ENDISE MEHE UUS naine kiusab last

"Elame lapse isaga juba kuus aastat lahus ja meil on 10-aastane poeg. Neli aastat tagasi leidis lapse isa omale uue elukaaslase, kuid kahjuks on uuel naisel mingi vimm meie ühise lapse vastu. Nende suhte algul käis laps mõnel nädalavahetusel ikka isal külas, aga üsna pea hakkasid tekkima probleemid.

Küll ei lubatud lapsel mänguasju võtta, ei lubatud multikaid vaadata ja kodune õhustik oli sel hetkel, kui laps seal viibis, vägagi pingeline. Omavahelised karjumised, tülid, uste paugutamised ja sõimlemised said tavapäraseks alati, kui lapse isa lapse enda juurde võttis.

Viimaseks piisaks sai minu jaoks see, kui mehe uus elukaaslane hakkas lapse kallal tarvitama vägivalda. Püüdes korduvalt ja korduvalt lapse isaga sellel teemal vestelda, et selline käitumine lapse suhtes on ebaaus ja pole aktsepteeritav, lõpetas lapse isa mingiks ajaks suhtlemise nii minu kui lapsega. Hiljem selgus, et lapse isal pole enam lubatud last tema ja uue elukaaslase ühisesse koju tuua ning lapse teemal suhelda tohin ma ainult lapse isiklikult telefonilt helistades - vastasel korral on nende peres probleemid taas kord majas.

Laps elab väga raskelt üle seda, et isaga suhtlemine on peaaegu võimatu ning kohtumised temaga jäävad järjest harvemaks. Kuna lapse isa töötab Soomes, siis suhelda saavad nad telefonitsi ainult sellel ajal, kui lapse isa viibib Soomes ja on kodust eemal. Nüüd on laps juba suur ja pärast pikki, pikki arutelusid õnnestus lapse isal saada oma naiselt nõusolek, et laps võib talle külla tulla. Kokku viibis ta seal siis neli tundi.

Kui isa lapse ära tõi, hakkas laps rääkima, et tädi (nimetame siis teda hetkel Mariks) on täiesti ära keeranud. Kui hakkasin uurima, milles asi, ütles laps, et ta ei tohi mulle rääkida, sest kui räägib, siis ta enam issi juurde ei saa. Pikema pinnimise peale õnnestus mul siiski teada saada, et taas kord oli lapse isa uus kaasa hakanud kodus sõimlema, karjuma ja uksi paugutama selle peale, et laps seal on ja teinud lapse pihta väga mürgiseid märkusi.

Lapse isalt uurides, milles siis asi oli, tuli välja, et kuna lapse isa oli öelnud, et laps tuleb sinna paariks tunniks, siis paar tähendab kaht, aga mitte nelja ning lapse seal viibimine tekitas taas kord tohutut viha mehe uues elukaaslases. Kui üritasin lapse isaga arutada sel teemal, et kas ta ise ei mõista, et see asi on kestnud juba aastaid ja see ei ole normaalne, ta lihtsalt vastas mhh ja jah, et tema ei saa midagi teha. Küsimise peale, et aga miks laps neile kunagi näiteks nädalavahetuseks külla minna ei või või mõnel vabal päeval, vastati mulle sarkastiliselt, et kas sa tõesti arvad, et Mari lubaks tal siin meie korteris magada.

Mõistus on otsas ja enam ei tea, mida teha. Seda, et lapse isa on ilmselgelt oma uue naise tuhvlialune ja sõnaõigust tal seal ei ole, pole mõtet hakata ütlema, tean seda isegi. Uue naise endaga sel teemal rääkida pole mõtet. Sealt tuleb ainult sõimlemist, röökimist ja karjumist, et mina ei ole ütleja, mida tema teha võib ja mida ei või. Mainiks ka ära, et uuel naisel on ka endal kaks last eelmisest suhtest, keda minu lapse isa väga hoiab ja kasvatab. 

Lapse koju lapse isal uus naine last vaatama tulla ei luba, nende juurde ta ka last ei luba. Ja ausalt öeldes ei taha ka mina, et laps enam sinna läheb, kui uus naine teda seal alatasa kiusab, mõnitab ja lööb. Aga laps tahab isaga suhelda. Mõistus on otsas, kuhu pöörduda, et see jama ühel hetkel lõppeks?"

Teema on pärit Buduaari foorumist. Räägi kaasa siin