PIINLIK HETK: “Kas arve koos või eraldi?”

Tahaks alustada kiitusega, et vähemalt Tallinna söögikohtade teenindajad, seda eriti Telliskivis, on viimasel ajal väga lahked ja vastutulelikud. 

Ja söömaaja lõppedes tuleb see kohustuslik lause: "Kas arve tuleb koos või eraldi?". Tavaliselt on see õigustatud, sest palju käiakse söömas kolleegidega, sõpradega, äripartneritega, kes ise oma kulud kannavad. 

Aga kui on laupäeva õhtu ja sa oled väljas oma kallimaga, siis on see küsimus korraga imelik. Mu hea sõbranna oli hämmelduses, kuna ta hakkas kahtlema, kas nad äkki ei saada enda mehega mingeid segaseid signaale välja. Kas siis aru pole saada, et nad on koos? Miks nad siis eraldi maksma peaksid? Vahet pole, kumb maksab, aga seda tehakse koos.

Või seekord, kui ma olin õhtust söömas oma alaealise tütrega, kes näeb küll välja juba üsna täiskasvanulik, aga on siiski minu laps. Tütrel läks silm särama, et keegi pidas teda inimeseks, kellel on raha ise arveid maksta. Mina aga mõtlesin, et teenindaja ju kuulis meid arutamas koolilõpukleidi teemadel (ma usun küll, et nad ei oska kõrvu lukku panna) ja lisaks kutsub mu laps mind traditsiooniliselt emaks. 

Kui minna selle teooria järgi, et paku kliendile alati natuke rohkem, kui ta oskaks oodata, võiksid teenindajad läheneda klientidele personaalsemalt ja stampküsimus "arve kokku või lahku" laheneks piinlikkuseta.

Kas kellelgi on veel arve maksmisega seoses piinlikke hetki ette tulnud?

Buduaarile Marget