Janne Klooren: Eesti moemaailmas on palju ärapanemist ja mõttetut solvumist

Janne Klooren: Eesti moemaailmas on palju ärapanemist ja mõttetut solvumist

Keeruline on öelda ühe lausega, kes on Janne Klooren. Temas on koos boheemlaslik moegurmaan ja kalkuleeriv ärinaine. Ta on suure südamega naine oma pere ja sõprade jaoks ning kui vaja võidelda, siis ka paras amatsoon. Lisaks sellele näeb ta kadestamisväärselt hea välja.

Keeruline on öelda ühe lausega, kes on Janne Klooren. Temas on koos boheemlaslik moegurmaan ja kalkuleeriv ärinaine. Ta on suure südamega naine oma pere ja sõprade jaoks ning kui vaja võidelda, siis ka paras amatsoon. Lisaks sellele näeb ta kadestamisväärselt hea välja.

Buduaariga kohtumisele ja fotosessioonile saabub Janne eeskujulikult ettevalmistatuna ning kraamib välja ka oma ehete- ja kingakogu, mis igaks juhuks kaasa on võetud. Selgub, et Janne autos on ka igale üritustekorraldajale kohustuslik aksessuaar – tööriistakast, mis sisaldab muuhulgas teipi, haamrit ja klambripüstolit. Mood on Janne elu üks suurimaid kirgi ja ilmselt sellepärast võibki tema teeneks lugeda paljude mastaapsete moeetenduste edukaid kordaminekuid. Tiina Talumehe unustamatud moeshow’d on vaid osake hapra naise suurtest tegudest.

Pildistasime Buduaari esikaant moefotograaf Toomas Volkmanni stuudios, mis on samal ajal ka tema kodu ja sisustatud vaimustava retromööbliga. Helesinised seinad on efektseks raamiks elutuba-stuudiole, kuhu Toomas on kogunud vintage-mööblit üle maailma. See on ühtaegu nii tema hobi, nõrkus ja nagu ta naerdes ütleb, siis ka pensionisammas. Suurtest akendest voolab sisse talvine valgus koos pilvealuse päikesega. Toomas väidab, et just selle valguse pärast ta seal elabki.

Hoolikalt valitud mööbel, valgustid ja peeglid inspireerivad ning ühtäkki leian end mõttes juba oma kodu ümber sisustamas. Taanist pärit, kummalise ämblikulaadse vormiga toolid tekitavad elevust ka teistes – kas neis üldse tohib istuda? Selgub, et jah, ja lisaks on need ülimugavad.

Selgub ka, et Toomas ja Janne on vanad tuttavad – kui Janne 14-aastasena oma modellikarjääri alustas, oli esimene teda pildistanud fotograaf just Toomas. Meigi eest hoolitses toona Katrin Sangla, kes on samuti täna kohal.

Janne tervitab kõigepealt vanu sõpru, pakib lahti küpsised ja puuviljad ning enne meigitooli istumist leiab aega ka Buduaari jaoks. Samal ajal tuleb Toomas köögist retrokohviserviisiga ja kostitab meid värske kohviga. On varahommik.

Moepisik lapsepõlvest

Küsime Janne käest, kuidas moepisik teda leidis? „Ilmselt olen selle juba sündides kaasa saanud, see on geenides.“ Vanaema ja ema pidid väikese Janne nõudmisel sageli nukkudele uusi rõivaid õmblema. Janne ise tegi samal ajal riideid pabernukkudele. „Neile riideid disainides sai tohutult pabereid ja pliiatseid kulutatud,“ meenutab naine.

Päris moemaailmaga puutus Janne esimest korda lähemalt kokku Enelini mannekeenide koolis, kust ta 14-aastasena kutsuti Eesti Modelliagentuuri ning sealt edasi kulges kõik justkui iseenesest – pildistamised, moeshow’d, reisid välismaale. Ühel hetkel avastas Janne, et modellitöö ei tundugi nii ahvatlev kui selle ameti köögipool ehk modellide otsimine ja show’de organiseerimine. Siit sai alguse hobi, millest kasvas töö ja nii ongi moeshow’de korraldamise olnud üle kümne aasta Janne põhitegevus.

