Alati positiivne Marju Marynel Kuut

6 kommentaari

\"\"Marju Marynel Kuut on äärmiselt omapärane inimene, kes ei karda olla teistsugune. Ta pigem püüabki hallist massist erineda ja olla just see, kes ise tahab. Marju Maryneli elu on olnud nii kirev, et sellest võiks kirjutada raamatu. Lühike sissejuhatus olgu järgnev intervjuu.

Kertu Jukkum

kertu@buduaar.ee

\"\"

Marju Marynel Kuut on äärmiselt omapärane inimene, kes ei karda olla teistsugune. Ta pigem püüabki hallist massist erineda ja olla just see, kes ise tahab. Marju Maryneli elu on olnud nii kirev, et sellest võiks kirjutada raamatu. Lühike sissejuhatus olgu järgnev intervjuu.
 
 
Kui Sa poleks Marju Marynel Kuut ja elamas just sel sajandil, siis kes ja millises ajaruumis Sa olla tahaksid?

Kahjuks, ma olen Marju Marynel Kuut ja elamas just sel sajandil, kuid sündinud eelmisel sajandil, mil oli väga imelikke "ajaruume", kus oli väga palju piiranguid  (vähemasti tavarahvale), nõmedaid reegleid ja loosungeid, mida võib ka tänases "ajaruumis" üha enam ja taas märgata.
Oleks soovinud sündida oma sünniajal Ameerikas. Siis oli seal kõik veel huvitav ja edasiviiv, palju romantikat. Kuid, kuna sündisin siiski siia, st Nõukogude Eestisse, kasvades üles mögafonist tuleva vene segakoori muusikaga, siis ei kujuta ette, kes või mis ma oleks olnud, kui kuhugile mujale oleks sündinud! :-)
"Oleks", "teeks" jne – need pole sõnad, mille järgi elada! Kui südames on visioon, siis kuula ja järgi seda "lõngakest" step-by-step, sest see viib sihile, ajast hoolimata!

Elasid aastaid Rootsis. Miks ja kui kaua seal?
 
Emigreerusin Stockholmi 14-ndal septembril 1980.  Põhjuseks oli abiellumine rootslasega. Elasin seal 1988. aasta jaanuarini.
Töötasin kogu selle aja Stockholmis IBRA Radio\’s, kus olin eesti saadete produtsent,  helitehnik ja kõik muu, mis ühe programmi valmistamiseks vaja läks. Samas oli võimalus ka tegeleda enda harimisega pillimängu osas. Raadio stuudios olid mõned pillid ja viisime ka oma pillid kodust sinna, seega saime seal õpitut lindistamise läbi ka kohe jäädvustada. Sellest peale hakkasimegi ise oma lugusid sisse mängima ja produtseerima.

 
Samuti elasid Sa Ameerika Ühendriikides. Kuidas sattusid Sa sinna?
 
Peale ema surma otsustasin kindlasti Los Angelesse minna, et vaadata lähemalt, kuidas muusika tegemine seal käib, samuti ka et lihtsalt uudistada, mismoodi seal asjad üldiselt käivad. Plaanisin varsti tagasi Rootsi minna. Juhtus aga nii, et USAsse ka jäin! Tundsin ennast esimene kord elus nagu kodus!
 

Sa tundud olema 100% positiivne ning energiline inimene. Millest see tuleneb? Mis on Sinu saladus?

Jah, ütled õigesti, et “Sa tundud olema”, sest ükski inimene pole päriselt 100% positiivne!
Maailmas on nii palju asju, millega ei saa kõik rahul olla ehk lihtsalt positiivselt suhtuda. Kuid olukordade positiivne lahendamine on teine jutt. Seda ma proovingi oma elus. Tasub ainult olla aus iseenda vastu ja kuulata südant! :-)

Et saan kodus üksi rahulikult asjadele mõelda ja lahendusi leida, on väga tähtis.

 
Sul on peagi kaks kontserti tulemas – millal ja kus?
 
Jah, korraldan neid jälle ise ja kohtade suhtes olen truuks jäänud eelmise aasta paikadele. Esimene kontsert toimub Sokos-Virus 29-dal märtsil ja pileteid saab osta enne kontserdi algust, kohapeal. 26-ndal aprillil toimub aga kontsert KUMUs. Kontserdid on erinevate programmidega ja ka erinevate külalisesinejatega. Hetkel käivadki pingelised ettevalmistustööd. Usun, et tulevad huvitavad üritused!
 

Sa oled meedias mitmeid kordi öelnud, et soovid elada üksi ega plaani enam mehele minna. Miks on see nii?
 
Ma elasin pikka aega oma ema ja pojaga. Ema suri 87. aastal. Uku hakkas oma perega elama 11 aastat tagasi ja siis jäin äkki üksi. Sellest ajast peale olen aru saanud, et ainult üksinduses leiab inimene ENNAST! Ma valgun laiali, kui mul on perekond!
Ka suurtes seltskondades valgun ma laiali nagu näiteks esinemistel ja intervjuudel. Sellepärast inimesed võtavadki mind sellisena nagu nad näevad (kodus nad mind ju ei näe).

