Pisipere : Isud ja kehakaal

Rasedusega on selline naljakas lugu, et kui alguses ei ole ei isu ja
kaal on ka justkui normis, siis ühel hommikul avastad, et riided ei
mahu enam selga ja peale salati on muid sööke ka olemas.                                                                
/Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/ 

Rasedusega on selline naljakas lugu, et kui alguses ei ole ei isu ja kaal on ka justkui normis, siis ühel hommikul avastad, et riided ei mahu enam selga ja peale salati on muid sööke ka olemas.

Mõlema raseduse esimesel trimestril ei olnud mul isu eriti midagi süüa. Esimest last kandes tahtsin ainult värskeid juurikaid. Praetud ja rammusad toidud ajasid kõõksatama. Ainus asi mida võisin lõputult süüa ja mille järele lõpuni isu oli, olid sidrunid ja pähklid. Poes tundsin sidruni lõhna juba kaugelt ning seepeale hakkasid süljenäärmed aktiivselt tööle. Paar korda läks lõug lausa krampi. Nagu koeral, kes ihara pilguga lihakäntsakat piidleb. Esimesel võimalusel koorisin hapuka pahareti ning sõin nagu apelsini.

Kohvi, suitsude ja alkoholi lõhnad hakkasid väga vastu, sest lõhnataju läks väga teravaks. Paljud aroomid ei häirinud, kuid just need kolm panid küll uut kohta otsima. Teist last kandes oksendasin iga asja peale, kuid hommikukohvi seekord vastumeelsust ei põhjustanud. Mitu nädalat pidin lõunapausile minnes nii mõnegi lähealasuva söögikoha ukse pealt tagasi minema, sest teadsin, et tänase päevaprae lõhnades ma söönuks ei saa. Kui poissi kandes jäid neelud lõpuni puu- ja juurvilja järele käima, siis tüdrukuga tuli meeletu magusaisu. Kohuke ja jäätis olid peale poja tuduma sättimist mu suurimad sõbrad.

Mõne naise kohta öeldakse, et kui mehele saab, võtab kohe juurde. Ma nii hirmsat diagnoosi endale panna ei tahaks. Pigem hakkas kaal tasapisi tõusma, kui langetasime otsuse antibeebipillide kasuks. Kui suhte alguses olin üsna keskmine eesti tüdruk, siis kolme aasta pärast olin juba nn. normaalkaalu piirimail. Mõne kuu jooksul, mil üritasime rasestuda, lisandus kaalu eriti hooga. Rasedusega arvele võtma minnes avastasin, et olin viimaste nädalatega veel mitu kilogrammi juurde võtnud.

Keha haaranud isutus ja iiveldamine soodustasid raseduse kolmandal kuul teatud kaalulangust. Arst seda imelikuks ei pidanud, kuna oli, mille arvelt alla võtta ning muud proovid ja mõõtmed olid kenasti normis. Erilist efekti see lõppkokkuvõttes siiski ei andnud, sest koju jäädes hakkasin agaralt juurde võtma. Eks oma osa oli ka selles, et mõlemad korrad jäi rasedus- ja sünnituspuhkusele minek porise aja koledatele ilmadele, mil õues jalutamine õnnestus väga harva ning suurim vaheldus oli mõni tore delikatess külmkapis. Kokkuvõttes lisandus sünnituseni mõlema lapsega ligi 9 kg (esimesega mõnisada grammi vähem, teisega rohkem). Targad raamatud kirjutavad, et 9-10 kg on normaalne juurde võtta, sest laps on keskmiselt 3,5 kg, platsenta u 700 g, lootevett u. 1,5 l, emaka kaal ja ema enda vere hulk suureneb samuti, seega eelpool nimetatud kaalutõus tulebki otseselt rasedusest.

Sünnitusega läks umbes kaks kolmandiku rasedusega kogunenud kaalust maha, kuid õige kaalutõus algas alles peale sünnitust. Mõni hakkab just sel ajal salenema, kuid minu puhul oli mõju vastupidine. Lootsin, et lood imetamisega kaasnevast kiirest kaalulangusest kehtivad minugi kohta, kuid kahjuks kuulun nende hulka, kelle keha asub pigem olemasoleva säilitamise režiimile, kui kiirele varude kulutamisele. Suvel igapäevane ujumine, kärumatkad ja sügisene aeroobikatrenn pole seni erilist mõju avaldanud. Väikese inimese ilmaletoomisega kaasnev stress soodustab näksimise nõrkust. Mida rohkem rutiini ja pingeid, seda rohkem külmkapi poole tõmbab. Kusjuures peale teist last on olukord raskemgi, sest esimesest polnud veel täiesti taastunud ja himu maiuste järele on painavalt suur ka kuus kuud peale sünnitust.

Paar kuud tagasi kohtasin tuttavat, kes on minuga sarnase kehaehitusega ning keda mäletasin raseduse ja sünnitusjärgsel ajal ka pigem trullakamana. Ta ütles, et kaal hakkas lihtsalt ise alla minema, peale seda, kui ta aastane tütar rinnast ise täielikult loobus. Olen kohanud ka naist, kes võttis rasedusega juurde lausa 38 kg ning suurte ponnistuste tulemusel sai endise kaalu alles viie aasta pärast tagasi. Samas tunnen mitmeid, kes nägid pool aastat hiljem välja nagu polekski sünnitanud – ainult rinnapartii oli teine.

Naised on väga erinevad. Siiski paistab paika pidavat ütlus „nii kuis ema, nõnda ka tütar“. Kelle ema sai rasedusarmid, „päästerõnga“ ja „sangad“, sellel on suur tõenäosus nendega ise ka jõudu katsuda.

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee