Mia lugu: magasin oma peika vennaga

Ma kohtusin oma praeguse peika Martiniga suve alguses, seega ei saa öelda, et me pikka aega koos oleksime olnud. Mina olen 18aastane ja tema on 19aastane, tal on vanem vend Markus (25), kes on nii mega seksikas ja enesekindel, et mul läksid põlved nõrgaks kohe, kui ta esimest korda mulle otsa vaatas. Enam ta mind ei vaata ... 

Kui olin Martiniga kaks nädalat väljas käinud, seksisime esimest korda ning paar päeva hiljem tutvustas ta mind oma vennale Markusele. Me läksime samal päeval koos kinno - mina, Martin, Markus ja tema pruut Liis. Jah, Markusel on oma pruut olemas, aga nagu ma aru olen saanud, siis ta vahetab naisi nagu sokke. Enivei, pärast kino läksime välja istuma ja võtsime mõned kokteilid, tuju oli hea ja kõigil oli lõbus. Aga ma ei saanud rahu, kohe vägisi tekkis koguaeg tahtmine Markuse poole piiluda. Tahtsin teada, mis pilguga ta oma pruuti vaatab, ja minu üllatuseks vaatas ta mitmel korral hoopis minu poole. Seega meie pilgud kohtusid õhtu jooksul korduvalt. Martin hoidis mul käest kinni, varem ei häirinud see mind üldse, aga sel õhtul häiris väga. Ma oleksin tahtnud vaba olla, oleksin tahtnud Markoga flirtida, suudelda. Ma kirusin end oma peas, et miks ma üldse Martiniga käima hakkasin. Siis aga tabas mind mõte - äkki see ongi nii mõeldud, et tänu Martinile kohtun ma Markusega. Äkki ta on minu elu armastus? Oeh, nii nõme olukord. See õhtu ei lõppenud hästi ...

Kui kell sai 1 öösel, läksime mingisse suvalisse pubisse edasi, jõime viinakokse, kuni ma tundsin, et olen päris purjakil. Markuse pruut läks taksoga koju, sest ta pidi hommikul vara ärkama ja tööle minema. Jäime kolmekesi, kell tiksus juba kolme peale ja pidime pubist lahkuma. Samas ma ei tahtnud veel koju minna. Kuna ka Martinil polnud selle vastu midagi, siis läksime edasi Markuse poole. Tal oli kodus vesipiip, tõmbasime seda, rääkisime, jõime veini. Minu ja Markuse pilgud kohtusid üha enam. Ma tundsin, et ma ei suuda talle vastu panna. Kogu see olukord oli nii imelik, ja kui Martin poleks end maani täis joonud, oleks ta kindlasti aru saanud, et midagi kummalist toimub. Ühel hetkel vajus Martin ära ja jäi magama. Läksin tualetti ning kui sealt uuesti välja tulin, seisis Markus minu vastas. Ta surus mind enda vastu ja suudles mind, mul lõid jalad täiesti nõrgaks. Ma tundsin, et ma ei suuda talle mitte mingi nipiga vastu panna. Ta võttis mu sülle ja viis oma magamistuppa. Seks oli vapustav, vaatamata sellele, et me olime joonud, kestis seks üsnagi kaua. Ma olin korraga õnnelik ja õnnetu. Ma ei mõelnud sel hetkel mitte millelegi - mis saab minust ja Martinist. Kuidas Martin ja Markus pärast seda läbi saavad? Markuse pruut? Mind ei huvitanud ...

Markus palus mul pärast seksi lahkuda, ta ütles, et Martin ei tohi sellest mitte kunagi teada saada ja et ma pean kohe koju minema. Ma olin segaduses, ma sain aru, et õigem oleks koju minna, aga ma oleks tahtnud Markusega jääda. Ma tundsin end kuidagi tühja ja petetuna. Takso peale saates kallistas ta mind, viskas taksojuhile 10eurose ja läks tuppa. Ta ei suudelnud mind, ta ei vaadanud mind sellise pilguga, nagu ma tahtnud oleksin. Terve taksosõit koju oli kohutav, ma nutsin, olin segaduses, väsinud, pohmakas hakkas peale tulema. Ja mis Martinist üldse sai? 

Järgmisel hommikul Martin helistas mulle ja vabandas, et ta ära kukkus. Lubas, et seda enam ei juhtu. Ta saatis mulle kulleriga kolm punast roosi ja armsa kaardikese. Ta isegi joonistas sinna kaks kriipsujukut, kes hoiavad teineteisel käest kinni ja kelle ümber olid südamed. Tal polnud õrna aimugi, mis eelmisel õhtul juhtus. Ma ei suutnud talle seda rääkida, ta ei tea seda siiani. Ma ei tea, mis saab. Ma olen temaga ikka veel koos, tema venna juurde pole ma tahtnud enam minna, siiamaani olen suutnud vabandusi leida. Mis näoga ma Markusele otsa vaatan? Ta pole mulle pärast seda helistanud, mitte mingit kontakti pole mul temaga enam olnud. Kui ta minuga lõpuks kontakteeruks, siis ma tahaksin teada, miks ta seda tegi. Ta sai ju kohe aru, et ta meeldib mulle. Ta kasutas mind ära ja siis viskas nurka. Aga ta meeldib mulle ikka veel. Ma ei tea, millega see kõik lõpeb. Martin on armas ja hoolitsev. Samas ma tunnen vahel nagu ta oleks liiga klammerduv - ta helistab ja saadab sõnumeid alati, kui me teineteisest eemal oleme. Olen mõelnud, et kui sügisest ülikooli lähen, siis lõpetan selle suhte. 

Markust ei saa ma oma peast välja, mõtlen sellele ööle ikka veel. Pisarad hakkavad jooksma, tahaks tema kaissu. Miks ta tegi minuga nii? Äkki me ikka kohtume veel?

Buduaarile Mialt.

Kui ka Sinul on oma lugu rääkida, siis saada see [email protected]. Iga avaldatud loo eest maksame honorari.