Reklaam sulgub sekundi pärast

Helen Adamsoni jooksunipp põletab tõhusalt keharasva

Jooksmine on ala, mis paljudele naistele üldse ei meeldi, sest neil hakkab joostes lihtsalt halb ja nad ei jaksa joosta. Kui veremaitse on peale kilomeetri läbimist suus ja tunne selline, nagu sa kukuksid kohe kokku, siis see tähendab, et sa jooksed valesti! Kuid õiges tempos joostes on võimalik seda lausa armastama õppida ja kaunis figuur ning tugevam tervis on lisaboonuseks.

Jooksmine on ala, mis paljudele naistele üldse ei meeldi, sest neil hakkab joostes lihtsalt halb ja nad ei jaksa joosta. Kui veremaitse on peale kilomeetri läbimist suus ja tunne selline, nagu sa kukuksid kohe kokku, siis see tähendab, et sa jooksed valesti! Kuid õiges tempos joostes on võimalik seda lausa armastama õppida ja kaunis figuur ning tugevam tervis on lisaboonuseks.

Lauljatar Helen Adamson ei sallinud kooliajal jooksmist kohe mitte üks raas, kuid sel laupäeval, 12. septembril plaanib ta läbida oma esimese poolmaratoni.

Uurisime Heleni käest, kust ta jooksupisiku külge sai ja miks ta sellega üldse tegelema hakkas? "Alustasin jooksmisega omal käel aprilli alguses ja siis algas ka minu teadlik ja regulaarne spordi tegemine. Kuna ma ei ole kunagi pidanud oma figuuri pärast väga pingutama ja saan süüa, mida soovin, ilma et kilod koguneksid, siis olen kogu elu olnud mugav ja veidi laisk. Kuid ma tundsin ühel hetkel, et minu füüsiline ja vaimne pool ei ole tasakaalus ning keha ei ole toonuses. Kogusin ennast päris mitu aastat ja lõpuks jõudsin endalegi suureks üllatuseks alani, mida olin kogu elu vihanud ja selleks on jooksmine. Kooliajal ma jooksmist ei sallinud, sest mul hakkas halb. Me pidime jooksma, kuid keegi ei õpetanud, kuidas pikka maad jooksma peaks ning alati lõppes see veremaitsega suus," tõdeb Helen, kes nüüd käib jooksmas keskmiselt kolmel korral nädalas.

Helen alustas augustikuu alguses treenimist SEB Tallinna Maratoniks, täpsemalt plaanib ta läbida poolmaratoni. Treenitakse eratreeneri valvsa pilgu all ning Helen on tänu sellele jooksmise kohta palju uut teada saanud. Näiteks seda, kuidas joosta nii, et keha tõhusamalt rasva põletaks ja toimuks ka areng. "Olen treenerilt palju jooksualaseid teadmisi saanud ning tema näpunäidete järgi ei jookse ma enam kilometraaži, vaid jooksen madalal pulsil aega. See tähendab, et minu pulss peab jääma vahemikku 125-130 ning jooksen näiteks 40 minutit või tund aega korraga. Nõnda toimub keha areng ja aegamisi hakkab kiirus kasvama, kuid pulss jääb samaks. Varasemalt ma teadsin, et on olemas aeroobne ja anaeroobne treening, kuid ma ei olnud tõesti süvenenud, mida need endast kujutavad. Nüüd ma tean, et anaeroobne treening toimub kõrge pulsiga ning keha kasutab energiaallikana süsivesikuid ja hakkab nii-öelda enesekaitseks tootma laktaati. Kui joosta nii kõrge pulsiga, nagu ma esialgu seda tegin, 160-170, näiteks tund aega, siis tekib kehas defitsiit. Aeroobne trenn toimub aga madalama pulsiga ning selle treeningu ajal õpib keha kasutama energiaallikana rasvasid ja toimub ka areng. Siit oluline tähelepanek naisterahvastele, kes soovivad treeningu tulemusena ka näiteks mõnest lisakilost vabaneda - selleks et keha kasutaks energiaallikana rasva, peakski trenn toimuma madala pulsiga, vastasel juhul ei õpi keha kunagi energiallikana rasvasid tarbima," tõdeb Helen.

Huvitav, mis on Heleni elus muutunud peale seda, kui ta jooksupisiku endale külge sai? "Üks suur muutus minu elus on see, et olen hakanud regulaarsemalt toituma, sest mul lihtsalt läheb kõht tühjaks. Ma ei ole kunagi hommikusööki armastanud, lapselpõlvekodus elades sõin hommikust, kuna ema tegi ning teadsin, et ma ei pea muidu koolipäeva vastu, kuid pidin end alati sööma sundima. Nüüd, mil ma olen juba ligi kümme aastat üksi elanud, olen ma püüdnud end harjutada hommikust sööma, aga see ei ole õnnestunud. Kuid pärast treeneri käe all jooksma hakkamist olen endalegi üllatuseks avastanud, et hommikul ärgates on mul kõht tühi. Ma ei saa enne tööle minna, kui olen söönud, sest olen lihtsalt liialt näljane. Ja mul tõesti lähebki kõht tühjaks ka lõunal ning õhtul. Treener selgitaski mulle, et tänu õigele treeningule on minu seedimine paranenud. Ja see on ainult positiivne," kiidab Helen.

Soovime Helenile head jooksu ning kindlasti anname teada, kuidas tal oma elu esimene poolmaraton läks.

Karin Karu