MILLINE ON SEOS SINU LAPSEPÕLVES teenitud taskuraha ja praeguse pangakonto vahel?

MILLINE ON SEOS SINU LAPSEPÕLVES teenitud taskuraha ja praeguse pangakonto vahel?

Kellel meist ei oleks suhet rahaga? Tänapäeva maailmas on suhe rahaga paratamatult kujunenud üsna suhteliseks mõisteks, mille puhul 100 eurot võib ühele tähendada kogu kuu vaba raha, mõnele teisele jällegi on see paras summa sõbrannaga lõuna ajal restoranis einestamiseks. Kuidas suhe rahaga kujuneb, sellest juba lähemalt allpool.

Kellel meist ei oleks suhet rahaga? Tänapäeva maailmas on suhe rahaga paratamatult kujunenud üsna suhteliseks mõisteks, mille puhul 100 eurot võib ühele tähendada kogu kuu vaba raha, mõnele teisele jällegi on see paras summa sõbrannaga lõuna ajal restoranis einestamiseks. Kuidas suhe rahaga kujuneb, sellest juba lähemalt allpool.

Kui Oprah Winfrey mõned aastad tagasi oma show’s maailma enimmüüdud miljardärist autorile – J. K. Rowlingule (Harry Potteri sarja autor – toim) – küsimuse esitas, milles tundis huvi, kas kirjanik on oma elus jõudnud tasemele, mille puhul ta saab öelda, et on nüüd igavesti rikas, vastas Rowling kindlalt eitavalt. Kirjanik tunnistas, et muretseb siiani raha pärast ja poes käies võrdleb ta kõiki hindu, nagu ta seda alati teinud on. Põhjuseks tõi naine eelneva eluetapi, mil ta oli üksikema, elades peost suhu ja olles ühe sammu kaugusel kodutuks jäämisest. „Kui oled elus olnud sellises olukorras, ei saa sa kunagi kindel olla, et ei pea enam iial raha pärast muretsema,” täpsustas Rowling antud intervjuus. Meenutus ajast, mil ta elas vaid vähesest abirahast, on tema rahakäitumist nii tugevalt mõjutanud, et olles hetkel maailma üks edukamaid naisi, on ta raha kulutamise juures siiani äärmiselt praktiline.

Lapsepõlv kujundab kulutamisharjumusi

Sageli on hinnatundlikkus seotud väärtuspõhisuse või pelgalt mõistlikkusega. Milleks osta iga päev poest vett, samal ajal kui saad kodus pudeli täita ja selle kotti pista? Milleks osta omale käekott täishinnaga, kui allahindluse ajal on see poole odavam? Milleks osta koju külmkappi asju, mida sa tead, et sa ära ei kuluta ja hiljem prügikasti viskad? Taolisi näited võiks tuua veel ja veel, kuid oluline on siinkohal ikkagi ratsionaalsus, eriti kui oled näinud elu tumedamat poolt, mil süüa vähe ja elujärg kehv. Mu vanaema on rääkinud, kuidas sõja ajal kandsid üht ja sama kleiti kordamööda mitmed pereliikmed ja kuidas kulunud kasukas ümber pöörati ning sellest n-ö uus valmistati. Asju oli vähe, kangaid polnud saada ning toitu ei visatud kunagi ära, sest see võis olla viimane pala, mida sa üldse nägid. Samade põhimõtete järgi elab ta tänaseni. Ükski asi ei ole väärt äraviskamist – ka kulunud asjast võib saada uue asja. Kalleid asju ei ole ta endale kunagi lubanud – esiteks sellepärast, et selleks ei ole olnud piisavalt vahendeid, teiseks sellepärast, et see pole tema meelest lihtsalt mõistlik.

