Anis Arumetsal on lisaks muusikale veel üks põnev kirg

Superstaarisaatest tuule tiibadesse saanud südametemurdja Anis Arumets pole kõigi fännide õnneks kuskile kadunud. Hetkel salvestab mees oma bändiga Almost Natural debüütalbumit, mis peaks juba selle aasta novembris ilmavalgust nägema. Kuid Anisel on veel üks suur kirg: linnud. Praegu on talle heaks sõbraks nümfkakaduu Rooma.

Kuidas siis Anise tee armsa linnuga ristus? "Eelmise aasta septembris otsis sõbranna kedagi, kes saaks tema kaks lindu - Rooma ja Triinu - endale võtta, kuna tal polnud välismaale minemise ja õpingute jätkamise tõttu enam aega lindudega tegeleda. Adopteerisin Rooma ja Triinu kindlameelselt," meenutab Anis. Tol ajal ei osanud ta ettegi kujutada, et kellegi teise linnu ülevõtmine ja toimetulek sellega võib parajaks katsumuseks osutuda. "Esimesed 4-5 kuud olid üsna keerulised ja rasked. Mõlemad olid väga kartlikud ja hoidsid omaette. Suuresti tingituna sellest, et nad olid enne minu juurde jõudmist üsna konstantselt puuris elanud." Selle aasta alguses tabas Anist kurb sündmus. "Triin suri kahjuks vanadusse. Viimastel päevadel oli kasvaja ta mõlema jala võimed võtnud ning ei jäänud muud üle, kui tema piinad lõpetada ning ta magama panna. See oli minu jaoks väga emotsionaalne moment, suuresti selle tõttu, et ma polnud varem kellegi või millegi viimaseid hingetõmbeid pealt näinud. Tundsin kahetsust ja süütunnet. Soovisin, et oleksin Triinu tervislikule olukorrale varem jälile saanud. Tegin omale lubaduse Rooma eest nii palju kui võimalik hoolt kanda."

Kuna Rooma näol on tegemist juba üsna vana linnuga, siis erilisi krutskeid ta reeglina ei praktiseeri. "Kartulikrõpsud ja kõik krõbisev, mis on tegelikult linnu tervisele kahjulikud, on tema lemmikud. Kui pakk lahti tehakse, on ta kohe platsis. Paar korda olen ka tabanud ta täitsa paki seest," kirjeldab Anis linnu omapärast toitumisharjumust. Puuris ta oma lindu ei hoia - linnupuuri uks on avatud ka öösiti. "Hommikuti on tal kombeks lennata mu tekile või padjale ja siis ta lihtsalt jälgib mind. Teinekord ajab ta mind nokaga mu nina või kõrvu toksides üles. On juhtunud ka seda, et kui minu äratamise plaan ei õnnestu, jääb ta ise padjale koos minuga magama."

Mais juhtus ootamatu õnnetus: Rooma pääses majast välja ja pani lendu. "Tol päeval oli väga tuuline ja see omakorda lisas ilmastikukogemuseta linnule palju kõrgust juurde. Jooksin järgi ja püüdsin tal silma peal hoida. Nägin, kuidas üks pääsuke hakkas Roomat taga ajama. Tundsin paanikat ja ärevust. Läksin selles suunas, kus teda viimati nägin, ja hüüdsin tema nime. Looduse hääled pole kunagi varem nii valjud olnud kui tollel momendil. Keskendusin hästi pingsalt, et eristada Rooma häält teistest. Aeg möödus ja hakkasin lootust kaotama, kui ühel hetkel kuulsin midagi väga tuttavat. Rooma iseloomulik hüüe kõlas läbi teiste häälte. Mängisime allveelaeva ja sonarit tükk aega, kuni lõpuks suutsin ära määrata, millisest suunast ja milliste puude poolt ta hääl kostus. Lõpuks jõudsin ühe väga kõrge vahtra juurde, vaatasin latva ja tundsin, et olukord on halb. Proovisin õnne ja ronisin nii kõrgele kui vähegi sain - olin umbes 10-12 meetri kõrgusel. Tundsin, kuidas jalad ja käed tudisesid ning kuidas oks, mille külge end olin haaranud, vaikselt ühele ja teisele poole paindus. Kuulsin Roomat enda pea kohal, kusagil 3-4 meetri raadiuses. Lehed olid paksult ees ja teda polnud võimalik näha. Ronisin alla ja püüdsin vaadata kaugemalt ega mõni kollane kana lehtede vahelt ei paista Hüüdsin korra veel, et kindlaks teha, et ta ikka veel seal alles on ja sain vastuse!"

"Seejärel helistasin isale, kes saega kohale tuli. Nüüd ronis tema üles ja hakkas vihaga naabri vahtrapuud saagima. Suures paanikas ei jõudnud ma isegi naabri uksele koputada, et oma muret kurta ja küsida, et kas võin tema valdusele siseneda. Ei, alustasime ikka puude otsas vandaalitsemisest, räuskamisest ja saagimisest."

"Oks ragises ja langes, Rooma lendas selle peale natukene eemal olevale kasele. Õnneks küll madalamale, kuid kahjuks nii ääres olevale oksale, et sinna ei pääsenud enam ronides ka ligi. Isa mõtles, et äkki tuua kodunt puur ja panna see kuskile kase alla, nii et Rooma seda näeks. Sellistes olukordades võib õnneks minna ja äralennanud lind võib tõenäoliselt tuttava puuri juurde tagasi lennata. Ma jäin Roomat jälgima, et ta asukohta kindlana hoida, samal ajal kui isa kodunt puuri toomas käis. Sellega läks päris kaua. Tuli välja, et naaber oli autost võtmed ära võtnud ja ähvardanud politsei kutsuda. Asi laabus ja isa oli puuriga veidi hiljem tagasi. Rooma ei haaranud sööta, vaid jäi hirmununa ikka samale oksale."

"Tulin mõttele, et prooviks ta kartulikrõpsudega alla meelitada. Krõbistasin seda pakki elu eest ja Rooma tõusiski lendu. Kahjuks maandus ta teisele oksale. Olin ise ka ligunenud ja märg ning kannatus hakkas vaikselt katkema."

"Helistasin tuttavatele, et need leiaks mulle tõstukijuhi. Ei läinudki kaua, kui kohale sõitis teleskoopkopaga traktor. Seesama traktor, mis aastaringselt sõnnikut veab!" Õnneks sai viis tundi kestnud intsident siiski positiivse lõpu ja Anis sai oma armsa kollase sõbra tuppa tagasi viia. "Tänasime kopajuhti ning naabreid ja saime lõpuks ilusti koos koju minna."

Buduaar.ee