Eike Vunk: â

Eike on 23 aastane pisikest kasvu tüdruk, kelle ametikoht on tänuväärne ning huvitav. Juba kooliajal tundis Eike suurt huvi looduse vastu. Näiteks võis ta kuid jälgida ja mõõta  oma koduõues kasvavat tammepuud ning teha puu kohta märkmeid.

kadi@buduaar.ee


Eike on 23 aastane pisikest kasvu tüdruk, kelle ametikoht on tänuväärne ning huvitav. Juba kooliajal tundis Eike suurt huvi looduse vastu. Näiteks võis ta kuid jälgida ja mõõta  oma koduõues kasvavat tammepuud ning teha puu kohta märkmeid.

Kui Eike töötas Keskkonnaministeeriumi alluvuses looduskaitse -spetsialistina, tuli tal pidevalt vaielda endast palju suuremate ning vanemate inimestega, kes sugugi ei leppinud Eike ettekirjutusega täita looduskaitseseadust. Eikel on aga omapärane oskus panna inimesed arusaamisele, et materiaalsed väärtused ei ole tähtsamad kui keskkonna hoidmine ja heaolu. Loomulikult on see ka tema tööülesanne – vaadata asja teist külge. Paraku on aga kurb tõsiasi, et  päris paljud meie kaasmaalastest, kinisvarahaidest ja kahjuks ka mõned poliitikutest ei suuda seda mõista ning sätivad teised väärtused puhtast ja liigirikkast keskkonnast ettepoole.  Viimane looduskatastroof tõestab seda fakti uuesti.
Praegu töötab Eike Riiklikus Looduskaitsekeskuses ning  käis just hiljuti naftareostusest linde päästmas.


Eike, millised koolid oled lõpetanud ning kellena sa praegu töötad?


2000.aastal lõpetasin Suure-Jaani Gümnaasiumi ja 2005.aastal Tartu ülikooli keskkonnatehnoloogia eriala. 2005.aasta jaanuarist töötasin Keskkonnaministeeriumi Tartumaa keskkonnateenistuses looduskaitse spetsialistina ja alates selle aasta jaanuarist olen Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist.


Miks Sa läksid just keskkonnatehnoloogiat õppima?


Kuna väikesest peale on mulle meeldinud nö lilled ja linnud, siis tahtsin minna biloogiat õppima, aga gümnaasiumis tekkis huvi looduskaitse vastu. Selleks, et loodust nautida saaks, tuleb teda hoida.
Uurisin erinevaid võimalusi erinevates ülikoolides ja kuna eelistasin õppida Tartus, jäi valikuks Tartu ülikooli keskkkonnatehnoloogia, mis andis laiema põhja: õpetati nii keskkonnakeemiat ja -füüsikat, jäätmemajandust, ehitusaluseid, geneetikat, elusloodust, looduskaitse aluseid. Sain ülikooli sisse ja nii see läkski!


Mis on Riikliku Looduskaitsekeskuse missiooniks ja panuseks?


Põhimääruse järgi täidab Riiklik Looduskaitsekeskus (LKK) riiklikke ülesandeid ja teostab täidesaatvat riigivõimu õigusaktides ettenähtud alustel ja korras. Lihtsamalt öeldes tegeleb LKK praktilise looduskaitsega: seire, hooldustööd, kaitstavate objektide tähistamine, liigikaitse, korraldab kaitse-eeskirjade ja kaitsekorralduskavade koostamist ning elluviimist jne.
Leian, et LKK panuseks meie ühiskonnale ja keskkonnale on looduskaitse üldisem eesmärk – hoida puhast ja mitmekesist loodust tulevastele põlvkondadele, pakkuda inimestele võimalust seeläbi nautida ja tundma õppida meie kaunist Eestimaad ning  mis peamine, tagada elupaigad  taime-, looma-, linnu-, kala-, putuka- jt liikidele.


Mis sind motiveerib tööd tegema?


Minu motivatsiooniks on teadmine ja soov, et sellel tööl on positiivne tulemus . Et meil  lendaksid ringi kotkad, metsades liiguksid hundid, rabades kasvaksid jõhvikad , metsades seened ning et ojast võib vett juua.  Tavainimesele tundub see nii elementaarne, aga tegelikult tuleb osata seda väärtustada ja hoida, sest muidu nende kadumine ei ole sugugi kauge tulevik ja kellegi teiste olematu mure.


Kas puutud oma töös ka väga negatiivsete asjadega kokku? Kui jah, siis mis on need halvad asjad sinu töö puhul?


Raskeid momente on igas töös ja tihti tuleneb see tihedast töögraafikust ning lühikestest tähtaegadest. Kuid need on ületatavad. Hoopis teine raske tahk looduskaitse töös on jõuda inimesteni, et nad mõistaksid, miks meil on vaja loodust/keskkonda kaitsta, et see ei ole mõeldud välja maaomanike ja kinnisvaraarendajate kiusamiseks. Siiani on inimestel selgelt meeles nõukogudeaegne maade käest ära võtmine ja seda peljatakse ka praegu.  Ma leian, et see  ongi kõige raskem – jõuda tänapäevases kapitalistlikus ühiskonnas looduskaitseideedega inimesteni.


