GWYNETH PALTROW – Arukas blondiin õpetab neidudele elutarkusi

Buduaarile

Urmas Espenberg  -  kirjanik

Tänapäeval kui filmistaaride looming on kättesaadav miljonitele inimestele üle maailma (internet, TV, press, kinod, videod, DVD-d), mõjutab see paljude, iseäranis noorte alles kujunemisjärgus inimeste sisemaailma – millist eeskuju hinnata ja keda oma elus järgida. Kes on too naine või mees kellest malli võtta, kuidas ja mil viisil ta mind innustab? Millised filmid ja karakterid väärivad tähelepanu? Ka staaride isklik elu on kaasaegse massimeedia mõjul saanud miljonitele inimeste imetlus-,arutlus- ja käitumisvalikute objektiks. Kõik see, mis toimub kinolinal, TV-s, seebiseriaalis, ajakirjas või internetiportaalis kandub teatud moel üle ka meie igapäevasesse ellu. Ja vastupidi – elu mõjutab seda, millist protüüpi üks või teine staar propageerib. Fännid koonduvadki siis vastavalt sisetundele ühe või teise tüpaaþi ümber.

Määrav on  sisemine ilu
Gwyneth Paltrow kultiveerib aruka blondiini tüüpi ja seda nii oma filmirollides kui ka isiklikus elus. Võib-olla oleks siit üht-teist kõrva taha panna just eeskätt neil neidudel, kes rate.ee või panemind.ee flirdiportaalides oma kena näolappi või poolpaljast figuuri demovad (paraku tihti ka võõraid modellifotosid üles riputades???). Ei, ühe ilusa neiu/naise ilu ei peitu eelkõige väljanägemises, mida pealekauba saab kosmeetika ja infotehnoloogia abil nagunii üsna heaks teha. Kuigi outlook on oluline (ka vastupidise väitmine oleks rumalus), siis eeskätt peitub kaasaegse naise ilu ikkagi tema sisemises tarkuses, emotsionaalses intelligentsuses ja põnevas isiksuses. Paltrow’gi on kaunis noor naine (imetlusväärse figuuriga, šikk, siresäärne ja loomulik blondiin pealekauba), kuid tema ilu toob esile eeskätt just sisemine intelligents, arukus ja tagasihoidlikus.
Tänapäeva mehedki hindavad naiste sisemist ilu järjest enam. Kui “rumal tibi” kõlbab endiselt hästi küll voodikaaslaseks, siis seltskonda on lolli naisega minek üsna riskantne, rääkimata abielust viimasega. See oleks ikka päris õudne. Ja veel. Isegi välimine ilu on alati subjektiivne ja personaalne ning peitub vaataja silmades. Ükski naine ei saa nagunii meeldida kõigile, sest ainuüksi juuste ja silmade värv, nende pikkus, figuur, näo ja tema osade kuju ja tüüp, nahatüüp, jne on ju nii erinevad, rääkimata siis muust. Ja erinevaid maitseid on samapalju kui inimesi. Kui aga võtame arvesse veel isiksuse eripärad, siis on iga inimene unikaalne ja kordumatu.

Gwyneth ei telli kollaseid ajakirju ega vaata maotuid realityseepe. Ta on öelnud :
”Mõnikord piilun juuksuris olles mõne kõmuajakirja kaane vahele. Pärast seda on enesetunne justkui tunneks kuidas mu ajurakud surevad. Miks ma küll seda tegin?”
Paltrow raamaturiiulilt leiab alati mõne väärika Brönte või Salingeri teose. 
Ta ei ole vibe’del, klubides ja diskodes ringihängiv peoloom, ta ei šoppa arutult ega osta tühja tähja, ei šokeeri kollast pressi tualettidega nagu Liz Hurley või ürgnaiselike kehavormidega nagu Jennifer Lopez.
“Ma olen nagu . . . tõsine nohik,” räägib Gwyneth enda kohta kerge uhkusega. “Olen alati esimene, kes koju magama läheb. Oma kahekümnendatel proovisin ma küll seltskondadesse sisse sulanduda, kuid nüüdseks olen aru saanud – ma pole lihtsalt see inimene.”
Muusikaski  eelistab Gwyneth mainstream muusikale pigem midagi alternatiivsemat. Tema lemmikud on näiteks indie bänd Smog, Smashing Pumpkins, Flaming Lips, The Doves või Sigur Ros. Paltrow laulab ka ise, nii näiteks esitab ta filmis Duetid (Duets 2000) kolm olulist laulu.
Vaatamata oma tagasihoidlikusele ja ebanaiselikult vähesele eputamisele, peab Gwyneth end tõeliselt tundeliseks ja seksuaalseks naiseks, vähemasti nii on ta ise väitnud. Gwyneth’i ideaalmees peaks olema pikk, kõhn, lihaseline, kuid samas vaimukas, kunstikalduvustega, oma veendumustes kindel ja mis peamine – suurepärane suudleja. Ja tema meestevalik on seni olnud tõesti kadestamisväärne – võtke kas näiteks endised kavalerid Brad Pitt, Ben Affleck või praegune abikaasa, ansambel Coldplay solist, Chris Martin. Kõik iga naise unistuste mehed!

