PERH´I VABATAHTLIKU hooldaja ilustamata pihtimus: “See oli julm eneseületus”

Avaldame Kristi mõtted muutmata kujul: "Teisipäeval selgus, et PERH paneb covidi-osakondasid kokku ja minu (ning sõber Lauri, kellega me koos hooldajaks läksime) osakond on kinni. See on täiega tore uudis, sest tähendab, et haiglaravi vajavate patsientide arv on langenud ja meiesuguseid vabatahtlikke pole hetkel vaja. Tegelikult pakuti meile mõlemale võimalust teise osakonda minna aga seda me ei soovinud. Olgem ausad, minu jaoks oli see ikkagi JULM eneseületus ja uues osakonnas oleks kõik hakanud algusest peale kuidagi ning see oleks minus veel rohkem ärevust tekitanud. Lisaks on praegu mõlemad lapsed kodus tõbised ja mu vanemad kolisid sel nädalal ametlikult Saaremaale ära, nii et laste suhtes tundus see veidi ebaaus, et peaksime neid kes teab kuidas ja kuhu sokutama. Aga tegelikult.. tunnen ma veidi end kurvana ka. Tean, et haiglal on mu kontakt olemas ja meil on kokkulepe, et nad võtavad vajadusel minuga ühendust, kuid veidi on hinges kurbus, sest kuigi see oli vahepeal raske ja ebameeldiv ja väsitav, siis see oli ka.. vajalik. Ning kui aus olla, siis ma tahaks väga teada, mis sa patsientidest, kellega ma viimasel päeval kokku puutusin. Mõtlen ikka päevas paar korda, et kas see tore vanapapi sai lõpuks koju või istub ta siiani nukralt ja vaatab tühja pilguga aknast välja.. ja kas see ilusate pikkade juustega tädi tunneb end juba paremini ja saab ehk veidi ise ringi liikuda.. See oli minu jaoks ilmselt kõige rusuvam - näha neid inimesi seal, kes ei osanud enda aega kuidagi sisustada. Jah, nooremal inimesel on tavapalatis jaksu veidi lugeda ja telefoni kasutada aga vanemad inimesed ei ole ju harjunud meie kombel niimoodi aega täitma, paljud neist on harjunud igapäevaselt enda kodus ja aias toimetama ning seda oli näha, et selline toas lamamine oli nende jaoks nii raske. Kuna su lähedased ei saa sulle ka külla tulla, siis mida sa ootadki terve päeva? Uut toiduaega? Arsti külastust, et kellegagi suhelda? Proovisin siis võimalikult palju alati suhelda nendega, kes seda soovisid ja kellega me teineteist mõistsime ning just see oligi minu arust suurim panus, mis ma anda sain. Olen kogemuse eest tänulik. Ja shout-out Laurile - koos oli kergem!"  

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kristi (@varikkristi)