Reklaam sulgub sekundi pärast

Arnold Oksmaa Euroopat vallutamas

2000.aastal avalikkuse tähelepanu ette ilmunud Arnold Oksmaa on tänaseks päevaks oma asjad pakkinud ning kodumaa tolmu jalge alt pühkinud. Noormees teatas, et nüüdsest on tema koduks üks Euroopa pealinnadest. Leiba teenib ta seal kelnerina ühes tipprestoranis. Avameelselt minevikust rääkides tunnistab Arnold, et on mitmeid vigu teinud ning usub, et on neist õppinud.

2000.aastal avalikkuse tähelepanu ette ilmunud Arnold Oksmaa on tänaseks päevaks oma asjad pakkinud ning kodumaa tolmu jalge alt pühkinud. Noormees teatas, et nüüdsest on tema koduks üks Euroopa pealinnadest. Leiba teenib ta seal kelnerina ühes tipprestoranis.
Avameelselt minevikust rääkides tunnistab Arnold, et on mitmeid vigu teinud ning usub, et on neist õppinud. Muuseas on noormees sinasõprust teinud kokaiini, amfetamiini ja ecstasyga, kuid lisab kiiresti, et see proovimiste aega jäi siiski nooruspõlve ning enam pole rumalusteks aegagi.
Mis hetkel ja lähitulevikus käsil ning plaanis, sellest pajatab Arnold Buduaari lugejatele järgnevas intervjuus.


Sa oled persoon, kes on tekitanud inimestes äärmiselt vastakaid tundeid ja seetõttu on Sul ka palju poolehoidjaid ja samas vastaseid. Kumbasid on Sul enda arvates rohkem ja miks?
Tuntud persoonina Eestis astusin meedia ja meelelahutustööstusesse aastal 2000. Ma olin siis kogenematu ja väga noor, ning seetõttu kogusin endale nii austajaid kui ka neid inimesi, kellele ma ei meeldinud. Kuid köikidele alati ei saagi meeldida. Kunagi kõige selle meediatralli ümber jäin siiski inimeseks, kes arvestas et ühel artistil ongi kaks vastasleeri. Kuid õnneks on rohkem poolehoidjaid. Mu laulud ja hing olid siis lapsekingades. Valasin tänu oma siirale hingele kibedaid krokodillipisaraid ning tänaseks on minust saanud vaoshoitum ning tõsine noormees.

Mõnda aega tagasi pühkisid kodumaa tolmu jalge alt. Kuhu viis Su tee ja miks sinna?
Minu elu oli kaotanud tänu mu ebaõnnestumistele mingiks ajaks mõtte ning ka mu karjäär oli selle all kannatama hakanud, ometigi sellist elu ma ka enam ei tahtnud, sest olin kurb ja üksik. Paljud kartsid minuga suhelda, sest olin ennast eemaletõmbavaks meediapersooniks teinud, kuid sisimas tahtsin olla teiste inimestega ning naerda ja suhelda. Ma ainult ise tean, mis hingeelu mul oli. Aga tänase päevaga olen elult saanud mõtte tagasi, ning töötan Euroopa ühes pealinnas kelnerina tipprestoranis, kus on kultuur ja head kombed. Algus on raske, kuid õpin keelt ja olen kiire tööinimene ning tööd ma ei karda. Esialgu Eestisse tagasi elama ei suundu, olen leidnud endas rahu ja oma hinge, mida nii tükk aega otsisin.

Kas lahkumiseks oli ka mingi konkreetne põhjus?
Jah, sest mu hingeelu oli ummikus, ning väljapääsuteed ma sealt enam ei näinud. Eestis olen siiski tuntud avaliku elu tegelane, kelle nime teab vaata et paljud, kuid Euroopas saan olla ise ning omapäi oma karjääri arendada ja luua uusi kontakte. Keeli ma valdan, kiire suhtleja ning inimloomult sõbralik ja rõõmus.

Millega Soomes tegeled?

Veel peale kelneriameti, tegelen konsultatsiooni ning mitmes restorani projektis arendustemaatikaga, mis võtab tööle noori inimesi, kes soovivad head karjääri ning elus edukad olla.

Peagi ilmub Sinu uus raamat „Hüljatud Eesti moodi 2“. Kas Sinu raamatu esimene osa osutus nii edukaks, et otsustasid teisegi osa välja anda?
Jah, pole ma unarusse jätnud oma avaliku elu tegemisi, kui nimi loodud, siis miks mitte proovida edasi ka Eestis tasapisi asju uuesti jalule sättida. Mu austajaskond on siiski Eestis üpris suur ning neid elab ka siin välismaal, kellega suhtlen e-maili ja Orkut-i vahendusel. Oma kasuema Milvi Priksi mälestuseks üllitan emadepäevaks teise osa oma raamatust "Hüljatud Eesti moodi 2", kus ei puudu minu edaspidine elukäik, peale kuulsaks saamist Eestis, ning mis kõike head ja huvitavat on vahepeal veel juhtunud. Raamat tuleb 144 lk ning on värviliste piltide ja armsa alatooniga tunderaamat, kus ei puudu kurvastus-andestus-armastus-ning elu pahupool. Esimene osa "Hüljatud Eesti moodi" oli väga loetav Eesti oludes ning selletõttu otsustasin iseseisvalt teise osa välja anda.

