Esimesel kohtamisel voodisse

„Mul on kõrini meestest, kes arvavad, et esimene kohtamine (või isegi kohtumine) peaks lõppema voodis! Mis neil eesti meestel viga on?“, kurdab 27-aastane Inga.

„Olen kohtamas käinud mitmete pealtnäha toredate meestega, aga jääb mulje, et ainus mis neid huvitab, on võimalikult kiiresti lõpetada voodis. Mõnikord on tunne, et tahaksin tõemeeli elada eelmises või veel parem üle-eelmises sajandis, kus oleks normaalne kurameerida, üksteist tundma õppida, teineteise hingeliste omaduste kvaliteedis kindel olla, enne kui platooniline armumine võiks päädida voodis. Tänapäeval on tunne, et kõik käib teistpidi - kõigepealt tahetakse teada, kas voodis oled midagi väärt ja siis kui vastad mingitele a´la „täitsa pandav“ standarditele, tuntakse ka sinu sisemaailma vastu heal juhul huvi ja võibolla tuleb ka armumine. No, aga selline voodist alanud huvi kahjuks kaob kiiresti. Hiljem jääb selline „äratarbitu“ tunne. Tahaks teada, kas kusagil on veel mõni „vana kooli mees“, kellel pole nii kiire saada otsekohe kõike? Kellel oleks aega ja tahtmist käia vanamoodsalt mitmetel romantilistel kohtamistel: käsikäes jalutamas, õhtust söömas, kinos, kohvikus, kasvõi loomaias või lõbustuspargis, mida iganes, aga mitte seda, et esimese meeldiva koos veedetud õhtu lõppedes pean jälle kuulma - kas lähme minu või sinu poole? See rikub kõik ära! Seks ei ole kõige tähtsam ju!“

Selgituseks olgu mainitud, et Inga on veetlevalt naiselik, haritud, töökas ja tubli, südamlik ning rõõmsameelne noor naine, kes enda sõnul loodab leida hingesugulast – kaaslast, kellega ühendaks: sõprus, hoolimine, austus, pühendumine ja vastastikune sügav armastus. Tema arvab, et seks esimestel kohtamistel rikub kõik ära – siis ei tunta enam huvi, milline voodipartner tegelikult on isiksusena, keskendutakse hoopis hedonistlikule kirele, mis tahes-tahtmata vaibub aja möödudes. Ta arvab, et seksist alanud suhe ei jää püsima – see algab valedel põhjustel. Ja nii ta ongi üksi juba mitmendat aastat.

Teine kaunitar (pealtnäha võiks öelda „cosmo“, aga võibolla ka eksin..) 26-aastane Meelika, arvab, et on väga hea, et on kadunud iganenud moraalireeglid, mis piiravad, takistavad ja pärsivad normaalset ning kiiret teineteise tundmaõppimise protsessi.

„Mina, näiteks kohtasin oma esimest meest ööklubis. Võib öelda, et see oli armumine esimesest silmapilgust. Meie vahel oli uskumatu tõmme- keemia juba tantsuplatsil, ja miks oleks pidanud seda tagasi hoidma? Milleks oleks pidanud kuntslikult venitama seda, mis oli niigi selge, peale paari tantsu? Peale pidu veetsime koos kirgliku, pöörase öö. Ma ei kahetse mitte midagi. Võin öelda see oli mu elu parim seks! Me jäime kokku viieks aastaks. Meil on ka ühine laps.

Nüüd oleme kahjuks küll lahus – iseloomud ei sobinud, aga seks see-eest oli alati võimas. Ka minu järgnevad suhted on alanud kirglikult – teadlikult pole midagi tagasi hoidnud ega vanamoodsat „jahimees-saak” mängu mänginud. Ühe noormehega, tõsi küll, kes oli iseloomult suhteliselt tagasihoidlik, käisime paar kuud niisama kohtamas. Lõpuks kui voodisse jõudsime, siis...jah, olime koos mõned kuud, kuid kahjuks ta füüsiliselt ei sobinud mulle. Nii, et mina olen poolt, et seks esimesel kohtamisel on in! See on väga oluline komponent mehe-naise vahelistes suhetes, kui see ei klapi, ei suuda ma mehega koos olla niikuinii, ükskõik kui kaunishing või edukas-rahakas ta on.

Hetkel pole mul kindlat meest, aga võib ütelda, et ma pole ka üksi, pole kunagi olnud, austajaid on mul alati jagunud..“, lisab ta kelmikalt naeratades lõpetuseks.

Kummal naisel on siis õigemad tõekspidamised? Milline tee viib kestva ja pühenduva, vastastikuse armastuseni, mis on inimhinge üks olulisemaid vajadusi? Või on kõik kokku ikka üks suur õnnemäng? Ühel veab ja teisel mitte?

Olen aru saanud, et paljud toredad, välimuselt naiselikud/kaunid, hingelt soojad/armsad, tööelus tublid/edukad naised, on eraelus üksi sel lihtsal põhjusel, et ei suuda taluda nii ühiskonna kui meeste poolt tulenevat survet muutuda suhte loomisel otsekohe seksuaalselt aktiivseks. See nagu ikka ei käi naise tõelise loomusega kokku – meeldiva mehega kohtudes kehastuda otsekohe seksimaiaks nümfomaaniks. Naine üldjuhul vajab aega, et jõuda selgusele, kas ta üldse tahab mehega lähedaseks saada, temal ei tuksata tunnustavalt kusagil midagi, nagu mehel, kes peaaegu otsekohe teab, kas tahab selle naisega voodisse minna või mitte. Ka ülimeeldivat meest kohates, kes südame kiiremini põksuma ja liblikad kõhus pööraselt pidutsema paneb, lööb naise tunnete valgusfooris punane tuli põlema. Ta näib instinktiivselt tajuvat, et kiirelt saavutatud füüsiline intiimsus võib kaasa tuua kiindumuse valesse partnerisse (eriti teavad seda need, kes eelnevalt haiget saanud). Kuid kui naine otsekohe nümfomaaniks ei kehastu, võib meeldima hakanud mees ta tembeldada vanamoodsaks või liiga häbelikuks ja pikemalt mõtlemata ahvatlematele ja väljakutsuvamatele jahimaadele suunduda. Vabu naisi ja vaba seksi on kõikjal küllalt – seda propageerivad televisoon, filmid, reklaamid, ajakirjad ja meie reaalne ümbritsev elu.

Kus on siis kuldne kesktee – et ka „korralikel tüdrukutel“ oleks võimalik leida armastav, pühenduv, hooliv ja lugupidav partner, ilma, et neid eelarvamuslikult „pipardeks“ ja „ajast maha jäänuteks“ tembeldades, kõrvale ei heideta?

Katrin Niit
[email protected]