Selleks et raha kulutamise juures mõistlikuks jääda, ei pea õnneks alati ka eelnevalt vaene olema. Reklaamimüügiga tegelev keskastmejuht Sandra, kelle vanemad on kogu elu tegelenud kinnisvara ja investeerimisega, peab ennast üsna hellitatud lapseks. „Ma sain 18. sünnipäevaks kingituseks BMW, sest mulle lihtsalt meeldis see auto,” naerab Sandra. Ta kasvas üles keset küllust ja kingitusi, teadmata, kui raske võib olla elu, kui sul ei ole raha. „Kui Tallinnast Tartusse kooli läksin ja seal omaette elama asusin, saabus õnneks ka reaalsus ja sain teada, mis tähendab ise enda eest vastutada. Sain aru, et kõik inimesed ei ole sündinud hõbelusikas suus,” jutustab naine mõtlikult. „Nägin elus hoopis uutmoodi perspektiivi, tahtsin korterit oma säästude eest üürida, olgugi et isa oli nõus kogu mu elu kinni maksma,” on Sandra rahul, et külluslikust maailmast pärisellu pääses. „Kuigi usun, et on ka neid tüdrukuid, kes rõõmuga vanemate abi vastu võtavad, hoomamata asjade tegelikku väärtust. Loodan, et ühel hetkel saabub siiski ka reaalsus ning iga naine saab rahast praktilise ülevaate,” mõtiskleb naine.    

Rikas isa, vaene isa

Mõelgem hetkeks Robert Kiyosaki („Rikas isa, vaene isa” ja paljude teiste bestsellerite autor – toim) õpetusele, mis kogu maailmas siiamaani kõneainet tekitab. Üks minu jaoks olulisemaid asju, mis mulle tema raamatust „Rikas isa, vaene isa” meelde on jäänud, on järgnev väide: „Üks põhjuseid, miks rikkad muutuvad rikkamaks, vaesed jäävad vaesemaks ning keskklass rabeleb võlgades, on see, et raha kui ainet õpetatakse kodus, mitte koolis. Enamik meist õpib rahasse suhtumist oma vanematelt. Niisiis, mida võib vaene vanem oma lapsele rahast rääkida?”. Koolis rahaga ümberkäimist samuti ei õpetata. Kuidas jääb rahvas ellu, kui rahaküsimuste õpetamine lastele jääb jätkuvalt vanemate hooleks, kuid kellest enamik vaesub või on juba vaene (Forbes’i andmetel omavad 85 maailma kõige rikkamat inimest sama palju vara kui 3,5 miljardit inimest maailma vaesemast osast)? Need on küsimused, mida tasuks endale aeg-ajalt esitada ning lahendusi otsida.

Kui üks Roberti n-ö isadest arvas, et rahaarmastus on kõige kurja juur, siis teise arvates oli rahapuudus kõige kurja juur. Kui üks isa tavatses öelda: „Ma ei saa seda endale kunagi lubada!”, siis teine isa keelas selle kategooriliselt, esitades hoopiski küsimuse: „Kuidas ma saan seda endale lubada?”. Öeldes välja, et ma ei saa seda endale lubada, lõpetab aju automaatselt töö, olles vaimse laiskuse tundemärgiks. Seevastu küsimus, kuidas ma saaksin seda endale lubada, paneb aju tööle ning mida rohkem aju treenida, seda rohkem on inimene võimeline raha tegema. 

Kõik saab alguse mõtteviisist, mis võiks ja peaks omakorda alguse saama lapsepõlvest. Kumba lähenemist endale teadvustada, kuidas asjade üle mõelda ja kuidas ennast väljendada – need on põhiküsimused, mida endalt küsida. Roberti vaene isa ei olnud vaene mitte palga pärast, mida ta teenis ja mis oli siiski üsna suur, vaid oma mõtete ja tegude pärast, täpsemalt öeldes mõttetöö seiskamise ja tegematajätmiste pärast. Väikese lapsena, kelle ees maailm alles avaneb, saame me teadlikuks sellest, kui hoolikalt tuleb valida, millist mõtteviisi omaks võtta. Kumba teie kuulaksite ja kumba õpetust oma lastele edasi annaksite: rikka isa või vaese isa oma?

