PULMAPIDU BUDUAARIS: Tiina ja Raul

Teie eesnimed ja vanused

Tiina Pärn 48a ja Raul Kuuslap 46a.

Kust tulete?

Pärnu.

Millega igapäevaselt tegelete?

Raul tagab meeldiva sisekliima (puhas õhk).
Tiina on õpetaja.

Kohtumislugu

Tiina: 2019. aasta kevadel jõustus aastaid oodatud lahutus.
Raul: 2019. aasta kevadel lõppes pikk kooselu oma laste emaga.
Augustis olime mõlemad valmis oma eludega edasi minema ja nii kohtusimegi kohtumisportaali Twoo kaudu.
Silmast-silma kohtusime 31.08.2019
Tiina: Ootasin ärevalt Türi (tolleaegne elukoht) raudteejaama juures. Teadsin, et tuleb tume maastur. Ärevus oli tegelikult meeletu. Alguses tuli Raul vastu lihtsalt niisama, tervitas ja liikusime tema auto poole. Auto juurde jõudes võttis ta sealt suure punastest roosidest kimbu. Juba esimesest hetkest olin lootusetult armunud. Tean, et see võib kõlada imelikult, aga jalad kadusid alt, süda puperdas ja kõhus keeras.
Raul: Läksin Tiinaga Türile kohtuma, arvutis kirjutades ja telefonis suheldes klappisime väga hästi. Närv oli ka natuke sees, ostsin lilled ja jätsin autosse. Otsustasin, et reageerin vastavalt enda tunnetele. Tiinat nähes oli selge, et tänane kohting jätkub, kinkisin lilled ja liikusime edasi juba Pärnusse. Tunnistasin Tiinale hiljem, et pea poole tee peal Pärnusse sain aru, et temas on midagi veel enamat ja soovin meie tutvust kindlasti jätkata, aga talle seda veel ei öelnud.
Tiina: Kohting jätkus Pärnus, klapp oli kohe hea ja nii jõudsin koju pärast kella kahte öösel.
Järgnevad õhtud möödusid sageli koos Järvamaad või Pärnut avastades ja koju jõudsin tavaliselt kella üheks öösel, Raul Pärnusse kella kaheks.

Kui kaua koos olnud olete?

Eks me pärast esimest kohtumist jätkasime oma kohtinguid ja nii kujuneski, et oktoobriks oli meil selge, et tahame olla koos.
Tiina: Püsivalt Pärnusse kolisin selle aasta juulis, oleks juba varem, aga.....
Meil saab 31.08 täis 3 aastat.

Lemmikmälestus koos

Me oleme palju koos käinud teatrites, muuseumites, koos lastega reisimas, aga meil on üks mälestus, mis on tegelikult raske, aga oma raskuses niivõrd ilus, et arvatavasti jääbki meie erilisemaks mälestuseks.
Tiina: Nagu enne kirjutasin, me oleks ka juba varem kokku kolinud, aga saatusel olid veidike teised plaanid. Oli esimene pandeemia aasta ja õpetajana tabas valusalt distantsõpe, aga kui aus olla, siis mulle see aeg meeldis. Olin 2020. aasta kevadel enamuse oma ajast Pärnus ja andsin siit tunde oma õpilastele. Me kasvasime sellel ajal Rauliga kokku, lihvisime maha oma kerged nurgad ja nautisime koosolemist. Kuni saabus mai 2020 ja must auk. Hetkeks kadus kogu maailma tühjusse, millelgi ei olnud enam mõtet minu jaoks, oli vaid õudus ja nutt. Diagnoos oli raske, tulevik ülitume, mõtted ebainimlikult mustad ja suunatud ainult ühes suunas. Me olime olnud koos alles 7 kuud ja ma ei lootnudki, et selline diagnoos Rauli mu kõrvale jätab. Eksisin rängalt, eksisin topelt. Diagnoos jäi kohutavaks, aga Raul ei kavatsenud kuhugi minna. Ja siis... must auk muutus halliks ja isegi kohati värviliseks: mind sai ravida, pidin läbima üliraske operatsiooni ja ise tahtma, sest olin tõmmanud selles õuduses parima kaardi, kaardi elule.
Ja nüüd see ilus mälestus: seisin ITK teisel korrusel akna all. Raul oli mu hommikul haiglasse toonud ja sisse teda ei lubatud. Ootasin oma kohta palatisse, seisin mask peas akna all, silmist veeresid ja aina veeresid tahtmatult pisarad ja Raul seisis õues akende all, ta tuli võimalikult lähedale ja ootas koos minuga. Me nägime teineteist, mina nägin iga tema näoliigutust, sest õues ju maski ees ei pidanud olema. Võtsime telefonid kätte ja suhtlesime, millest kirjutasime, ei mäleta ja polegi oluline. Ta lihtsalt seisis seal koos minuga mitu tundi ja me muudkui kirjutasime. Tundsin iga oma keharakuga, et see inimene seal akende all, see on minu inimene, tema annab mulle endast kõik. Arstid ja õed möödusid minust mitmeid kordi, vaatasid mu nutetud silmi ja siis aknast välja ja naeratasid oma maskide taga, naerukurrud tulid neil silmanurkadesse. Kogu see soojus, mis kiirgas Raulist ja ka arstides ning õdedest andis mulle nii palju soojust hinge, see oli nagu palsam ja mõjus kuidagi lepitavalt, hellitavalt. Ehk selle tunde pärast ja hoolimise pärast see ongi meie kaunim mälestus.

Kihlumislugu

Me tegelikult kihlunud ei ole, me oleme koos ja tahame koos olla. Toetame ja toetume teineteisele. Oleme oma pered sidunud üheks tervikuks. Kuigi... sõrmuseid olen saanud Raulilt juba lausa kaks.

Miks peaksite just teie endale unistuste pulmapeo võitma? 💕

Miks peaksime? Me oleme mõlemad oma loomuselt truud inimesed, kellele meeldib olla teineteise jaoks olemas, kellele meeldib see tore perekonnamudel, mis meie perede vahel on tekkinud ja oleks väga armas, kui me saaksime oma lähimate inimeste ees anda teineteisele tõotused, mida me südames kanname.