BLOGIJA MARI-LEEN ALBERS langes raske haiguse küüsi

Blogija Mari-Leen Albers kirjutas esimest korda täiesti avameelselt oma haigusest, millest ei ole võimalik paraneda ning selleks on alkoholism. Naine tõdeb, et kui enne poja sündi jõi ta nädalas umbes viis korda, siis pärast sünnitamist jõi ta juba iga päev ning kogused olid suured.

Mari-Leen tõdeb, et pudel veini päevas või isegi rohkem oli tema jaoks täiesti tavaline ja seda seni, kuni ta mõistis, et nii edasi ei saa. Täna on ta aga lausa kuus kuud kaine olnud ning peagi ootab ees reis Taimaale, kus ta endale alkoholi keelata ei kavatse, kuid samasse auku ta enam langeda ka ei soovi.

Oma blogis kirjutab ta järgmiselt: "Teate, ma ütlen ausalt. Kui ma Austraalias olles jõin nädalas umbes viis korda, siis pärast sünnitamist jõin ma iga päev. Iga päev pudel veini või rohkem. Ja kui lõpuks tekib sul nädalas vähemalt üks selline jooming, mis lõppeb mäluauguga, siis pole see enam normaalne.

Ja olen sama aus, et ega ma pikalt aru ei saanud, et mul probleem on. Pöördusin juba 2016. aastal terapeudi poole, et ma ei saa aru, kas mul on depressioon või olen ma alkohoolik. Kuna ma sealt abi ei saanud, siis arvasin, et häh, vabalt võin kaine olla. Olingi. Kolm päeva. Ja kõik hakkas otsast peale. Kõige pikem kaine periood oli kolm nädalat, aga siis jätkus ikka kõik vanaviisi. Ikka pudel veini õhtuga või peale.

Otsustasin lihtsalt ühel päeval, et palun arstidelt abi. Ma olin valmis juba laskma end Wismarisse sisse kirjutada, kui kuulsin alkoholivastasest ravimist Esperal. See pani mind rohkem uurima, lugema ja hoopis perearsti poole pöörduma.

Täna, olles kuus kuud kaine olnud, tunnistan ma, et ma ei mõtle alkoholist, mind ei sega kui teised joovad, aga ma ise... Tahaks juua klaasi veini, aga mitte olla mäluaugus. Mitte ärgata hommikul pohmas näoga. Pohmakat kui sellist pole mul kunagi eriti olnud. Aga see peeglist vastu vaatav paistes nägu pole see, millisena ma ärgata tahan.

Ma ei saaks olla rohkem uhke enda üle. Ma tahan, et Hedon mäletaks kainet ema, mitte alati tipsutanut või jauravat, nagu mina mäletan oma isa. Oli aeg, kui ma reaalselt arvasin, et ma ei saa kunagi kaineks. Et ma ei saa sellega hakkama. Õnneks on mul väga toetavad sõbrad ja abikaasa. Ma tean, et saagu seal Tais, mis saab, tagasi tulles, kohe, kui võtan rohkem kui kahel järjestikusel õhtul veini, avan ma uue tabletipurgi ja teen uue kuus kuud kuuri. Võibolla aasta, võibolla kaks. Ma ei tea kui kaua. Sest alkoholism on haigus, millest ei ole võimalik paraneda."

Loe täsipikka postitust Mari-Leenu blogist siin