Neiu/naise sisemise ilu kreedofilmiks tuleb pidada seda ostselt esile toovat linateost 2Raskelt armunud" (Shallow Hal 2001). Film ülipaksust, aga muidu toredast naisest Rosemary’st, kellesse hüpnoosi toimel pannakse armuma kena mees, kes seni naiste kohta hinnanguid andnud vaid ilusa välimise kesta alusel. Mis aga saab siis kui hüpnoosi toime ühel hetkel lõppema hakkab? Ise 120 kilose neiu nahas olles hakkas näitleja (kasutati pakse rasvavolte imiteerivat poroloonkostüümi) mõistma, mis tunne see on: “Raskelt armunud muutis mu vaateviisi nii mõneski suhtes. Ei tohi teise välimust arvustada, tuleb süveneda inimese sisemusse”. Muuseas-Paltrow proovis kostüümi ka reaalelus, käies sellega salaja mõnda aega ringi ühe peene hotelli fuajees. Nii koges ta vahetult ülipaksuks olemise ebameeldivat tunnet, et rolli paremini sisse elada. Saatuse iroonia tahtel jäi aga Gwyneth just oma liigse kõhnuse tõttu ilma ihaldatud popikooni Bridget Jones’i rollist.
Noore naise sisemist kenadust toob väga hästi välja ka filmiprojekt “Kirg minevikust” (Possession 2002), kus noor kirjanduseteadlane, kes uurib kahe kuulsa viktooria ajastu poeedi elu ja armastuslugu, kasvab selle kõrval nii ise, kui ka arendab oma isiklikku armulugu temaga samu uurimisradu pidi käiva kolleegiga.

Usk endasse aitab tagasilöögid üle elada
Teine tõde, mida Gwyneth neidudele õpetab on sisemine enesekindlus ja usk oma võimetesse. Selge, et naistel, kellel viimast napib on elus väga raske. Sisemiselt nõrgad rõhuvad teadlikult välisele, aga see paitsab sageli läbi ja ei aita. Elu pole lai ega sirge maantee, kus kõik libedalt ja tõusujoones kulgeb. Nii võib glamuurne ja endast üliheal arvamusel olev tšikk leida ühel päeval oma kohvrid rikka vanema härrasmehe ukse tagant kokku pakituna ja see on üleupitatud egole ilmselgelt kohutav löök. Targad tüdrukud sellistesse tragöödiatesse ei satu, kuigi elu keerdkäikude eest pole kaitsud keegi. Tagasilöögid on paratamatud, kuid need tuleb üle elada, et siis taas kogemuse võrra rikkamana edasi liikuda. Kuid selleks tuleb sisemiselt tugev olla. Paltrow esindab just taolist naisetüüpi ning jällegi nii elus kui ka filmirollides. Kaks kibedat armudraamat maailmas väga ihaldatud meestega (Pitt ja Affleck), viinuks ilmselt nii mõnegi kauni naise sügavasse kriisi või enamgi. Gwyneth oligi mõnda aega murtud, eriti peale Pitt’ist lahkuminekut (olid nad ju isegi kihlatud), kuid mõnes mõttes kujunes sellest Gwynethi jaoks mingi omamoodi stardipauk, tema uue elu ja väljapaistva karjääri tegelik algus. Enne seda olid ju vaid episoodilised ja vähetuntud rollid. Kes teab, kas abielu Pitt’iga olekski tema näitlejaks kasvamisel suurt kasuks tulnud? Kuigi Gwyneth on öelnud, et pärast Bradiga lahkuminekut läks miski temast jäädavalt kaduma, oli ta ometi avatud uutele otsingutele ja tõepoolest - Pitt polnud ainus prints, kes tema teele sattus. Praegune abielu Martiniga näib olevat pea  ideaalne, aga elame näeme. Vaid usk endasse ja oma naiselikku vaistu garanteerib ellujäämise ja läbilöögi. “Ma ei usu seda, ma ei usu mitte kedagi” ütleb filmi “Andekas Hr.Ripley” naispeategelane Marge peale seda, kui on toimunud mitmekordne tupikusse jooksnud politseiuurimine ja klaaritud suhteid ka isikute tasandil. Marge teab, et Tom Ripley on mõrtsukas, ehkki tõestada seda ei saa. Just sisemine usk ja jõud aitavad tal Dicki surmast üle saada ja oma eluga edasi minna, mitte sattuda alatu Tom’i poolt seatud intriigide lõksu. Kus aga lõpetab Tom Ripley? Kui mitte kohtupingis, kust tal näikse olevat õnne alati pääseda, siis põrgutules kindlasti.

