Iris-Mai Järmut: elurõõmus naishing Brüsselis

Iris-Mai Järmut (27) on karismaatiline ja rõõmsameelne noor naine, kes ütleb enda kohta, et armastab suhelda ja ei pelga oma arvamust avaldada. Teistes eestlannadest eristab Iris-Maid tema tarmukus ja temperament. Seesama raugematu elurõõm on ta tänaseks läkitanud Brüsselisse, sekretäriks Eesti Vabariigi Alalises Esinduses Euroopa Liidu juures.

Peale Tallinna Ülikooli germaani-romaani teaduskonna juures bakalaureuse kraadi kaitsmist katsetas viljandlanna erinevaid ameteid – kinnisvaramaakler, õpetaja, tõlk ning seejärel otsustas vastu võtta sekretäri ameti. Aset leidis äratundmine, et just see ongi tema kutsumus. Läinud aasta kevadel kandideeris Iris-Mai Välisministeeriumi avalikul konkursil ja imede-ime – saigi soovitud kohale. Täpsemini Eesti Välisministeeriumi juriidilise osakonna referent-asjaajana, kus sai ametis olla käesoleva aasta juunikuu keskpaigani, mil ta suundus majasisese konkursi tulemusel Brüsselisse roteeruma. Kindlasti oli konkursi võidu puhul määrav tõik, et Iris-Mai ei pelga kõvasti töötada, naudib oma kohustusi ning on varem vahetusüliõpilasena Erasmuse stipendiumi toel Belgias viibinud. Kuna müüt välisministeeriumi fenomenaalsetest palkadest ei vasta absoluutselt tõele, pole lootustki kodumaale naastes teenitu eest luksuslikku autot ja korterit soetada. Kohapeal saab kulusid planeerides küll kenasti hakkama, kuid seevastu kogemuse väärtus on hindamatu.

Brüsselis kohatud inimesed on seltsivad ja õnnelikud – nad on oma eluga rahul.

Kindlasti saab seda siduda kõrgema elatustasemega, kuid Iris-Maile meeldib mõelda, et selles on suurem osa valitsevas elufilosoofias: „Kui täna ei jõua, pole hullu – jõuab homme! Ja kui ka homme midagi vahele tuleb - saab tulevaks nädalaks kindlasti valmis!“ Belglaste igapäevaelus mängivad suurt rolli maailma parimad vahvlid, kohalik šokolaad ja õlu – need on vaieldamatult kõige suus-sulavamad ja hõrguma maitsega. Sisselamine tuli kiiresti. Alguses oli segadust, kuid kohapeal olijad aitavad väga palju – ei jäta üksi virelema ja kutsuvad kõikjale kaasa.

Belglased naeratavad tänaval, mis on introvertsete inimeste keskkonnast tulnule kahtlemata pisut harjumatu. Sealmail on kombeks isegi esmakohtumisel kolme põsemusiga tervitada. Eestlased, kes Brüsselis elavad ja töötavad hoiavad kokku, on palju külalislahkemad, abivalmimad, vastutulelikumad ja omakasupüüdmatumad, kui kodumaal. Siin jõuab sõpradele külla minna ja neid külla kutsuda. See, et vahest tahaks võtta klaasikese veini, on täiesti aktsepteeritav. Väärtustatud on tihe suhtlemine ja iga päev võib leida huvipakkuva kontserdi, etenduse või näituse, kus koos meeldivate inimestega aega veeta. Pered käivad enesest mõistetavalt kõikjal koos.

Mehed on Brüsselis palju julgemad

– kui ikka naine meeldib, tehakse komplimente ja küsitakse telefoninumbrit. Iris-Mai on lausa spontaanseid abieluettepanekuid saanud. Väikesed vallatused on siiski ebatõenäolised, kuna belglased oma aususe ja truuduse poolest maailmakuulsad – kui ikka suhe, siis tõsine ja pikaajaline.

Poes käimine on nauding,

sest müüjad on ääretult lahked ja abivalmid. Teietamine on pigem norm, kui priviligeeritud isikute austamine. Poodlemise teeb harjumatuks müntides arveldamine – paberraha eriti kaasas ei kanta. Parim asi Brüsseli juures on IKEA - rootsi poekett, mis pakub odavat, kuid hea kvaliteediga praktilist mööblit ja tarbekauba – kus nt. puidust söögilaud 4 tooliga, mis Belgia IKEA`s maksab 88 eurot, maksab Eestis 3900 krooni.

Iris-Mai jõuab seda kõike tänu oma pere jäägitule toetusele, sest erinevalt paljudele vabadele ja vallatutele karjääridaamidele on tal armas poeg, kes saab tuleval kevadel juba kaheksa aastaseks. Ise ütleb, et vaatamata üksikema staatusele on ta just tänu toimivale tugisüsteemile jäänud terve mõistuse juurde ning julgeb edasi pürgida. Iris-Mai poeg on emaga lähetuse ajaks, mis tavaametnikele on kolmeaastane tööperiood, kaasas - ta alustas äsja oma elu esimest koolitundi Brüsseli Rahvusvahelises Euroopa Koolis, täpsema nimega Brussels II Woluwe. Seal toimuvad tunnid inglise keeles, kuid antakse ka eesti keele tunde.

Selle tööga ja lähetuskogemusega seoses on temas taaskord hakanud idanema soov edasi areneda. Võibolla tulevikus naasta juba diplomaadinagi. Iris-Mai juba uurib kohaliku kõrgkooli magistrikraadi taotlemise võimalusi, ehkki soovitud ametikoha jaoks piisab bakalaureusestki.