Pealegi, mul on sünnipoolest täiesti teine reêiim sees ja sellega ei sobi eriti paljudega koos elama! Olen kolm korda abielus olnud ja leidnud, et ma pole üks neist, kes selliseks eluks sobiks!

Sinu lauldud „Raha Laulu“ Nukitsamehe filmist teab igaüks. Kuidas see lugu sündis?

St "Kurjuse Laul" ja "Raha Laulu". Olav Ehala tuli mulle taksoga järele (see oli 1980. aastal) ja viis ER-i stuudiosse, kus oli vaja kiiresti paar laulujuppi sisse laulda, millest ma polnud enne kuulnudki. Ajastus oli küll veider, kuna minu laev, mis pidi mind ja mu poega siit maalt igaveseks ära viima, lahkus mõne tunni pärast ning mul oli kodus veel pakkiminegi pooleli.
Olav laulis mulle ette ja mulle tundus, et ta ise oleks neid laule suutnud kõige paremini esitada.  Andis ka teada, et see on filmimuusika ja Ita Ever peaks seda osa kehastama. Nii ma siis laulsingi Olavi ettelaulmisele kohe järgi ning lood, mis said sellise kiirusega ja naljaga sisse lauldud, ununesid ka kohe, kuna lahkusin siit maalt paari tunni pärast.
Tänu sellele olin ka kohe tembeldatud "riigireeturiks" ja keegi ei julgenud enam minu nimegi suhu võtta, et äkki saavad karistada või visatakse parteist välja. Seega ei pandud ka minu nime enam muusikat kajastavatesse raamatusse ega ka Nukitsamehe filmi subtiitritesse. Faktist, et mina olen Ita osad selles filmis laulnud, sai üks mu lähedastest sõpradest alles nädal aega tagasi teada!

\"\"Oled laulnud avalikult alates 1964-ndast aastast. Millised on need aastad läbi muusika?
 
No jah, seda on tänapäeval raske ette kujutada neil, kes pole tol ajal elanud ja sellest kõigest läbi käinud! Rääkimine on üks asi, aga lugeja/kuulaja kujutleb ikka olukorda nii nagu ta enda kogemused elus lubavad. Siit ka tihtipeale arusaamatused ajakirjanduses.
Väga palju "pulli" sai! Keegi ei võtnud ennast nii tõsiselt kui tänapäeva uued lauljad, ja kellestki ei tehtud ka midagi nagu tänapäeval! Kõik, kes selleaegsed nn. artistid olid, olid mingil määral isiksused, kui nii võib öelda. Oma erialased tarkused saadi siiski pigem Luxemburgi raadiost ja mitte vastavast õppeasutusest. Kes olid andekad, need paistsid ka välja. Polnud produtsente ega ka managere, olid vaid "soosijad" ja tihtipeale poliitilise kallakuga. Mäletan, et pidevalt keelati minu teles näitamine ja ka minu muusika mängimine raadios.
 

Mis on Sinu jaoks elus oluline?
 
Kõlab küll väga egoistlikult, kuid kindlasti vabadus (igas mõttes)! Ka väga palju muud olulist!!!

Mis Sind häirib inimeste juures?

Pugejad! Võltslikus! Ja eriti see, kui nad arvavad, et nad pole "läbinähtavad"!
Ka sellest ei saa ma aru, et riigimeestel pole muud teha, kui hakata üksteise võidu surnuid ümber matma. Kohutav! Mu ema on Rootsi maetud ja oleks väga jube, kui ühel päeval saaksin teate, et ta on ümber maetud kusagile mujale, teadmata kuhu, ja seda põhjusel, et ta polnud rootslane!

Kas Sul on olnud eeskujusid?
 
Enne, kui avalikult laulma hakkasin, meeldis mulle väga üks jazzlaulja, kelle nime ma ei teadnud. Kuulsin teda pidevalt Soome raadiost ja ma tundsin, et ma suudan kaasa laulda kõik ta improvisatsioonid, ennetades teda murdsekundiga. Hiljem aga viis aeg mind ER Kergemuusika orkestri dirigendi Aleksander Rjabovi käe alla, kes küsis, kas tahan hakata jazzi või shlaagrit laulma, demonstreerides mulle vastava stiili lauljaid, kelleks olid Ella Fitsgerald ja Katariina Valente. Loomulikult valisin Ella Fitsgeraldi, kuna see oligi seesama laulja, kellest eelpool rääkisin.
Hiljem tekkisid ka sellised lauljad nagu: Chaka Khan, Al Jarreau, CeCe Penniston, George Duke, Eric Benét jne, kes mulle siiani väga meeldivad.
Eeskuju otseselt pole ma aga kunagi võtnud selliselt, et neid püüda kopeerida. Kui tutvud nende tööga, siis oled nagu selle inimesega tuttav, sest sa "räägid temaga sama keelt", kuid siiski omal viisil.

Muide, mul on palju rohkem instrumentalistidest lemmikuid kui lauljaid, kuid neid ei jõua siin praegu kirjeldama hakata. Kunagi, kui just alustasin oma muusikateed, käisime väikse grupi pillimeestega koos ja kuulasime iga päev oma 7-8 tundi jazziplaate ja enamjagu olid neist instrumentaalsed.

Mida pead oma elu suurimaks saavutuseks?
 
Et võtsin Jeesuse oma südamesse!