Millest oma teises raamatus pajatad?
Raamatus räägin oma tegelikust olemusest. Tegelikult on köige selle avaliku elu varju jäänud poiss, kellel kõige selle meediatralli ümber on loodud positiivne elujoon ning olen läbi enda tegemiste pannud inimesed endasse vaatama, et mida nad teeksid kui nad oleks minu nahas, tunnetes ja kui oled teistele lükkata ja vaid naerda. Seal pajatan loo oma neiu leidmisest, kellega täitub suvel aasta, ning elu reaalne võitlus kui ma pole enam nii väga tuntud ja allasurutud. Kuid ka tänu mu heale sõbrale, avanes mul tee Euroopasse ning sain elule tagasi mõtte, mida kirjeldab hästi lause: "eesti nooruk leidis valguse tunneli teisest otsast". Ma pole enam see tuntud Arnold Oksmaa, vaid tavaline noormees, kes otsib oma kohta ja armastust siin elus.

Kas Sa naudid tuntust ja tähelepanu?

Ma olen oma noore ea kohta Eestis palju saavutanud: filmid, raamatud, plaadid, mitu muusikalist tunnustamist Eesti Popmuusika ajaloos. Võin öelda, et tahtmine ja sinna jõudmine oli suur pingutus ja unistus, kuid jah, kas ma just sellist tuntust ette kujutasin? Aga olen kasvanud lastekodus ning mu kõrval polnud inimest, kelle käest nõu ja abi küsida, nii et palun ärge pange mulle seda pahaks. Ma siiski jõuan veel saavutada midagi positiivset ja head, millega silma paista kunagi. Aga kui mu kuulsuse tippaeg Eestis oli 2000-2004, siis olin küll elevil ja tundsin et olen keegi. Nüüd on see nii tavaline, et harjunud sellega.



Mis on saanud Sinu muusiku karjäärist? Annad endiselt kontserte?
Eestis annan ainukese soolokontserdi 17. augustil 2007 oma sünnipäeval Tallinnas, kuid selle asukoht ja kuupäev on mitme kontserdikorraldajaga planeerimisel. See tuleb eriline: mu kunagised lavariided, kingad ning kõik muu sinna juurde kuuluv on oksjonil. Raha kavatsen annetada ühele lastekodule, kes saaks endale osta midagi sellist millest lapsed nii väga puudust tunnevad. Leian et see oleks õiglane, sest minu ajal lastekodus elades oli paljust puudus.

Oled öelnud, et Sa pole enam see, kellena inimesed Sind „Teine Arnold“ filmi põhjal tunnevad. Mis on Sinu juures muutunud?
Olen saanud täiskasvanuks, vanemaks ning enam nii uisapäisa kõike ette ei lao, sest midagi peab ka enda hinge ja mälestusteks jääma. Urmas Eero Liivi film oli pigem näitemäng ning tahtsin olla keegi teine - see oli nagu amatöörvärk. Kuid päriselus on lood hoopis julmemad ning kui iseenda eest ei seisa siis lükatakse sind pikali ja taas püsti tõusta on väga raske. Olen muutunud tundlikumaks, emotsioonirohkelt väljendama ning tänu loojale on minus säilinud positiivne elujoon, et kuskil kiirgab päike ja sellest kiirest võib muutuda nii palju. Nähkem ikka elus seda abistavat ja usalduslikku kätt, isegi siis kui see pole su pärisema kes su sünnitanud. Mu kasuema on minust teinud inimese, kellest tal võiks ka kunagi hea meel olla, ning ta näeb et jälle üks tema kasvandik on elus endaga hakkama saanud ning tal on kodu, armastus ja töökoht.

Kuhu edasi pürgid?
Praegu on siiski elueesmärk karjääri teha iseendaga, et tõestada et olen arvestatav tööjöud Euroopas ja tulevikus Eestis ning seejärel kõik see mis on teisejärguline. Saavutada soovin elus oma kodu, töökoha ja suhelda paljude heade inimestega ning armastada lähedasi, kasuema, kasuõde, samuti andestada paljudele neile, kellele ma tegelikult pole kunagi meeldinud, sest nüüd tean kui palju olen elus kaotanud.

 

 

Kertu Jukkum
[email protected]