Millised on tegelikult kõige suuremad valupunktid loodushoius?


ühte suurimatest valupunktidest kirjeldasin eespool. Mis aga puutub praktilisse loodushoidu, nt  koosluste hooldamine ja lihtne looduse jälgimine, siis on probleemiks inimeste jätkuv linnadesse kolimine. Külad ja talud jäävad tühjaks ning enim saab seda tunda kaitsealadel, mis tavaliselt on linnadest kaugel ja nn mugavusteta (kommunikatsioonid, bussiühendus). Nii kasvavad kinni meie luha- ja puisniidud, toimuvad ebaseaduslikud metsaraided ja küttimine.


Kuidas Sa kommenteerid seda kohutavat looduskatastroofi- naftareostust Läänemeres? Mida see endaga veel kaasa võib tuua?


Tegemist on tõepoolest kahetsusväärse juhtumiga katastroofiga meie rannikualal. LKK Jõgeva-Tartu regiooni 9 töötajat (sealhulgas ka mina ise) käisime 03. veebruaril Ristininal korjamas surnud linde ja püüdmas veel elusaid ( http://www.endlakaitseala.ee/?id=579.)  Pilte on näinud kõik meedia vahendusel, kuid kohal olles valdab lihtsalt abituse tunne – linnud, keda saaks kergemini päästa, on erksad ja lihtsalt ei anna ennast kätte. Muidugi on hea meel kasvõi nendest, kes kinni püütud, puhastatud ja kes ka ellu jäävad.
 Reostust aga jätkub  veel kevadeni, kui jää all peidus olev õli liikvele pääseb. Momendil on aga teemaks tõusnud  õliste lindude saagiks sattumine. Rannikul nägime nii mitmegi rebase jälgi, nähtud on ka hundijälgi ja merikotkaid reostatud alal. See aga tähendab suure hulga loomade-lindude mürgitust. Abivahendiks ongi surnud lindude ärakoristamine, elusate püüdmine ja alustatud on kotkaste mujale meelitamist kaladega. Kui aga õli veepõhja vajub ja reostab sealse elustiku, mis on toiduks paljudele veelindudele, jätkub lindude ja ka kalade kokkupuude ohtlike mürkidega.


Kas eestlased on loodusthoidev rahvas?


Usun ja loodan veel, et on, kuigi viimasel ajal on see tunne nõrgenema hakanud ja seda eelkõige lapsi vaadates – kui juba lapsena ei tehta vahet kuusel ja männil, ei teata, et piima annab lehm ja et milline on kullerkupp, siis ei teki inimesel sidet loodusega  – ta ei tunne seda. õnneks on meil loodusharidus, mis viimastel aastatel on jõudsalt edenenud. Seega usk ja lootus on mul alles!


Millest algab loodustsäästev eluviis?


Loodustsäästev eluviis algab inimeste mõtteviisist – mida inimene hindab ja väärtustab, seda ta ka hoiab. Ainult seadustele siin loota ei saa.


Mida sa pead oma elu suurimaks saavutuseks?


Oma suurimaks saavutuseks siiani pean seda, et ma saan töötada sellel erialal, mis on mulle südamelähedane, mis mulle meeldib ja et ma saan midagi muuta – tööl on nähtav ja tuntav positiivne tulemus minu jaoks.


Millised on sinu tulevikuplaanid ja unistused?


Suurimad soovid on ikka rohkem isiklikku laadi – pere, kodu. Kindlasti tahan millalgi ära käia vihmametsas ja Nepalis.  Ja loomulikult tahan ma oma töös edaspidigi edukas olla!


Olid päris pikka aega välismaal vahetusüliõpilane. Kus sa olid, millega sa seal tegelesid ning millise kogemuse see sulle andis?


Olin 6 kuud Taanis Aarhusi ülikoolis õppimas rahvusvahelisel Keskkonnateaduste kursusel. Selle interdisiplinaarsel kursusel räägiti keskkonnameditsiinist, -keemiast, -geoloogiast, -bioloogiast, -majandusest, -poliitikast, -õigusest. Kuna kursusel osales tudengeid tervast maailmast, oli olulisel kohal ka erinevate riikidega tutvumine – nende keskkond, probleemid, väärtused, traditsioonid. Selline kogemus avardab väga suurel määral silmaringi, paneb mõtlema globaalsemalt, leidma probleemidele erinevaid lahendusi ja kinnistab või muudab väärtushinnanguid. Hindamatu väärtusega oli keelepraktika, kuna kursus oli inglise keeles ja teisi eestlasi ma selle aja jooksul seal ei kohanud. Praktiseerisin ja õppisin  teisigi keeli.


Mida väärtustad  inimese juures?


Ausust ja empaatiavõimet – muu hea kaasneb nende kahega.

Kas soovid midagi südamele panna või öelda Eesti rahvale?


Meie (loodus)keskkond ei ole iseenesestmõistetav nähtus – looduselt ruumi järjest ära võttes see kas kaob või â