37-aastane vanaema Kristel: abort ei tule kõne allagi

37-aastane vanaema Kristel: abort ei tule kõne allagi

Esimene mõte, mis mind tabas, kui ma kuulsin, et mu tütar ootab last, oli see, et saatus on kindlasti olemas ja ju siis on meie suguvõsa naistele ette nähtud sarnane saatus. Mina sain emaks 19-aastaselt. Tol ajal ei olnud see siiski midagi erilist. Peaasi, et kooli oli lõpetanud. Ja minu emagi sünnitas mind 19aastaselt. Minu tütar saab suvel 18 ja enam-vähem oma sünnipäeva paiku on oodata ka tema lapse sündi. 

Esimene mõte, mis mind tabas, kui ma kuulsin, et mu tütar ootab last, oli see, et saatus on kindlasti olemas ja ju siis on meie suguvõsa naistele ette nähtud sarnane saatus. Mina sain emaks 19-aastaselt. Tol ajal ei olnud see siiski midagi erilist. Peaasi, et kooli oli lõpetanud. Ja minu emagi sünnitas mind 19aastaselt. Minu tütar saab suvel 18 ja enam-vähem oma sünnipäeva paiku on oodata ka tema lapse sündi. 

Kui teatasin emale 18-aastasena, et olen lapseootel, siis ema soovis õnne ja meil ei olnud kunagi isegi juttu sellest, et äkki peaks tegema abordi. Abort oleks kõlanud umbes sarnaselt, kui et õpilane, kes sai koolis kahe, tahab endal kätt maha raiuda. “Selline on elu ja igast olukorrast tuleb võtta parim,” ütles ema. Lapse sain kätte suvel ja sügisel jätkasin õpinguid ülikoolis. Ka kõik mu sõbrannad olid väga rõõmsad, et ma sain lapse, sest nendele tundus see nagu nukk, kellega sai siis mängida, kui isu oli. Tavaliselt arvatakse, et mis nendel noortel emadel viga – vanaema võtab lapsekasvatamise üle ja noor ema rokib edasi oma sõbrannadega. Mina päris selline ei olnud. Olin piisavalt küps ja sain aru, et laps vajab ikkagi mind enda lähedale. Mu ema oli ka ju veel vanaemaks liiga noor naine, käis tööl ja tahtis oma elu elada. Seetõttu oli meil kokkulepe, et ema hoiab siis, kui ma pean kooli minema. 

Ütleme nii, et raske oli, esimesed kolm aastat olin totaalses depressioonis, sest elumuutus oli väga suur. Alles ma olin saanud ema kontrolli alt välja, kui juba sõltusin ma kellestki teisest. Kuna olin noor ja rumal ning võrdlesin end pidevalt sõbrannadega, siis see vist tekitaski stressi, kui nägin, kuidas nendel oli kõik veel ees ja nad elasid muretut elu. Elu ei olnud siiski ainult mustades toonides – rõõmu oli vähemalt sama palju, ja ma ei kahetsenud kunagi, et sain emaks.

Nüüd siis, aastaid hiljem, olen ma taas samas olukorras, kuid sel korral vanaemana. Vaadates oma sõbrannasid, siis mul tiksuks nagu mingi teistsugune kell. Enamus sõbrannadest on kas viimastel aastatel saanud lapse või plaanivad praegu lapseootele jääda. Mina aga ootan samal ajal oma lapselapse sündi. 

Kui tütar ütles, et ootab last, siis ma võtsin seda rahulikult, justkui oleksin ette aimanud. Loomulikult, kuna ma ise sünnitasin noorena, siis olin korduvalt sellele mõelnud ja ka sellest rääkinud temaga, et kuidas saatuse kordumist vältida. Meil on väga hea läbisaamine ja ta teadis ka seda, kui raske mul oli olnud üksinda teda kasvatada. Kõige kurvem on see, et see juhtus tema elu esimese vahekorra ajal ja noormehega, kes elab nüüd Eestist kaugel ja kes on just läinud ülikooli ning kel pole võimalust tütart lapsega enda juurde võtta. Nii siis on ka minu tütrest saamas üksikema.  

Ta teadis, kui kergesti võib noor naine rasedaks jääda ja tema enda väitel ta ka hoolitses selle eest, et ei jääks rasedaks, aga kuidagi see siiski juhtus. Me saime rasedusest teada juba teisel raseduskuul ja loomulikult oleks saanud teha ka aborti, aga ma mõtlesin sellele, kuidas minu ema ei teinud aborti, ja kuidas mina ei teinud aborti. Ja kuidas me kõik peame oma elu eest tänama vanemaid, kes otsustasid mitte teha aborti. Mõtle, kui sind poleks tahetud? Kuidas siis mina saan nüüd oma tütrele öelda, et tema peab tegema abordi. See väike inimene ju väärib elu ja ju on sellel oma põhjus, miks ta nii vara tahab tulla. Mina usun saatusesse ja ma näen saatusekätt igal pool ka enda ümber. Inimesed, kes võitlevad selles küsimuses saatusega, teevad endale vaid halba.

Mul üks hea sõbranna, kes tegi enam-vähem samal ajal abordi, kui mina ootasin oma tütrekest, ei ole siiani lapsi saanud, kuigi on mehega seda üritanud 8 aastat. Lapsed tulevad peredesse siis, kui saatus seda tahab, mitte siis, kui naine otsustab, et tema saab nüüd emaks. Tihti planeerivad saatus ja naine selle küll ühele ajale, aga see ei tähenda, et saatus end selle järgi muudaks, mida naine soovib. Nii siis juhtubki tihti olukord, et naised ei saa nendest saatuse märkidest aru ning jäävad ilma võimalusest lapsi saada. Tavaliselt juhtub see just nende naistega, kes on mõelnud ja ka välja öelnud, et lapsesaamine nooruses rikuks nende elu ära.

Ühel teisel sõbrannal aga oli veelgi kurvem lugu – tema oli teinud lausa kaks aborti, ning kui ta sai 34, siis selgus, et tal on kasvaja, mille tõttu tuleb emakas eemaldada. Nii jäidki tal omad lapsed tegemata ja neid aborte kahetseb ta siiamaani. Seetõttu, mõelge naised, enne kui aborti tegema kiirustate, et võib olla saatusel on teile oma plaan ja seda tuleb austada. Ja kokkuvõttes ma tahan teile öelda, et kuigi alguses oli raske, siis pigem olen ma tänu noorelt emakssaamisele võitnud kui millestki ilma jäänud. Need, kes mõtlevad, et lapse tõttu jääb haridus saamata või karjäär tegemata, ei suuda seda haridust ega karjääri ka ilma lapseta teha. Olge tublid ja võtke alati beebiootuse uudis vastu kui universumi suurim kingitus.

 

Buduaarile Kristelilt
PS! Kui sul on oma elust põnev lugu rääkida, siis saada see aadressile info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar 10 .