Piret Järvis – armastab oma sõpru ja bänditegemist

4 kommentaari

\"\"Millegipärast ei meeldi Eesti ühele armastatumale ja seksikamale noorele lauljale, Piret Järvisele,  fotograafile poseerida. „Mulle ei meeldi see üldse ja ma ei oska ka võtta oskuslikult poose, et  fotogeeniline olla,” lausub ta, olles  ise  igal pildil imearmas.

\"\"Millegipärast ei meeldi Eesti ühele armastatumale ja seksikamale noorele lauljale, Piret Järvisele,  fotograafile poseerida. „Mulle ei meeldi see üldse ja ma ei oska ka võtta oskuslikult poose, et  fotogeeniline olla,” lausub ta, olles  ise  igal pildil imearmas.
Ja kuigi mõni teine „tuhkatriinu” võiks taolise kuulsuse ja edu üle, mis Piret ja Vanilla Ninja on saavutanud, uhkusest ja ülbusest nina püsti ajada, tundub Piret just vastupidiselt  ääretult armastusväärne ning sõbralik kõigi vastu. Seda ta tõesti ka on, kinnitavad nii fännid kui inimesed, kes teda isiklikult teavad. „Õige staar ei staaritse –  selle järgi  tunneb tegelikult  ära, kes on see  päris tegija. Piret on kindlasti tegija selle sõna kõige positiivsemas mõttes,”  kommenteerib lauljat üks tundmatuks jääda sooviv sõber.

Kirjelda palun oma päeva?
Minu elu on kõike muud kui rutiinne. Iga päev on täiesti erinev, vastavalt olukorrale. Ma ärkan ka erinevatel kellaaegadel, täpselt nii nagu parasjagu vaja on. On päevi, kus pean ärkama meeletult vara, nt kell 4 või 5 hommikul, samas on tavaline, et mul on vaba päev keset nädalat ja magan 12ni või isegi kauem.  Minu päevad ei ole vennad. Mõnes mõttes on see tore.

PIRETI VALENTINIPÄEV
10.00 -äratus
10.30 – unelesin voodis ja siis tõusin
Sättisin end valmis, käisin netis, vastasin mailidele
Harjutasin laulu
13.00 – sõitsin linna
Läksin poodi, ostsin sõbrale valentinipäevkingi
13.30 – Läksime sõbraga valentinipäevalõunale
15.00 – intervjuu Buduaarile
17.00 bändiproov
20.30 Jõudsin tagasi koju
22.15 Kohtusin sõpradega ühes vanalinna kohvikus

Miks  spekuleeritakse ja räägitakse, et  bänd läheb laiali?
Seda räägitakse arvatavasti seoses  segase situatsiooniga  Vanilla Ninja nimega, kuna sellele pretendeerivad väga mitmed inimesed. Viimasel kohtuinstungil otsustati, et  nimi ei kuulugi meile, mis tähendab seda, et selle Vanilla Ninjana ei tohi me väljaspool Eestit üldse esineda ega uut plaati välja anda. Peame ootama, kuni järgmised kohtuistungid toimuvad ja ehk siis otsustatakse kuidagi teisiti. Ilmselt tuleb nimi ära vahetada, aga samas tundub, et see poleks kõige parem variant. Kui oleme midagi kindlat  otsustanud, siis räägime täpsemalt.
Kuid me kolmekesi ei ole kordagi mõelnud, et lähme laiali.  Oleme bändi teinud hingega juba pikka aega, see on nagu oma laps ja nii kergelt me  alla ei anna. Loodame, et kõik läheb hästi ja saame edasi tegutseda nii nagu tahame. Kahjuks ei sõltu see meist. Nüüd oleme päris pikalt saanud ka Eestis olla. Viimased 3 aastat ei ole olnud sellist situatsiooni, et oleme mitu kuud järjest olnud ainult Eestis.