Tugev selgroog, külm närv ja veidi oma raha. . .
On veel paar asja, mis ühel läbilöögivõimelisel näitsikul peaks tagataskus olema. Ja kui neid omadusi ei ole loomuldasa, siis ehk peaks neid kuidagiviisi ise arendama ja kasvatama? Kui too tarkusetera kokku võtta ja ümber sõnastada, tähendab see eeskätt, et üks õige naine ei tohi loota kõiges ainult meeste peale. Ja jällegi kinnitavad seda nii näitleja isiklik elu kui ka tema looming.  Paltrow on kaasaegne edukas naine selle kõige paremas tähenduses. Tal on oma töö, omad eesmärgid, oma raha ja abielus on ta võrdne partner. Ta ei ole ei kodukana (veidi lapsega kodus olnuna on ta hakanud taas tõsiselt tööle), ega üksnes karjääri nimel ringi lendlev ematüüp (tal jagub piisavalt aega oma lapse Apple’i jaoks). Samuti on kindel see, et kui neil Chris Martiniga abielu mingil põhjusel välja ei vea (seni pole selles põhjust kahelda), ei jää Gwyneth omaette nurka nukrutsema.
Tema loomingus kujutab kaasaegse jõukama ja enesekindlama naise tüüpkuju kõige paremini Emili roll filmis “Täiuslik mõrv” (Perfect Murder). Naispeategelane Emily on esmapilgul keskmine rumal-ilus naiselik blondiin ja truu abielunaine pealegi, kes elab oma klassikalist naine-mehe-kulul rolli ning kes justkui saatuse ebaõiglasel mõjul kistakse karmide mängude sisse. Filmi hargnedes aga selgub nii mõndagi. Esiteks ei ole Emily teps mitte nurgasistuja nohiknaine, vaid peab hoopis hiilgava kehaehitusega armukest, mis vana ja ontliku malli järgi naise jaoks mitte just kõige vagam tegevus (moodsatele naistele, kes meestele kõiges järgi jõuavad siiski üha tuttavam nähe).

Armukese pidamine, kuigi moraalselt vildakas, nõuab naiselt teatud julgust elule ning asjadele silma vaadata. Veelgi enam, see eeldab ka teatud initsiatiivikust, planeerimisoskust või vähemasti võimet sündmuste kulgu kasvõi mingilgi moel ette näha. Kui Emili satub mõrvamüsteeriumi keerisesse ei kaota ta külma verd ja usaldab end juhtima oma ürgnaiseliku vaistu, mis ta lõpuks surmadüünidest eluga välja veab. Teisiti ei saakski see film vist kesta, sest tavalis-klassikaline “rumal tibi” oleks sündmuste käigus ilmselt ammu maha koksatud. Ja loo lõpuks rabab meid kõiki hämmastav fakt, et filmi jõulised meestegelased (pea machod) olid vaid näiliselt tugevad, kuid sisuliselt tühjad dekoratsioonid. Et oma eksistentsi mõttekust endale vähegi kinnitada, tiirlesid nad mõlemad hapra Emili rahakoti ümber nagu kärbsed pekitüki peal ning said oma alatu käitumise eest arvatavasti teenitud karistused.

Suurroolid sügava sisuga näitlejate päralt
Ja kuhu ma tahtsin oma jutuga lõpuks välja jõuda? Mis oleks viimane, aga lõpuks kõige olulisem ja kõike kokku võttev iva? Ja see on, et suurrollid, kus kehastatakse tõeliselt väljapaistvaid naisi on alati sisukate näitlejannade, mitte tibide päralt. Et see kõik ei toimu teps nii nagu Lynch seda oma Mulholland Drive’is irooniliselt pilab – kus mingi maffiaringkonna survel surutakse filmi läbi täisandetu blond tšikk- või variant kaks, läbi reþissööri voodi. Õnneks toimub see siiski oskuste ja võimete baasil. Seda tõestab ka viimane Marleen Dietrichi suuprojekt, mida tõsi küll alles filmitakse ja mis peaks valmis saama alles sellel või koguni järgmisel aastal.
Dietrichi rolli kandideerijate nimekiri oli pikk. Veel siiani ei taha kired selle rollivaliku ümber vaibuda ehkki töö filmi kallal on osaliselt juba alanud. Siinkohal
mõned mõtted: on arvatud, et Gwynethile sobinuks rohkem Greta Garbo roll. Ise peab Paltrow oma suureks eeskujuks aga hoopis Grace Kelly’it, keda ta nii mõneski rollis (ala)teadlikult jäljenab. Ja siiski Dietrich . . .
Arvati, et viimase rolli sobinuks rohkem kas Uma Thurman, Kristen Scott Thomas, Kate Winslet või mõni saksa näitlejanna (on pakutud Diane Krugerit ja Kirsten Dunsti). Ometi sai selle rolli just Gwyneth ja on alust arvata, et mitte tänu heale välimusele või tutvustele. Pigem on küsimus selles, kuidas suudab Gwyneth ühendada töö uue põneva rolli kallal oma isikliku elu ülesannetega. Sai ju väike Apple endale  kena väikese vennakese nimega Moses Martin.

Urmas Espenberg  -  kirjanik

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid :
• MOVIES.ee
• SLÕhtuleht
• IMDb.com – Earth’s Biggest Movie Database