakse, on uue suhte õnnestumiseks loodud paremad tingimused,” sõnas Larkela.

Uus partnerlus vajab aega

Uus pere ei sünni ilma kahe täiskasvanu suhteta. Ka ei jää uus pere püsima ilma kahe täiskasvanu toimiva suhteta. Nagu ükskõik millises perekonnas, on ka uues peres täiskasvanute kindlal põhjal olev kooselu laste heaolu tingimuseks.

Kui mõlemal poolel on endisest liidust väikesed lapsed, võib olla raske ühendada omavahel romantilist armastust ja laste kasvatamist. Võrdselt raske võib see olla ka noorukite vanematele. Täiskasvanute ühisesse voodisse tuleb öösiti väikeseid külalisi või noorukit ajab iiveldama mõte, et üks vanem isegi kallistab kedagi teist kui oma ema või isa. Täiskasvanud peavad oma hellusehetki salajas hoidma, isegi kui suhe on alles värske. Sellepärast vajavad nad väga palju oma aega.

Kompromissid au sisse

Isad ja emad on laste olemasolu tõttu pidevalt teadlikud, et nende eelmine liit ebaõnnestus. Bioloogiline vanem kaitseb instinktiivselt oma last ja süütunne ebaõnnestunud suhte tõttu võib põhjustada selle, et ta moodustab lapsega liidu. See võib pere uuele liikmele, kasuemale või -isale, tekitada kõrvalejäetu tunde.

Sageli peab uus pereliige kohanema juba väljakujunenud pere argielu rutiiniga. Uue pere nõuetekohaseks toimimiseks on aga oluline, et kõik pereliikmed tunneksid ennast hästi ja koduselt. Seetõttu on kompromissid üks levinumaid nähtusi uue pere igapäevaelus ning nende tähtsust ei tohiks alahinnata.

Armukadedus kontrolli alla

Täiskasvanud tahavad korvata purunenud peret ja hüvitada lapsele lahutuse põhjustatud kurbuse ning üleelamised. Ka lapsed elavad unistustemaailmas, lootes, et uus kasuema või -isa kaob kuhugi ning vanemad hakkavad taas koos elama.

”Uues peres võib tekkida pingeid selle koha pealt, et kuidas lapse bioloogiline vanem oma aega ja armastust jagab. Lapsele ja uuele partnerile suunatud armastus ei tohiks omavahel konkureerida ega üksteist välistada. Armastust peaks jaguma kõigile,” tuletab pereterapeut Larkela meelde.

Piirid selgeks

Uus kooselu võib sattuda mitmete probleemide ette. Sageli esitavad kolmandad osapooled uue pere kohta omapoolseid hinnanguid ja süüdimõistmisi. Siin ei aita muu kui välismaailma välja jätmine ja selgete piiride tõmbamine.

Piirid peab selgeks tegema ka eks-abikaasale. Endisel abikaasal ei peaks uue suhte üle võimu olema, vaid nendega tuleb kokku leppida kindlad reeglid. Paar peab mõistma, et nad peavad olema tugevad, jätmaks teiste arvamused, hoiakud ja väärtused nende suhtest välja. Kui eksidel õnnestub aga paari vahele tulla, võib see vähehaaval kooselu sööma hakata.

Uued, ühised reeglid

Paarid toovad suhtesse erinevaid kultuure. Mõlemad kannavad kaasas kogemusi, väärtusi ja suhtumist oma vanemate suhtest ja ka eelmistest suhetest. Erinevad nägemused ja viis omavahel suhelda võivad teinekord viia tülideni. Olukord nõuab arutelu, et paar saaks luua uue, ühise kultuuri. On kasulik istuda maha ning leppida kokku ühised mängureeglid. See on oluline ka laste vaatenurgast, aga eriti kooselu toimivuse kohapealt.

Mõlemad täiskasvanud peavad tegema kompromisse ja kohanema teise eripäradega.

”Mõnikord tehakse see viga, et lähtutakse ainult ühe osapoole kasuks olevate reeglitega. Tegelikult tuleks siiski luua täiesti uued, ühised reeglid, millega on kõik pereliikmed nõus ja mida kõik järgivad,” sõnas Larkela.

Aja kasutamine kontrolli alla

Kasuema ja -isa tunnevad tihtipeale süüd, et pühendavad bioloogilistele lastele vähe aega ning oma uue pere lapsega/lastega veedavad rohkem aega koos.

Uue pere algus on suhte seisukohalt paras kaos, sest kõik tahavad saada oma osa täiskasvanute armastusest. Lastele on ette nähtud oma osa, kuid ka uus kooselu nõuab oma panust.

Siin ei aita muu kui aeg. Lõpuks harjuvad lapsed sellega, et uus kaaslane on püsivalt ema või isa elus ning armastust jagub kõigile. Ka täiskasvanute sihikindlus pühendada aega teineteisele on oluline kooselu püsimajäämise seisukohalt.

Uue vanema roll tuleb määratleda

Uues perekonnas on kasuema- või isa roll sagedasti üsna segane. Harjumine uue suhte ja perega võtab aega. Ootused ja surve bioloogilistelt lastelt, partneri lastelt ja uuelt kallimalt võivad üksteisest oluliselt erineda. Sageli peab uus vanem küsima, et kus on tema koht selles perekonnas.

Kasuema või -isa üritab anda kõik endast oleneva, et kohaneda ning luua suhe uue kallima lastega. Lapsed võivad siiski pikka aega uut vanemat tõrjuda ja see toob täiskasvanus esile raskeid tundeid. Ema või isa satub raskesse olukorda; ta on nagu rahuvalvur laste ja kallima vajaduste vahel.

”Bioloogilise vanema ülesanne on määratleda uue partneri roll perekonnas ja teha see selgeks ka lastele,” ütles Larkela.

Müüdid on müüdid

Kasuema või -isa puutuvad tihtipeale kokku erinevate müütidega, nagu näiteks müüt kurjast kasuemast.

”Üldjuhul arvatakse, et bioloogiline vanem on automaatselt parem lapsevanem kui kasuema või -isa rolli kandev täiskasvanu. See ei ole alati nii. Kasuema või -isa aktsepteerimine uueks vanemaks võtab oma aja, kuid ka tema võib olla sama hooliv, armastav ning asja oskav kui bioloogiline vanemgi,” märkis Larkela.

Anneli Allikas-Parv