Kehavälise viljastamise riskid

6 kommentaari

{:338071 width=120 height=80 align=left}Paradoksaalselt kasvab maakera rahvastiku arvuga ka lastetute paaride arv. Võib olla on tegu loodusliku valikuga, kuid meedikud eelistavad asja seletada tsiviliseerumisega kaasnevate tendentside suurenemisega – naised sünnitavad üha vanemas eas, kuna tahavad õppida ja teha karjääri.

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee

{:338071 width=120 height=80 align=left}Paradoksaalselt kasvab maakera rahvastiku arvuga ka lastetute paaride arv. Võib olla on tegu loodusliku valikuga, kuid meedikud eelistavad asja seletada tsiviliseerumisega kaasnevate tendentside suurenemisega – naised sünnitavad üha vanemas eas, kuna tahavad õppida ja teha karjääri. Viljatuse pealmised põhjused, mis kuhjuvad koos vanusega on põetud põletikulised haigused, suguhaiguste laialdane levik, stress, kaaluprobleemid, suitsetamine.

Erinevate hinnangute põhjal, ulatub viljatute perekondade arv ühiskonnas 15-20%-ni. Meedikute andmetel on Eestis seega ligikaudu 20 000 viljatut perekonda. Selle probleemi lahendamiseks on eelmise sajandi jooksul välja töötatud mitmeid viljakusravi meetodeid. Neist kõige paremaid tulemusi annab siiski kehaväline viljastamine ehk IVF-protseduur, mis jaotatakse kolme etappi: naise munasarjade stimulatsioon, munarakkude eraldamine munasarjadest ning embrüote siirdamine emakasse. Keskmiselt rasestub selle protseduuri tulemusel ligi 30% naistest. Rasestunud patsientide hulgast 25% sünnivad mitmikud. Tihtipeale tuleb eduka tulemuse nimel IVF-protseduuri korduvalt läbi teha.

IVF-protseduuri puhul on võimalik kasutada ka sperma- ja munaraku doonorlust ning levinud on ka surrogaatemade kasutamine. USA-s läbiviidud uuringu tulemusel aitab rasestumise protsenti tõsta nooremate munarakkude kasutamine. Kui naine oli alla 35 aastane ja protseduuris kasutati tema enda munarakke, oli rasestumisi 43% tsükli kohta, samal ajal kui üle neljakümne aastastel naistel langes rasestumise protsent drastiliselt 4%. Munaraku ja sperma kvaliteedi kõrval on oluline emaka tervislik seisukord.

{:338072 width=120 height=181 align=right}On palju põhjusi, miks tihtipeale ei järgne rasestumist ka IVF-protseduuri läbides – ovulatsiooni aeg võib olla valesti hinnatud või ei esine üldse, munarakku ei õnnestu jälgitaval tsüklil mingil põhjusel kätte saada, kätte saadud munarakud on väljutamisprotssil viga saanud või esineb neil juba looduslikke kõrvalekaldeid, ei suudeta tagada elujõulise sperma olemasolu, viljastatud munarakud ei arene embrüoteks, embrüo ei arene normaalselt, implatatsioon ei õnnestu.

Vahel tehakse kõik need kunstliku viljastamise etapid edukalt läbi ning hakatakse juba sünnituseks valmistuma, kui tekib vajadus rasedus katkestada. Tavaliselt on põhjuseks ootamatu haigus või loote sügav puue.

Riskid
-Suurim kehavälise viljastamise risk on mitmikud. Mitmike saamise suurenenud tõenäosus on otseselt seotud mitme embrüo emakasse viimisega. Mitmikega rasedus tundub esmapilgul õnnistusena, kuid siinkohal tuleks tähelepanu pöörata, et sellise raseduse puhul on suurenenud risk raseduskomplikatsioonide tekkele, enneaegsete laste sünnile ja sünnitraumadele. Seetõttu on riiklikult paika pandud embrüote siirdamise norm. Eestis on selleks piiriks kolm embrüot.
-On täheldatud, et IVF tagajärjel sündinud lastel (ka üksikutel) on väiksem sünnikaal.
-Ovulatsiooni stimuleerimisega võib tekkida munasarjade hüperstimulatsiooni sündroom e. OHSS, mis tekitab naissuguhormoonide ületootmisega kaasnevaid terviseprobleeme. Kergemate sümptomite hulka kuulub iiveldus ja kaalutõus.
-Juhul, kui viljatuse põhjuseks on meespoole probleemid sperma tekkega, on tõenäoline, et samast soost järeltulija pärib soodumuse spermas esinevatele kõrvalekalletele.
-Uuringud pole üheselt tõendanud, et kunstliku viljastamisega suureneb ka väärarengute tõenäosus. Osad uuringud väidavad, et väärarengute tõenäosus on suurim, kui kasutatakse ICSI-meetodit (spermatosoidi süstimine munaraku tsütoplasmasse), samas teised lükkavad selle teooria kõrvale. Üldsuses avaldatud uuringu tulemuste kokkuvõttena võib järeldada, et viljakusravi abil on risk väärarengutele 30-40% suurem, kui spontaanse viljastumise tulemusena. Võimalike selgitustena on välja toodud viljatuse algne põhjus ise ning IVF/ICSI-ga kaasnevad riskifaktorid ja ravimid, kuid kindlat põhjust ei osata siiski nimetada. Kõrvalekaldega loote tõenäosus suureneb eelkõige koos naise vanusega. Igal naisel on see piir individuaalne, kuid üldiselt peetakse viljakuse seisukohalt parimaks aega 20 – 25 eluaasta vahel. Kunagi hiljem pole naise üldseisund ja munarakkude kvaliteet enam nii hea.

Kunstliku viljastamise teema tõstab esile erinevaid hinnanguid ja arvamusi. Ege (42) meelest valib iga hing ise aja, koha ja vanemad kelle juurde sündida ning selline vägisi meie maailma tirimine ei tähenda tema meelest head.

Samas olen olnud tunnistajaks sugulaste 15 aasta pikkusele püüdele laps saada. Pole olnud aborte, petmisi jms. – nad abiellusid juba peale keskkooli ning on siiani vaid teineteisele elanud. Lihtsalt last ei tule ja kõik. Võib olla on põhjus naise puberteedieas läbi elatud pimesoole lõhkemises ja selle tagajärjel tekkinud komplikatsioonides, võib olla bioloogilises sobimatuses. Ravitud on igasuguseid asju ning tänavu jõuti isegi meedikute ja katseklaasi toel raseduse poole peale, kuid siis tuli järsk ja valus lõpp.

Kunstliku viljastamise vajalikkuse ja eetilisuse üle on palju vaieldud, kuid kui see on ainus viis, mis viib peale aastatepikkust katsetamist positiivse tulemini, ei paista igasugused nn. eetilised ja usulised argumendid piisavatena. Pigem tuleks toetada igaüht, kes peab viljakusravi kadalipu läbi tegema, teadmisega, et esimene ja võib olla veel ka kolmas kord ei pruugi soovunelm täituda.