Monika lugu: kas nooruspõlve abort jätab mu lapsesaamisest ilma?

Monika lugu: kas nooruspõlve abort jätab mu lapsesaamisest ilma?

Elus tuleb ette igasugu õppetunde. Mõned tunduvad alguses väga süütud, aga tegelikult võivad olla saatuslikud, sest see võib olla sinu ainus võimalus. 

Elus tuleb ette igasugu õppetunde. Mõned tunduvad alguses väga süütud, aga tegelikult võivad olla saatuslikud, sest see võib olla sinu ainus võimalus. 

Minu lugu sai alguse 10 aastat tagasi. Olin 18 aastat vana ja ma olin juba vähemalt aasta aega ühe ja sama poisiga käinud. Kõik minu sõbrannad olid süütuse kaotanud selleks ajaks ja aeg tundus õige olema ka minu jaoks. Mu pere lubas mind mu boyfriendi perega suusapuhkusele koolivaheajaks ja me magasime ühes toas ning ühes voodis, mida vaevalt minu vanemad oleks lubanud, aga mu poisi vanemate jaoks tundus see normaalne. Oli tore reis, aga peale reisi lõppu sain varsti teada, et olen rase. Kuna olime teismeliste kohta piisavalt kaua koos olnud ja ka meie vanemad tundsid omavahel, siis tundus loomulik, et sellest olukorrast said kõik teada, nii tema kui minu vanemad, ja me otsustasime koos, mida ette võtta. Ma tundsin, et õige valik oleks olnud emaks saada, aga kuna kool vajas lõpetamist, siis kaldusin abordi kasuks hääletama. Mu boyfriend ütles, et tema on mulle toeks mõlema otsuse korral ja tema siin sõna ei võta. Mu vanemad leidsid, et abort on ainuõige lahendus nende tublile viielisele tütrele, keda ootavad ees hiilgavad võimalused õppida ja areneda. Nii saigi raske südamega otsustatud, et jätan lapsesaamise kaugemasse tulevikku. Nüüd oli vaja vaid see asi ära teha. Mõeldud-tehtud, läksin järgmisel nädalal haiglasse, tehti narkoos ja kui üles ärkasin, oligi kõik möödas. Meie paarisuhtele sai see abort saatuslikuks. Eelkõige seetõttu, et minu ja tema vanemad ei saanud enam omavahel läbi ja mu vanemad hakkasid vastutööd tegema, et ma ei suhtleks selle noormehe ja tema perega enam. Nad leidsid, et väga vastutustundetu on panna noor tüdruk ühte voodisse magama oma boyfriendiga. Tema vanemad aga ei olnud üldse teadlikud minu süütusest ja arvasid, et kui me juba aasta aega käinud oleme, siis oleme kindlasti ka seda teinud ja teame, kuidas turvaliselt seksida. Jah, teadsimegi, isegi kui see oli esimene kord, aga midagi kuidagi läks teisiti ja tõenäoliselt ei toimunud see viljastumine seksuaalvahekorra ajal, vaid pigem mingi nn lõpetamata vahekorra käigus, mida ei oska tänaseni seletada. Me tõesti seksisime kummiga ja olime väga teadlikud rasestumisvõimalusest ning see, mis juhtus, tundub tagant järele olema lihtsalt saatus, mis oli ette määratud. Igatahes läks nii, nagu läks. Ka meie suhe lagunes koost, sest kuigi abort tundus õige otsus, siis koos selle loote hävitamisega kadusid ka minu poolt mingid tunded ning ma süüdistasin nii iseennast, teda kui meie vanemaid. Tahtsin sellest kõigest välja ja unustada kogu seda valu. Kool sai läbi, lahkusin Eestist ja minu kontakt selle noormehega jäi nn sõpruse tasemele.

Peale aborti lasin endale panna spiraali ja käisin korra ka kontrollis. Mingi aja möödudes kaasnesid teatud valud ja päevade puudumine, mis jäid arsti poolt üle vaatamata, sest suvel kolisin välismaale elama. Paari kuu pärast tagasi tulles tundus tervis korras olevat ja ma ei pööranud sellele enam mingit tähelepanu. Eks ikka noortel naistel on aeg-ajalt mingisugused väikesed põletikud või külmetused – eriti suvel, kui jooksed peale ujumist märgade bikiinidega jahutatud ruumidesse vms. Pealegi rääkisid ka teised sõbrannad, et päevi ei ole, kui kasutud hormoonspiraali. Nii ma siis elasin ilma päevadeta ajani, mil tahtsin last saada. Saatuse irooniaks on see, et kuigi olin viis aastat ringi seigelnud ja ka kahe erineva mehega vahepeal suhtes olnud, siis lõpuks jõudsin ikkagi tagasi oma  kooliaegse armastuse juurde. Kohtusime hoopis uutes oludes ja see oli justkui uus suhe peale aastatepikkust eemalolekut. Olen siiani väga õnnelik temaga ning me abiellusime nüüd juba kaks aastat tagasi. Peale pulmi lõpetasin raseduse ärahoidmise ja hakkasime mehega katsetama last saada, kuid aasta jooksul ma ei rasestunud. Nüüd olen käinud läbi erinevad arstid ja kulutanud uuringutele palju raha, aga põhjust ei leita. Aasta tagasi ütles arst, et mu munajuhad on umbe läinud ja seda suure tõenäosusega peale aborti põetud vaagnapõletiku tõttu. Käisin operatsioonil ja see probleem justkui tehti korda, aga rasestumist ikka ei toimu. Olen õnnetu ja nõutu, sest kardan, et minu võimalus emaks saada anti mulle 18-aastaselt. Aeg ei olnud küll siis õige, aga mees oli õige ja tahaks väga loota, et minu egoistlik otsus, mis sai siis tehtud, ei jätnud mind eluks ajaks viljatuks. Me mõlemad mehega kahetseme seda otsust väga, aga aega tagasi ei pööra. Kurb on nii mõelda, aga mõnikord antakse elus meile vaid üks võimalus midagi saada ja saavutada. Kui me seda võimalust ei kasuta, siis uut ei pruugi tulla. Rohkem ma võimalusi elus käest ei lase. Mõtle sina ka, kui aborti tegema lähed, kas oled nõus leppima võimalusega, et ei saagi enam lapsi?

 

Buduaarile Monikalt

 

PS! Kui sul on rääkida oma õpetlik või põnev lugu, siis saada see aadressile info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot kätte.