Virzinja Kotkas: â

Kadi Viljak
[email protected]

Tänu pilkupüüdvale välimusele -  eksootiline, hoolitsetud ja maitsekas, säravvalge naeratus - jääb Virzinja Kotkas (24) alati silma. Juba lasteaias erines ta rühmakaaslastest oma tõmmu jume poolest. ülikoolikaaslased Akadeemiast Nord mäletavad särtsakat  psühholoogiatudengit kui väsimatut organisaatorit ja energiapommi.

Täna eelistab Virzinja plikaliku patsipahmaka asemel naiselikult siledat soengut. Ent ettevõtlikkus on talle loomuomane. Bakalaureuse kraadi  cum laude, magistritöö hindele viis teinud nooruke psühholoog kutsus meeskonda mõned endast vanemad oma ala spetsialistid, rentis ruumid ja asutas psühholoogilise nõustamise teenust pakkuva firma Spiritologos.

Merimetsa Tervisekeskuse hubastes tööruumides kohtudes räägimegi Virzinjaga tööst psühholoogina kui ka sellest, et tema naiselikuks nõrkuseks on klaverimäng. Iseäranis kergelt toob muusika liigutuspisarad silmanurka, kui pianist mängib vaid talle.

Tänu oma eksootilisele välimusele oled lapsest saati silma paistnud. Kas tuntus ja tähelepanu on pigem pluss või miinus?

Tuntus on kestnud juba ligi kümme aastat, omamoodi paratamatus. Algas kõik sellest, et sain  pidevalt igasugu (töö)pakkumisi: EVTV ajal tegime suure grupiga lastesaateid, TV3-s  tuli teleseriaal Veri, hiljem öine chatisaade!

Eesti ühiskond on tohutult patriootlik! Nii kui  üks kodanik sinust midagi teada saab, tuleb kohe ruttu ka kaaskodanikke teavitada.

Meedia on tekitanud minu ümber teatud eelarvamustepalli. Palju on inimesi, kes üldse ei teagi, et olen koolis käinud, et mul on magistrikraad psühholoogias. Mida ma olen ise elus läbilöömiseks teinud. Sest sellest ei kirjutata, seda ei toonitata. Vaadatakse, kes kellega elab ja kuidas nad elavad. Kindlasti segab taoline tähelepanu mu tööd. Isegi väga.

Loomulikul, mõnikord on raske. Tekibki tunne, et tahaks pea liiva alla pista. Mõnikord nutan, mõnikord naeran. Emotsioonid on mul olemas.

Miks sa läksid õppima psühholoogiat, mitte ärijuhtimist või turundust, kus oleks sinusugusel energilisel ja kenal naisterahval kergem karjääri teha?

Kuna keskkooli käisin Bakalaureuse Erakoolis (praeguse Nord Akadeemia eelkäija) ja sain sealt juriidilised algteadmised nii tsiviil- kui  kriminaalõigusest, kaalusin hoopis juurat. Aga õigus on minu jaoks natuke liiga kuiv ala.

Järjestasin enda jaoks asjad nii: kõigepealt õpin psühholoogiat. Kuidas inimestega suhelda. Millest nad mõtlevad, millised on nende hirmud, ootused ja lootused enda ja enda lähedaste suhtes jne. Ja siis kui veel tahet ja jaksu on omandan teise hariduse.  

Tänaseks on plaanid muutunud, ma pole kordagi erialavalikut kahetsenud. Vastupidi. Täiendan end pidevalt. Läbisin konkursi ja sügisel alustan poolteist aastat kestvaid õpinguid  seksuaalnõustaja kvalifikatsiooni omandamiseks. See saab väga põnev olema, kuna lähedus ja seksuaalsus on niivõrd aktuaalne teema lähisuhetes. Väga paljud suhteprobleemid saavad siit alguse. Mittemõistmisest ja möödarääkimisest. 

Firmajuhina on mul lisaks erialasele tööle ka palju organisatoorseid kohustusi - mõtlen pidevalt uusi väljundeid, mismoodi meie väikese kollektiivi eksistentsi paremaks muuta. Selline tasakaalustatud variant on minu puhul suht hea lahendus. 

Oled sa tajunud ametialast kriitikat - nii noor, mis sina ka elust ja asjadest tead?

Inimesed ja nende vajadused on erinevad. Lähtudes sellest positsioonist, leian, et psühholoogi juures on oluline see, et ta oleks empaatiline ning et tal oleks oskus luua kliendiga kontakt. Samuti mängib väga suurt rolli vastastikune sümpaatia ja äratundmine. Loomulikult omab psühholoogi vanus nõustamis-protsessis rolli, kuid see ei tohiks olla takistuseks vastuvõtule tulemiseks. Juhul, kui psühholoogi vanus on kliendile segavaks faktoriks, siis soovitan see esimesel seansil jutuks võtta. Kui terapeutilises suhtes esineb segavaid faktoreid, siis see võib hakata pärssima  terapeutilisi protsesse. 

Kes on  Eestis sinu tööalane autoriteet?

Mulle väga imponeerib Mare Pork. Temas peegelduv vitaalsus on uskumatu, inimesena on ta hästi sümpaatne.

Sageli arvatakse, et psühholoogid  on mingit erilist sorti inimesed, kellel endal pole ühtegi probleemi.