ANNA KANEELINA AVAMEELSELT EMADUSEST: ainult muretsesin ja olin hirmul

"Esimese lapse sünd tõepoolest raputas mu maailma. Kuid esiteks raputas see mu plaani sellest, kuidas kõik olema saab. Alates sellest, kuidas kulgeb mu rasedus, sünnitus ning ka hilisem emaks olemine," ütleb lauljanna, et arvas küll üht, aga see, mis tuli, oli midagi muud. "Esimene sünnitus ning taastumine olid väga rasked, usun selle olevat ka põhjuseks, mis mind vaimselt nii pikaks rööpast välja viis. Ma ei saanud olla kohe see krapsakas ema, kellena ma ennast ette kujutasin. Mulle tundus, et kõik teised noored emad on muretud, käivad oma beebidega võimlemas-ujumas-üritustel jne, kuid mina seda ei suutnud. Mina ainult muretsesin ja olin hirmul," tunnistab Anna. Annale oli toeks abikaasa Erki Pärnoja ning koos rabeleti raskustest enda jõududega välja. Teine laps aga otsustas tulla siis, kui esimene, Marta, oli vaid 9-kuune." Olin maadelnud väga keeruliste vaimsete probleemidega, samuti olin füüsiliselt täiesti kurnatud ning magamata. Aga tegelikkuses sai Augusti sünnist minu jaoks täiesti uus hingamine," räägib lauljanna, et vaimselt läks elu lihtsamalt. Nüüd oli ta endaga palju leebem ning oli õppinud enda rütmi usaldama, mitte end teiste emadega võrdlema. Anna ütleb, et laste sünd on olnud nagu tema enda uuestisünd ja samas kõige imelisem asi, mis temaga juhtunud on. Loe täispikka lugu ajakirjast Buduaar!