ANNA LEVANDI elu kuldreeglid

1 kommentaar
ANNA LEVANDI elu kuldreeglid
Pilt :Karmen Kull

„Läbi elu on mind edasi viinud suur tahe ja sihikindlus,“ ütleb iluuisutreener Anna Levandi (54), kelle aasta algas kahe rõõmsa sündmusega: noorim poeg Arlet võitis noorte olümpial kuldmedali ning keskmine poeg Armand tegi Annast ja tema abikaasa Allarist vanavanemad.

Kui on tahet ja sihikindlust, saavutavad edu ka need, kel annet vähem.

Kui ma 7-aastaselt uisutamist alustasin, ei olnud ma parimate, vaid pigem nõrgemate seas – teised olid spordikoolis juba poolteist aastat harjutanud. Et kooli pääseda, pidin võitlema; vastu võeti andekamad, tublimad, vastupidavamad ja tervemad, et sportlane suudaks saavutada, mida riik temalt ootab. Kui esimesest klassi alustas 45 last, langes õpilasi aasta-aastalt välja. Teises klassis oli meid 30, kolmandas 15, neljandas 10 ja viiendas 7. Iluuisutamine oli populaarne, kõik tahtsid uisustaariks saada. Kui osal tuli kohe välja, pidin mina teatud kriteeriumide täitmiseks palju harjutama. Kui kuuel päeval nädalas oli kool ja trenn, ning metrooga tuli pidevalt sõita Moskva ühest otsast teise, siis talvistel nädalavahetustel läksime õuejääle. ”Davai, tuleta meelde!” küsis isa iga kord pärast trenni, mida treener ütles. ”Kui 100 korda järjest teed, peaks välja tulema küll!” Väga suur tahe, sihikindlus ja töökus on mind viinud läbi elu. Miski ei tule niisama, usku peab olema.

Raskused ei karasta mitte ainult keha, vaid ka vaimu.

Lapsel on raskusi kohates lihtne loobuda. Mind visati spordikoolist kaks korda välja, 11- ja 13-aastaselt, kuid ma pääsesin kooli tagasi, ja seda tänu isale. Läksime jääle, harjutasime, ma võitsin võistlused ja sain kooli tagasi. Vene keeles on ütlemine, mis võiks tõlkes kõlada ”Läbi okaste tähtedeni”. Kelle tee uisumaailmas oli sujuvam, murdus, sest psüühika ei pidanud vastu tiitlivõistluste pressingule ja tähelepanule väljastpoolt.

Armastus on kõige tähtsam.

1989. aastal Eestisse kolida (Anna tutvus oma abikaasa Allariga 1988. aastal Calgary olümpiamängudel, kus mees oli võitnud pronksmedali. – toim.) oli kõige ebasobivam aeg üldse. Laulva revolutsiooni ajal võttis oma rahva kangelane naiseks venelanna! Ent tänu karastusele, mis ma spordis sain, oli mul armastuse pärast võõrale maale tulla kindlasti lihtsam. Mulle helistati, kirjutati ja solvati, ning see oli muidugi raske, kuid minu jaoks oli kõige tähtsam, et mu mees mind armastaks. Appi tuli seesama sihikindlus – sain aru, et pean keele kohe ära õppima, et end kaitsta, et mind oleks vähem põhjust alandada ning saaksin samas keeles vastata. Kui ma juba poole aasta pärast andsin esimese intervjuu eesti keeles, oli suhtumine teine. Mõistagi tekitas see minus imestust: kuidas oli võimalik, et ainult keeleoskus muudab niimoodi suhtumist?

Lapsi saab kasvatada ainult enda eeskujul.

Ma olen 100% kindel, et lapsi ei saa õpetada millegi abil, mida sa ise ei tee. Lapsed on meie peegel. Meie laome vundamendi, millele nad saavad oma elu ehitada. Kui sulle midagi oma lapse juures ei meeldi, otsi enda seest, miks tal on üks või teine joon. Ma ei saaks öelda, et oleksin poegi kuidagi konkreetselt kasvatanud. Me ei targuta oma poegadega. Elame Allariga nii, nagu me õigeks peame ja meile meeldib, milliseks lapsed on kasvanud. Nad on just sellised inimesed, kellega koos tahaksime edasi elada.

Armastus ei ole midagi, mida sa saad, vaid see, mida sa annad.

Meil Allariga on siiani selline suhtumine, järelikult me pole teineteisele veel kõike ära andnud. Loomulikult on eri vanuses eri tahtmised, ja ka andmine erineb, kuid tähtis on end jagada. Jaga end armastatud inimesega ja tänamata see ei jää!

Tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks.

See ei kehti ainult isiklikes suhetes, vaid ka ühiskonnaelus. Paraku näeb järjest rohkem, et inimesed mõtlevad eeskätt enda peale – ja see tuleb bumerangina tagasi.

Kõige põhilisem on pere toetus.

Mina laen end ainult kodus ja lähedastega, mujalt ma tuge ei ammuta. Pruugib mul vaid kodus lihtsalt niisama olla – ja ma saan sealt jõudu. Võin küll kuhugi välja minna, kuid ainult koos perega. Meid ühendab teadmine, et kui on probleeme, panevad kõik jõu kokku, et toetada neid, kes abi vajavad. Võin kindel olla, igaühega meist saab luurele minna.

Kui oled füüsiliselt väsinud, pinguta edasi!

Sportlased on masohhistid, nad naudivad füüsilist väsimust. Minu reegel on see, et kui olen füüsiliselt väsinud, teen veel – ja pinge läheb üle. Omal ajal oli mul ka spordis nii, et kui enam kuskile polnud jaksu minna, kasvasid mul otsekui sarved ja ma raiusin edasi nii kaua, kuni jõudsin tajumiseni, et nüüd tunnen end hästi.

Sarnased artiklid