Kuldsed keskteed lapsega…

Lapse sünd toob endaga kaasa miljon rõõmu, kuid umbes samapalju muresid. Ma ei väida, et minu seisukohad ja nõuanded on ainuõiged, kuid ma püüan püsida kuskil arvamuste keskteel, ma ei ole ökomemm, kes piimataks 2 aastat ja väidaks, et kõik vaktsiinid ja poeköögiviljad on mürk, kuid samas ei hakka ma kahekuusele jogurtit ja kuuekuusele kodutoitu andma. Niisiis, mina, see keskmine.

Olen viimasel ajal foorumites ja mujal üha enam täheldanud, et nii paljud lapsed sünnivad keisrilõike abil. Olen paari kurba lugu ka lugenud, kuidas kellelgi on nii meeletu hirm eelseisva sünnituse ees ja lõpus on küsimus, kus tehakse keisrit omal soovil? Nii palju kui ma uurisin, tehakse Eesti Vabariigis keisrilõige vaid meditsiinilistel näidustustel, juhul kui lapse asend või seisund ei võimalda tavasünnitust või kui emal on mingi terviserike. Mõnel juhul on olnud ka variante, kus psühholoog on väljastanud paberi ja tuvastanud selle paanilise sünnitushirmu. Ma ei tea, kas peab olema suur rahakott, meisterlik näitlejaanne või siis tõesti kole eelnev kogemus, aga mitte ühelgi juhul ei mõista ma neid keisrisoovijaid. Me kõik kardame, kuid minu jaoks oli täiesti mõeldamatu, et keegi lõikaks kõhu lahti ja võtaks lapse välja...sürr.  Mind aitas erinevate raamatute lugemine, filmide vaatamine (kusjuures need keisrifilmid olid minu jaoks tõelised õudukad)  ning arusaamisele jõudmine, et sünnitus ongi valus, sinna pole midagi parata. Tegin endale selgeks MIKS see on valus, mis toimub ja kuidas toimub ning tuleb tunnistada, et hoolimata 18-tunnisest sünnitusest ja ligi 4,5-kilosest lapsest, läheksin iga kell uuesti kui vaja. 
Seega, rääkimine ja enesele asja selgeks tegemine on kõige aluseks. Kui  Sa oma peas oled valmis, siis on ka keha valmis ja teab mida teha.

Järgmine valupunkt, millega tegemist tuleb teha, on imetamine ja tuleb tunnistada, et see pole üldsegi nii loomulik ega tule iseenesest nagu kõik väidavad. Isegi, kui laps teab, mida teha ja Sina oled läbi lugenud miljon raamatut, võib siiski juhtuda, et asi ei õnnestu. Minu jaoks oli imetamine kaks kuud kestev põrgu, nii valus oli lihtsalt ja ega sealt eriti midagi ei tulnudki. Kuna laps suurt juurde kah ei võtnud, hakkas ta üsna varakult lisaks ka kunsttoitu saama.  Kuulsin mõistagi meeletult etteheiteid, kuidas ma ikka peaksin veel PROOVIMA. Soovitati imetamisnõustajaid, imeteesid, kreeme, nibukaitsmeid ja kõike muud. Ometigi oli üleminek piimasegule MINU otsus ja ÕIGE otsus, laps muutus pontsakamaks ja rõõmsamaks ning mina ei kartnud enam söögikordi. Seega, tee nii nagu süda ütleb, isegi kui kõik ümberringi Sind halvaks ja hoolimatuks emaks tembeldavad. Sina otsustad, kui asi ikka ei meeldi, siis pole mõtet seda teha, eksole.
Mina, mu vend ja õde oleme kõik sündinud sügaval veneajal ning pole keegi saanud rinnapiima, kuna emal lihtsalt polnud. Arvestades tollase kunsttoidu kvaliteeti, oleme kõik terved, ilusad ning üpriski normaalsed.

Üsna murelikuks tegi mind alguses riiete teema. Mida panna lapsele selga? Kui palju? Kui vähe?
Materjalidest tuleb eelistada puuvilla või linast, kõiksugu sametid ja fliisid võib heaga ära panna või ostmata jätta.
Meie esimesele nädalale saatus augustikuu viimane kuumalaine kui temperatuuri viskas üle 30 kraadi ja teadmised riietusest pandi kohe proovile. Esimese korraga muidugi astusin ämbrisse. Haiglast kojutuleku ajaks panin lapsele kampsuni selga...oleks piisanud puuvillasest jakist. Järgmistel päevadel tulid kasutusse lühikesed body'd ööseks ja õhukesed kleidikesed (jah, lugesite õigest) päevaks. Igaks juhuks kandsin alati kaasas jakki või tekki.
Ka edaspidi olen püüdnud last võimalikult õhukeselt riidesse panna. Kui pidevalt last jälgida ja katsuda, siis ei ole mingit külmetamise ohtu, pigem kasvab laps terve ja karastatu.
Üleüldine reegel on panna laps samamoodi riidesse kui ennast ja kahtluse korral üks kiht rohkem.

Kui minu laps sai neljakuuseks, hakkasin talle tasahaaval andma kõrvitsapüreed. Meil vedas, sest oli just kõrvitsa hooaeg ning vanaema ja tädi muudkui saatsid meile.
Ka selle suure sammu puhul tekkis kõrvalseisjatel palju ütlemist  - ma alustavat liiga vara ja andvat liiga palju korraga. Nojah...Tegelik põhjus, miks, ma üleüldse kõrvitsaga tutvust sobitama hakkasin, peitus selles, et lapsel oli väga suur toidu tagasiheide (refluks) ning koos arstiga otsustasime, et ehk tahkem toit hoiab piima kõhus kinni. Hoidiski. Paari nädala pärast oli oksendamist tunduvalt vähem ning kuuenda kuu paiku lõppes mure täiesti ära.
Liha lisandus köögiviljadele kuuenda kuu paiku, seitsmendast elukuust hakkasin lapsele hommikuti kaerahelbeputru keetma.
Palju on vaieldud ka kodu- ja purgitoitude üle. Mina kasutan mõlemaid. Purgitoitudes kasutatakse  huvitavaid lihasid, mida muidu koju ilmselt ei ostaks (nt vasika-, küüliku-, lambaliha) Samuti on hea purke reisile kaasa võtta. Võib-olla olen  naiivne, aga ma usun silte - kui purgil on öko-märk, siis ehk on sealne lillkapsas tervislikum kui poeleti oma.
Mõnel juhul saab purgitoidu kasuks otsustavaks hoopis lapse soov, no kui ema tehtud toidud ei maitse, siis ei ole midagi teha, last nälga ju ei jäta. Seega, ei maksa kohe hukka mõista (nagu juhtus minul ükskord Rimis) kui näed kedagi purgitoite valimas.

Lõppkokkuvõttes on kogu minu jutu mõte panna inimesi ISE otsustama ja mitte kartma, Sa oled nüüd ema ja mõtled kahe eest, pole mõtet joosta iga pisima mure pärast perekooli foorumisse ning saada seal suure sõimu osaliseks ökomemmede või lihtsalt õelate inimeste poolt. Mõtle rahulikult ja arutle.
 
/Liis Soontaga/