Avameelselt seksisõltuvusest

14 kommentaari

Meil kõigil on oma väikesed nõrkused, mis heameelt teevad ning end
paremini tunda lasevad. Tihtipeale aga hakatakse rahuldust pakkuvaga
liialdama ning kujuneb välja sõltuvus, mis hakkab ühiskonnas
aktsepteeritud käitumist pärssima ning tekitab probleeme lähisuhetes ja
tööl. /Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/

Meil kõigil on oma väikesed nõrkused, mis heameelt teevad ning end paremini tunda lasevad. Tihtipeale aga hakatakse rahuldust pakkuvaga liialdama ning kujuneb välja sõltuvus, mis hakkab ühiskonnas aktsepteeritud käitumist pärssima ning tekitab probleeme lähisuhetes ja tööl.

Seksisõltlase kinnisidee on seks, ta mõtleb sellele pidevalt ning igal võimalikul hetkel tegeleb sellega. Seksisoovi püütakse maha suruda, kompenseerides seda alkoholi vms. Pidev seksile mõtlemine kahjustab intiimsuhteid, enesehinnangut, rahalist seisu ja karjääri. Seksisõltuvust esineb mõlema soo esindajate hulgas; meestel rohkem, kuid tuleb arvestada seda, et naistel ei luba normid aktiivset seksihuvi üles näidata ja see on peidetud näiteks nn. armastusesõltuvuse taha. Mõni ei suuda kahte-kolme tundigi olla, ilma et poleks ennast rahuldanud. Käsikiimluse vajadus juhib kõiki päevased tegevusi, isegi vastassugupoolega on raske vahekorras olla. Huvitaval kombel kirjeldavad seksisõltlased oma äärmist heaolutunnet sarnaselt narkomaanidele, samuti seavad nad paljude ja juhuslike sekskontaktide tõttu ohtu nii iseenda kui oma partnerite tervise.

Carnesi haiguseteooria

Seksisõltuvuse mõiste pärineb psühhiaater Sigmund Freudilt, kes kirjutas juba 1898. aastal essee «Seksisõltuvus: poliitika või haigus?». Tänapäeva teaduses sai pioneeriks Patrick Carnes, kes nimetab seda raamatus «Out of Shadows» (1983) progresseeruva vaimuhaiguse vormiks. Carnesi väitel algab seksisõltuvus tavaliselt heteroseksuaalsest suhtest, prostituutide kasutamisest ja liigsest pornograafia tarbimisest ning viib lõpuks madala enesehinnanguni. Sõltuvuse süvenedes kaasneb sellega sageli vuajerism (pealtvaatamine), vägistamine ja lapsepilastamine. Carnes on tuvastanud üksteist seksisõltuvuskäitumise tüüpi, alates fantaasiaseksist ja lõpetades valuliku seksiga. Seksisõltlasel esineb tavaliselt rohkem kui üks nimetatud käitumisviisidest.


Ameerika Psühhiaatrialiidu sümptomi teooria

Ameerika Psühhiaatrialiit (APA), mille klassifikatsioone kasutab enamik maailma psühhiaatritest, ei tunnista seksisõltuvust psühhiaatriliseks häireks. Ameerika Psühhiaatrialiit näeb seksisõltuvuses pigem sügavama probleemi sümptomit kui haigust ennast. Seksuaalne käitumine võib saada inimesele peamiseks väljundiks stressi ja elus esinevate probleemidega toimetulemisel. Sisemised konfliktid, madal enesehinnang, hirm homoseksuaalsuse ees ning seksuaalne kuritarvitamine võivad olla probleemid, mida üliaktiivne seksuaalelu maskeerib. Sellisel puhul areneb välja käitumismudel, mida sõltlane ei suuda pikema aja vältel muuta. See võib sageli viia meeleheite, häbi ja lootusetusetundeni. Sõltlane tunneb sageli, et ei suuda oma käitumist kontrollida. Suurem osa sõltlasi saab rahulduse tavaliselt pornograafia või masturbeerimise abil.


Psühholoogiadoktor Toivo Aaviku hinnang seksisõltuvusele

Psühholoogiadoktor Toivo Aaviku sõnul on raske kindlalt öelda, kas seksisõltuvusega sünnitakse või millest selline hälve üldse alguse saab, sest puuduvad asjakohased uuringud. Arvatakse, et mingi osa on kaasasündinud ja mingi elusündmus – näiteks tugev stress – vallandab selle. Nagu alkohoolikud ja narkomaanid, pärinevad ka seksisõltlased tihti perekondadest, kus vanemad on alkoholi- või seksisõltuvuses või emotsionaalselt kättesaamatud.
 