Kuidas on lapsepõlv mõjutanud kulutamisharjumusi täiskasvanueas?

Linda, 35

Olen pärit sellisest keskmisest perest. Ma arvan, et mul oli lapsepõlves kõik vajalik olemas, me polnud ei rikkad ega vaesed. Ometi ei saanud mu vanemad meile kalleid asju lubada, meil näiteks polnud peres autot ning reisimas pole me samuti kunagi käinud. Täiskasvanuks saades tõotasin endale, et ostan omale auto, teen krediitkaardi ning reisin nii palju, kui jaksan, et kaotatud aeg tasa teha. Olen ka oma vanematele üht-teist lubanud, millest nemad omal ajal ilma jäid.

Triin, 29

Ma arvan, et ma olin lapsepõlves ikka üsna ära hellitatud, mu vanemad vist ostsid mulle kõike, mida soovisin. Kui mul parasjagu taskuraha polnud, pidin ainult küsima ja ema-isa avasid oma rahakotirauad. Raha väärtusest ma tol ajal aru ei saanud, see tunnetus tekkis alles siis, kui ise tööl hakkasin käima. Nüüd ei kuluta ma enam kogu oma raha ära, vaid püüan osa investeerida või mustadeks päevadeks kõrvale panna.

Ly, 33

Lapsena olin ma alati teiste laste peale kade, kui neil olid ilusamad ja uhkemad mänguasjad kui minul. Ega ma siis ei saanud aru, et mu vanemad mulle kõike võimaldada ei saanud ja tol ajal polnudki ju tegelikult neid asju nii väga kuskilt saada. Kui ise oma raha hakkasin teenima, oli mul vahepeal selline periood, kui hellitasin ennast ja lubasin omale näiteks ka kalleid brändiriideid. Nüüd olen tänu erinevatele kogemustele raha väärtusest teadlikum ning oskan ka säästmist hinnata.

Sirje, 30

Mina olin väiksena väga nõudlik laps, tahtsin alati kõike saada ja kuna vanematel raha oli, siis polnud probleemi mulle asju osta. Sama jätkus ka siis, kui ülikooli läksin, mul oli alati vaja kõige moodsamat kotti ja parimaid riideid. Nüüd on õnneks see hullus mööda läinud ja olles ise kahe lapse ema, kulutan ma raha pigem laste kui enda peale ning pean rohkem lugu ühistest väljasõitudest kui uuest ilusast kingapaarist. 

Aita oma lastel luua rahaga terve suhe!

1.      Rääkige rahast – see aitab lastel paremini aru saada raha kontseptsioonist ning arendab distsipliini. Üheks heaks võimaluseks on lastele hoiupõrsa muretsemine ning n-ö raha kasvatamine sinna aeg-ajalt peenraha poetades.

2.      Ära lase sõpradel neid mõjutada! Kui su laps hakkab kahtlaselt tihti omale uusi kirjatarbeid nõudma, siis äkki ta ei kaotagi neid ära, vaid laenab heas usus sõpradele, kes teda tegelikult ära kasutavad. Ettevaatlik tasuks lastel olla ka raha laenamisega, kuna lapsi on erinevaid, sh pahatahtlikke, ning sellest tingituna võivad esile kerkida mitmed probleemid.

3.      Võrrelge hindasid, see aitab lastel aru saada hindade kujunemisest ning aitab neil teha mõistlikke valikuid. Toidupoes käies jälgige kindlasti ka kilohindasid, kuna sageli on toidukaubad pakendatud erineva suurusega pakenditesse ning suurelt väljatoodud hind ei peegelda toote tegelikku hinda.

4.      Aita lapsega koos välja selgitada, kas tegemist on vajaduse või lihtsalt sooviga mõnda uut asja saada – see aitab kulutamist prioriseerida ning vältida mittevajalike ostude tegemist.

 

Tekst: Annaliisa Köss

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, talv 2015