Kas on hea pikalt kodus olla?
See on väga mõnus tegelikult, naudin seda. Saan palju aega veeta lähedaste ja sõpradega, teha midagi enda jaoks, koolitada ennast. Kui kogu aeg tööd rabada ja reisil olla, siis paratamatult  ei jää sellisteks tegemisteks aega. Ma arvan, et  väikest pausi oli vaja. Viimased kolm aastat on olnud tamp peal ning enda ja lähedaste jaoks on jäänud liialt vähe aega.

Kuidas sa ennast koolitad?
Koolitan ennast selles vallas, milles ma töötan – võtan laulutunde ja harjutan kitarri. Ma saan rahulikult käia mitu korda nädalas ühe tunnustatud lauluõpetaja juures hääleseades. Pool aastat olen käinud ja tunnen, kui hästi see mõjub. Täiesti hämmastavaid asju õpin igas tunnis juurde. Sellepärast olengi õnnelik, et see paus meil praegu on. Kitarri õpin omal käel kitarriõpikute järgi. Samuti loen raamatuid muusikaäri –  ja selle juhtimise kohta, et tulevikus mitte enam neidsamu vigu teha, mida oleme teinud, et olla kursis kõigega, mis muusikamaailmas toimub.

Kas sa lastesaamise peale oled mõelnud? Oled teinud mingeid plaane?
Muidugi ma mõtlen, aga plaane veel ei tee. Lähiajal ei plaani ka. Tahan iseendale veel aega pühendada ja karjääri teha. Minu ema sai minu, kui ta oli 30. Leian, et meil on  väga hea vanusevahe – saame hästi läbi ja oleme nagu sõbrannad. Minu arvates 30 on väga normaalne vanus, millal lapsi saada.

\"\"Kas võib juhtuda, et lähed välismaale paikselt elama?
Eesti on minu kodu. Välismaal ei ole ma veel ennast kuskil nii koduselt tundnud. See on ka loogiline – Eestis olen ma sündinud, siin on kõik minu kõige kallimad inimesed ja ma tahan, et siin oleks alati staap olemas. Arvan, et Eestisse ma jään ja mis iganes ka elu ei tooks – lõpuks tulen ma siia alati tagasi.

On sinu elus eksisteerinud selline tegelane nagu „vale mees”?
Selliseid ei ole mu elus olnud. Olen hästi valiv ja ettevaatlik oma suhetes. Ma ei lase kedagi endale kergesti ligi, aga kui ma kellelegi ennast avan, siis ma enam nii kergesti ka lahti ei lase. Ma hoian seda suhet kindlalt. Tänu sellele ei ole mul olnud  palju suhteid. Mul on olnud ainult üks tõsine suhe enne Kallervot, mis kestis üle 4 aasta. See oli pikk ja tore suhe.


Kuidas sa praegu oma eksiga läbi saad?
Väga hästi saame läbi. Kuna me oline üksteise elus nii pikka aega tähtsal kohal, siis oleks imelik, kui me üldse ei suhtleks. Ta on väga tähtis inimene minu jaoks.

Kuidas Kallervo sellesse suhtub?
Ta mõistab, ja mis mulle meeldib, on see, et temagi suhteb  oma endistega. Minu arvates on see hea ja normaalne. See näitab, et ta on tore inimene ja tema lähedased ei taha teda oma elust ära lõigata. Loomulikult ei ole  läbisaamine eksidega enam selline nagu varem, aga  keegi ei vihka ka kedagi ja omavahel saadakse normaalselt läbi. Mul on hea meel selle üle.

Kas sinu arvates on olemas mehe ja naise vahelist sõprust?
Minu arvates on, sest mul on nii mõnigi meessoost sõber. Mul pole nendega füüsiliselt mitte kunagi mitte midagi olnud ja juba mitu aastat võime  koos ükskõik  mida ette võtta. Ja ma usun, et mitte midagi füüsilist mitte kunagi ka ei juhtu. Seda ma loomulikult ei tea, mida nemad täpselt tunnevad. Võibolla mehed loodavad, et tuleb ka midagi muud, aga minu jaoks on kindel piir paigas.

Enamik minu meessõpru on minust vanemad ja ma saan neilt alati väärt nõu, olen neilt väga palju õppinud ja ma võin neile igas olukorras loota. Minu meelest on vaja selliseid sõpru.