Aaviku sõnul saab inimene oma seksisõltuvusest aru alles siis, kui kogu tema elu on kokku varisemas – pere laguneb, töökohal tekivad probleemid, ilmnevad tervisehädad. Paljude seksuaalkontaktide tõttu seatakse ohtu nii iseenda kui partnerite tervis. Isegi juhul, kui nad mõistavad oma tegevuse tagajärgi, ei suuda nad ennast kontrollida. Sõltuvuse algstaadiumis peaksid lähedased seda märkama ja teada andma, aga nagu sõltlased ikka – nad ei tunnista, et neil on probleem. Nagu alkoholisõltlastelgi, võivad ka seksohoolikute peredes abikaasad või partnerid olla „haiguse” varjamisse kaasatud.

Uurimuste andmeil on igast kolmest kaassõltlasest kaks osalenud seksuaalses tegevuses, mis on olnud neile ebameeldiv: vaadanud pornot, vahetanud tihti partnereid, seksinud avalikus kohas vms.

Kahjuks ei saa sõltlase kaaslane suurt midagi ära teha partneri seksisõltuvusest vabanemiseks. Ka õppinud professionaalil on see üsna keeruline. Üks lahendus on – see sõltuvus tuleb suunata muudesse kanalitesse ehk tavaliselt saavad seksisõltlastest näiteks töönarkomaanid, mis on ühiskonna silmis tunduvalt meeldivam sõltuvuse viis.

Terapeutide sõnul on «seksuaalsõltuvusega indiviid terveks ravitud siis, kui ta sobitab oma seksuaalsuse kultuuri poolt sanktsioneeritud vormi, nagu on pikaajaline suhe, kus partnerite vahel valitseb emotsionaalne intiimsus ja seksuaalne vastastikkus» (Apt ja Hubert, 1995). Kui uimastisõltuvuse korral pole oluline kontekst, kus sõltlane ainet tarvitab, siis seksisõltuvusest saab järelikult rääkida ainult juhul, kui inimese käitumine langeb väljapoole kultuuri lubatud piire. Samas ei saa ju meie kultuuris valitsevast heteroseksuaalsest monogaamiast väljapoole jäävat seksuaalkäitumist kohe seksisõltuvuseks või -häireks tembeldada.

Toivo Aavik soovitab seksisõltlase kaaslasel mitte muutuda kaassõltlaseks, vaid tegutseda aktiivselt lahenduste leidmisel! Kui probleemi on teadvustatud, siis on professionaalne abi hädavajalik.

Seksisõltlased meie hulgas

Kaks keskikka jõudvat keskmist eesti meest on lõpuks jõudnud järeldusele, et nad on seksisõltlased – üheöösuhted, tasulised tüdrukud, netiporno, seksuaalfantaasiad, armukesed… Ja nii juba aastaid. Kuna kumbki pole nõus oma lugu pärisnime all rääkima, nimetame neid lihtsalt Jaaniks ja Madiseks.

Jaan: „Olen muidu tavaline mees – perekond, vahel armukesed, majanduslikult stabiilne seis. Aga see häda on mu juurde hiilinud salamisi ja pikkamööda. Seksile mõtlemine võtab liiga suure osa minu energiast – ma ei suuda enam töölgi millelegi muule keskenduda, kui telefoninumbrite lappamisele, et kuhu nüüd järgmisena minna… Olen enda jaoks seadnud piiriks kord nädalas, kuid see ei tähenda, et ma muu aja saaksin olulisemale keskenduda. Õhtul uinun oma abikaasa kõrval mõttega, kuidas ma hommikul teen arvuti lahti ja vaatan pornolehekülgi, tutvumiskuulutusi. Muidu polekski ju miskit hullu, aga see häirib tõsiselt mu tava- ja tööelu. Närib hinge seest ja rammu kehast. Ilmselt on tegemist samade sümptomitega nagu iga teisegi sõltuvuse puhul. Rõõmu ega rahuldust pakub see nüüd vaid hetkeks, kuid suurema osa ajast kannatan süümepiinade ja enda ohjamisest tekkiva frustratsiooni all. Kui tüdruku juures ära käin, siis on tavaliselt paar päeva rahulikum… Kuid siis hakkab kõik taas kord samast otsast peale…“

