Rasked valikud

{:279193 width=120 height=90 align=left}Iga inimese suurim hirm on seista silmitsi olukorraga, milleks pole emotsionaalselt valmis. Otsus, mis mõlemal juhul muudab kogu ettekujutluse oma elust, iseendast ja oma lähedastest. Otsus teha abort või sünnitada.

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee


{:279193 width=120 height=90 align=left}Iga inimese suurim hirm on seista silmitsi olukorraga, milleks pole emotsionaalselt valmis. Otsus, mis mõlemal juhul muudab kogu ettekujutluse oma elust, iseendast ja oma lähedastest. Otsus teha abort või sünnitada.

Ma olen üks neist õnnelikest, kes on seni sellise teo kaalumisest pääsenud. Kuid veel on ees palju viljakaid aastaid ja kõike võib juhtuda. Kõike sellist, mis võivad planeerimatu raseduse loomuliku lõpuni kandmise vägagi raskeks muuta.

Miks planeerimatu rasedus, kui olemas on nii palju vahendeid? Kahjuks pole ükski neist vahenditest 100 % kindel, va. täielik suguelu puudumine. Isegi paljukiidetud vasektoomial on altvedamisvõimalus 1% ja naiste steriliseerimisel 0.4%. See protsent on küll väike, kuid eksisteerib siiski ning kui just sina satud selle statistilise vähemuse üheks arvestusüksuseks, siis liigagi suur.

Kujutage ette, et olete kindlalt otsustanud, et rohkem lapsi ei taha, ei saa, ei suuda üles kasvatada, hoidute meditsiinilisi abivahendeid kasutades uuesti lapseootele jäämisest, kuid planeerimatu juhtub siiski. Mida te siis teete? Tegelikult ei tea vastust enne, kui ootamatus käes.

On kaks levinud nägemust, mille võtan lühidalt ja otse kokku – lollid, kes sünnitavad palju lapsi või mõrtsukad, kes abordi kasuks otsustavad.

{:279194 width=120 height=90 align=right}Miks sünnitada veel üks laps, kui sul juba on planeeritud arv täis? Ratsionaalselt võib ju mõelda, et kõik, minu lastenorm on täis. Pidevalt võime lugeda, kuidas arvustatakse naisi, kes on erinevatel põhjustel ilmale toonud rohkem kui kaks. Et ju nad siis on lollid, harimatud ja oma viga, et majanduslikult hakkama ei saa, sest kes see ikka tahab nelja või enama lapse ema tööle võtta, eriti veel hästitasustatavale tööle.

Kuid mulle tundub, et siin ei võeta arvesse, kui paljud maimukesed on end siia ilma surunud vaatamata spiraalidele, kondoomidele ja tablettidele. Ning siinkohal ei saa parastada, et ise olid hooletu – peaks pigem väärtustama neid, kes on piisavalt vaprad sünnitama, ehkki neil on „norm täis“ ja majanduslikult läheb raskemaks.

Ma samastan end nende naistega, kuna mäletan selgelt pilti ultrahelist, mis tehti raseduse üheksandal nädalal – üsas oli selleks ajaks siplev ja kukerpallitav, pea, käte ja jalgadega inimesehakatis. Ja kui mõelda, et enamasti saadakse oma olukorrast teada umbes viiendal rasedusnädalal, mil hakkab tööle süda. Arstile saadakse vastuvõtuaeg heal juhul nädala kahe jooksul. Tekib paratamatult tunne, et tegu on mõrvaga, kas pole?

Pealegi on riigi toetus märgatavalt suurenenud ja veidi kompromisse tehes pole ühe pereliikme lisandumine heade peresuhete korral katastroof.

Miks otsustatakse abordi kasuks? Põhjuseid võib olla miljoneid – tervis, halvad suhted lapse isaga, peres on juba mitu last, töötus, emotsionaalne kriis, vanus vms. Lapsendamise eesmärgil raseduse lõpuni kandmisele paljud naised ei mõtlegi, kuna Eesti (isegi Euroopa) ühiskond on selliseks asjaks liiga kitsas. Lapsest loobunud naine satub mõõtmatu kriitikatulva alla. Aborti teed – teab ainult arst ja sina ja usaldusalune aga kui käid  kuid kõhukesega ja siis äkki last pole…. Kujutage ette, millist survet see naine tunda saab. Lähedased võib olla toetavad ta otsust, püüavad mõista, kuid enamus ikkagi kritiseerib ja mõtleb veel hulga õelaid legende juurde. Eriti raske on last ära anda peresuhetes vanematel.

Teine nüanss on see, et kui rasedus on algusjärgus ning tundub piisavalt ebareaalne ja uskumatu endalegi, on abordiotsust lapse lõpuni kandmise ja ära andmise otsusest kergem teha. Siin ei saa nii lihtsalt öelda, et naine isekas. Me oleme ka siis isekad kui me lapse planeerime, sünnitame ja üles kasvatame. Lihtsalt veidi teise nurga alt vaadatuna.

Abordiotsus ei pruugi alati olla just kõige õigem, kuid kindlasti pole ta ka põhjendamatu. Palju selliseid otsuseid võetakse vastu füüsilise ja vaimse madalseisu perioodil. Vaid tugeva sotsiaalse tugivõrgustikuga isik suudab ootamatute olukordadega silmitsi seista ja raskema tee valida, mis soovimatu raseduse korral sünnitamine kõikidele asjaosalistele kahtlemata ongi.