Mitu tõelist sõpra sul on?
Üks naljakas indikaator on Vanilla Ninja neli plaati, mille järgi ma saan vaadata, mitu sõpra mul on. Inimesed, keda ma seal tänan ja kes seal aastast aastasse korduvad, on minu sõbrad. Nelja aasta vältel on nimed enamjaolt püsinud samad.  (mõtleb ja loeb sõrmede peal kokku) Mul on kaks väga head sõbrannat lapsepõlvest, siis loomulikult Kati ja Lenna,  (mõtleb veel sekundi) – saan kokku 7 väga head sõpra.

Kas sa nendega tülitsenud ka oled ja tuleb tülitsemist tihti ette?
Kõik inimesed vaidelevad ja jagelevad. Tülisid tuleb ikka ette. Põhjused on tavaliselt naeruväärsed ja pisikesed. Tõeline sõber annab sulle andeks ja see ei murra sõprust. Mida lähedasem inimene, seda kergemini  mingisuguseid  mõttetuid asju hinge võtad. Kati ja Lennaga pole meil kunagi olnud suuri tülisid.

Need 7 sõpra ei ole mulle midagi sellist teinud, et mu usaldus oleks kadunud või kõikuma löönud. Usaldus on kõige tähtsam üldse- nii mehe ja naise suhtes kui ka sõbrasuhetes.

Kas sind häirib, et kõik sind teavad? Ühes ammuses intervjuus ütlesid, et käid linnas, sall ümber näo seotud.  Kuidas sa ennast praegu tunned?
Eestis saab kiiresti kuulsaks. Siin on see väga lihtne. Mind tuntakse ära, kuigi ma ise käin kogu aeg nina maas ringi ja ei jälgi inimesi ja nende reaktsioone. Vahel on küll selline tunne, et tahaks rahulikult omi asju ajada, ilma et keegi iga su sammu jälgiks. Kahjuks ei ole see võimalik. Meil on nüüd siin Eestis olemas ka üks selline tore „ülikollane” ajakiri, kus aeg-ajalt ikka saab enda kohta nii mõndagi uut ja põnevat teada. Nad avaldavad ikka päris absurdseid asju ilma fakte kontrollimata. Ise ma põhimõtteliselt ei loe sellist sopaajakirjandust, mind ei huvita selline asi, aga paratamatult tuleb mõni sõber või tuttav teinekord näitama, et näed, sinust on seda ja seda kirjutatud. Naljaks, et inimesed  on valmis üliväikese rahasumma saamise nimel igasuguseid storysid välja mõtlema. 

Mis on olnud kõige absurdsem kirjutis sinust?
Korduvalt on kirjutatud, et olen kusagil peol meeletult pidutsenud ja väga purjus olnud. Loomulikult käin ma väljas lõbutsemas nagu iga teinegi noor inimene. Selliseid ekstreemseid asju aga kindlasti minuga juhtunud pole ja kui ma ka kuskil pidutsen, siis ma oskan ennast valitseda. Ma tean ennast ja oma piire väga hästi – kontrolli alt ma naljalt ei välju. Et just selles osas oleks küll vahel tore olla täiesti tundmatu inimene, minna õhtul sõpradega lihtsalt välja, ilma et keegi sinust mingeid absurdseid järeldusi teeks. Mingi hetkeni on see isegi naljakas, aga kui legende saab liiga palju, siis  hakkab natukene närvidele käima.

Kas fännidega on ka olnud negatiivseid intsidente? Oled sa hirmu tundnud?
Vahel, kui on suur hulk fänne koos olnud ning pole piisvalt turvameetmeid rakendatud. Keegi sind otseselt ei kaitse, kui mitukümmend inimest tahab korraga sinuslt autogrammi saada. Üritan küll alati kõigi vastu kena ja sõbralik olla, aga vahel tuleb selline abitu tunne peale, sest sind on ainult üks, aga autogrammi- või pildisoovijaid  palju. Kõigile võrdselt tähelepanu jagada on praktiliselt võimatu ja siis võibki ette tulla, et muututakse agressiivseks või hüsteeriliseks.

Aga ahistajaid meesfänne?
Meelde tuleb vaid paari aasta tagune situatsioon ühest härrast kusagil hooldekodus. Olen sellest ka verem meedias rääkinud. Ta oli skisofreenik, kes saatis mulle pidevalt TV3 valvelauda meeletult pakse kirju. Kirjade sisu oli hästi segane: luuletused, kummalised sõnadekombinatsioonid, millest ta arvatavasti vaid ise aru sai. Ta kirjutas endast kui kuningast ja sellest, et tema ja minu nimetähtede kombinatsioon sobib väga hästi ja me oleme üksteisesele määratud.

\"\"Kuidas su vanemad suhtuvad sinu kuulsusesse ja elustiili?
Väga hästi. Nad on väga mõistvad. Saavad aru ja toetavad. Ainus, mida nad on mulle ette heitnud, on see, et miks ma ülikooli pooleli jätsin. 

Õppisid endises Concordia ülikoolis meediat. Kas soovid veel sellel alal õpinguid jätkata või minna hoopis midagi muud õppima?
Pärast kooli olin päris kindel, et tahan meediat õppida. Elu läks kiireks ja kool jäi pooleli. Nüüd ei ole enam täpselt sellist eriala ning meediat konkreetselt ei soovi ma arvatavasti  enam õppida. Õnneks on mul selles valdkonnas  hea praktika olnud ja ma saan ilma koolita ise ka ennast täiendada, õppida. Ma kindlasti tahan minna ülikooli, aga enne kui ma otsustan, pean olema 100% kindel. Mõtteid on, nt juura meeldiks mulle, tuleks elus kasuks. 

Kus armastad sõpradega pidutsemas käia ja kas tuleb tihti ette pidutsemisi, mis kestavad hommikutundideni?
Vahel ikka  saab alles varahommikul magama mindud. Tallinna klubidest ei meeldi mulle mitte ükski. Mulle ei meeldi sealne muusika. Liigun palju muusikute seltskonnas ringi ning keegi meist ei fänna klubimuusikat ja tantsimist. Pigem teeme niisama paar drinki ja ajame juttu kusagil pubis.  Üks minu lemmik Tallinnas on Lounge 8. See on kindel koht, kus peoõhtut alustada: normaalne taustamuusika, sobiv aura ja väga head kokteilid.

Milliseid unenägusid sa näed?
Viimasel ajal ei ole olnud eriti meeldejäävaid unenägusid. Mul käivad need  periooditi: näed näiteks terve nädala vältel väga värvikaid unenägusid ja kõik jäävad meelde ning siis kas ei näe üldse või ei jää mitte tuhkagi meelde. Viimane aktiivne unenägude nägemise periood oli aastavahetusel ning siis nägin küll ääretult värvilisi ja põnevaid unenägusid. Kodus on mul ka unenägude raamat ja vahel vaatan hommikul kõik tähendused sealt järele. Tihti üritan ise sümbolitele oma elus tähendusi leida ja nii mõnigi uni on loogiliselt lahtiseletatav. Domineerivad  hirmu- ja õudsamat laadi unenäod. Harva on hommikul tõustes hea tunne. Arvan, et see sõltub ka eluperioodist ning raskemal eluhetkel toob alateadvus just mured unes esile, mis siis väljenduvadki hirmuunenägudes.
Sageli näen ma kohti lapsepõlvest: olen nagu lapsepõlvekodus, näen kuidas ma sinna tagasi lähen. Üks naljakas asi, mida ma millegipärast sageli näen, on see, et ma peaksin minema  New Yorki, aga kunagi ei jõua sinna päris pärale. On vaid idee, et pean sinna minema ja tahan näha vabadusesammast; aga iga kord tuleb mingi takistus ette. Ise ma NYs käinud ei ole. Võibolla tahan sinna minna, aga otseselt NY’l pole minu jaoks mingit erilist tähendust. Ei tea. Vahel jõuan oma unenäos  NYi välja, aga kujuni pole ma mitte kunagi jõudnud.