Madis samastab end Jaaniga, kuid lisab omalt poolt, et temal on olnud aktiivsemaid ja rahulikumaid perioode, mil uus suhe ning sellega kaasnev aktiivsus liialdustesse laskumast takistas. Samuti on ta seksi aseainena aeg-ajalt märjukesega liialdama kippunud. Esimene naine usaldas meest täielikult ning ei aimanud aastaid, et mees teda pidevalt ja paljudega petab, kuni Madis armus ühte oma seiklusesse. Uue suhte alguses kadus huvi teiste naiste vastu ning napsutaminegi allus paremini kontrollile. See oli tõsiselt suur muutus ja tõenäoliselt tingitud koduvoodi aktiivsest kasutamisest. Kuid mehe kõrge seksuaalne aktiivsus ei sobinud uuele elukaaslasele pikemas perspektiivis ning seiklused leidsid taas igapäevaelus oma kindla koha. Teatava osa süüst paneb ta ka kaasa õlule – algusfaasis on naised kirglikud ja „alati valmis“, kuid siis avastatakse endas moraalijünger, kes pole nõus taevaliku tunde puudumisel seksiga tegelema. Lisaks veel peavalud ja pahad päevad, millest mees peaks ju nagunii aru saama. Algusperioodil on ju lood tavaliselt hoopis teisiti. Kõik kordus. Kaasaarvatud see, et mees sai taas mõõnast üle, leidis kaaslase, jättis joomise ning pärast teineteisega harjumist hakkas jällegi ringi kiikama. Madis arvab, et sellelt karussellilt saab maha vaid hobi, töö, aktiivse puhkuse ja kindlasti kaasaga tegelemise toel – ühised romantilised õhtusöögid, reisid, vaheldus ning seiklused. Samas arvab ta, et teise õnnelikuks tegemiseks tuleb ise ka õnnelik ja rahuldatud olla ning väikesed „turgutused“ aitavad olla oma naisele parem mees, ehkki kätkevad ohtu taas sõltuvuskäitumist süvendada ning karussellile tagasi sattuda.

Enamik seksisõltlasi eitavad oma sõltuvust ning petmisi, mis süvendavad nende elukaaslaste negatiivseid reaktsioone – armukadedust, pidevaid kahtlusi ja abitustunnet. Tajutakse, et midagi on korrast ära, kuid kuna kindlaid tõendeid pole ja kaaslane eitab, tekib paranoia. Lõpuks tekib vimm ebameeldivate tundmuste ja piinlike olukordade rohkuse tõttu. Enesehinnang lööb kõikuma, sest enamik meie kultuurist pärit inimesi järeldab, et tõeline armastus tähendab truudust ja usaldust. Paljud sellised kooselud läbivad kriisi, mille järel väike osa seksisõltlastest soostuvad probleemi tunnistama, seda ravima ning õpivad oma himusid kontrollima. Enamik jätkab vanas vaimus, uue elukaaslase kõrval või üksi.

Ameerikas ja Vana Maailma arenenumates riikides on üha avalikumalt hakatud seksisõltuvusest rääkima, luuakse järjest Anonüümsate Seksisõltlaste ühinguid, nõustamiskeskusi, nõuandetelefone ja tugigruppe seksisõltlaste lähedastele. Eestis on sellest probleemist alles nüüd rääkima hakatud ning sedagi üsna tagasihoidlikul viisil – foorumites ning üksikutes meedias ilmunud teemakohastes artiklites. Parimat abi ja nõu võib saada Eesti Seksuaaltervise Liidu (endine Eesti Pereplaneerimise Liit) Seksuaaltervise Kliinikust, mis asub Tallinna kesklinnas Suur-Ameerika 18 A teisel korrusel.

Seksisõltuvuse statistikat

-Uuringute järgi kannatab seksuaalse sõltuvuse all 3–6% rahvastikust. Arvatavasti on tegelik number aga suurem;
-Üle 50% seksisõltlastest on pärit emotsionaalselt külmadest ja vähehoolivatest peredest, kus seksist rääkimine on tabu või kus seda peetakse koguni vastikuks;
-20% sõltlastest on naised;
-70% sõltlastest on tõsised probleemid suhetes;
-40% on oma partneri üldse kaotanud;
-27% sõltlastest on raskusi tööal;
-40% sõltlastest on olnud soovimatuid rasedusi;
-72% sõltlastest on mõlgutanud enesetapumõtteid;
-17% sõltlastest viis oma enesetapumõtted täide;
-68% sõltlastest on saanud suguhaigusi;
-Patrick Carnesi korraldatud uuring tuhande seksisõltlasega näitab, et 82% neist oli lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud.

 

/Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/