Ilmselt on kõik moehuvilised vähemalt korra elus kuulnud sõna StyleChannel. Just see ülipopulaarne üritustesari 2004. aastast on Janne algatatud. Kuidas tuli mõte ühendada ööklubi ja moeshow? „StyleChannel oli oma meelelahutusliku formaadiga Eesti moemaastikul teedrajav nähtus, sest varem ei olnud keegi moodi ööklubidesse sellisel viisil toonud. Ürituse ristiisa oli Martin Kala.“ Loomulikult aitas melule kaasa ööklubi BonBon tohutu menu. StyleChanneli laval sai näha kõikide praeguste tipptegijate loomingut, ja nii toimis kõik seitse aastat. Iga asi saab aga kunagi otsa ja praegu tundub Jannele, et see etapp on nüüd jäädavalt läbitud kõikide klubide jaoks.

Moemaailma eeskujud

Maailm on täis põnevaid ja inspireerivaid isiksusi, kuid Janne pole kunagi endale neist pingerida loonud. Teda inspireerivad n-ö hullud loojad, kes käivad piiri peal ja lõhuvad tabusid. Näiteks toob ta moemaailma mässaja John Galliano. Veel hindab Janne sihikindlaid ja laitmatu stiilitajuga tegelasi, kelles pulbitseb elujanu just nagu Coco Chanelis. See naine pani tänu oma moetajule, ärivaistule ja ääretule pühendumisele aluse tänaseks pea sada aastat vastu pidanud kaubamärgile, ja seda Janne imetleb siiralt.

Kui aga moeala kõrvale jätta, siis kus Janne näeks veel end toimetamas? „Paberite järgi olen TTÜ rõivatootmisinsener, aga samas ei meeldi mulle õmmelda. Küll aga disainida.“ Nii näebki Janne end pigem disainerina oma brändi juures ja tundub, et see idee ei ole tulevikus üldse mitte välistatud. Janne vajub pikalt mõttesse, kuid teatab siis, et hea toidu ja seltskonna armastajana võiks ta vedada ka tervisliku toidu restorani või oleks hoopis logistik. Ta naerab, et korraldajapisik istub lisaks moepisikule tema veres kõvasti sees.

Elu suurim väljakutse

Kuigi hetkel on Janne pühendunud oma lastele ja perele, ei kujuta ta oma elu ette ilma tööta. Ta muutuvat mõne aja pärast rahutuks ning ta ise peab ennast parandamatuks sebijaks. Kui küsida, milline on tema tööalane suurim väljakutse, siis tuleb vastus kiirelt: see on „KAAMOS. Eesti mood täna“ suurnäitus koos raamatuga. „Õnneks oli minu kõrval kogenud multitalent – ehtekunstnik, kuraator ja fotograaf Tanel Veenre, kellega koos oli sellist suurprojekti lust teha.“ Seesuguse projekti õnnestumise eelduseks on Janne sõnul hea meeskond ja suur töötahe. Kui töö inspireerib, ei ole probleemiks töötada ka uneaja arvelt: „Meie meilivahetus toimus põhiliselt öösel, kui olime mõlemad Taneliga saabunud kodudesse oma igapäevatöölt.“

Mulle tundub see väga keeruline projekt – saada spetsiaalse näituse jaoks kokku Eesti moeloojate sajast komplektist koosnev kaamoslik nägemus. Lisaks veel kakskeelne raamat näitusest, sest nii mahukas töö vajab püsimist kauem kui vaid paar kuud näitusesaalis. „See ei olnud kerge projekt ja pean tunnistama, et kohati valdas meid jõuetus- ja käegalöömistunne. Eriti puudutas see rahastuse otsimist, kuid otsustavaks sai usk, et see projekt on vajalik ja peab õnnestuma!“

Janne näolt peegeldub uhkus, kui ta teatab, et „Kaamose“ moenäitus arvati veebruaris toimunud Londoni moenädala programmi. Kindlasti on see suur tunnustus suurele tööle! „Kaamose“-projekti kõrval on Jannele südamelähedased veel Viru keskuse FIBITid ja Tiina Talumehe show’d. Olles ise aastaid Tiina Talumehe show’de külastaja olnud, võin öelda, et kunagi pole pidanud pettuma, sest alati on koht ja atmosfäär olnud etendust toetavad ja moodi väärtustavad.

Janne ei tegele aga ainult moeüritustega, vaid korraldab ka firma- ja erapidusid. Tema ettevõttel on kliente, kes võtavad naisega ühendust siis, kui on vaja korraldada eriline sünnipäevapidu või vajab mõni tähtpäev suuremalt tähistamist. Neid üritusi nimetab Janne dream event’ideks. See seltskond hindab originaalset ideed ja Janne saab vaid ühe ülesande – korraldada lahe pidu. Meeldiva poolena toob ta välja, et tellijad on väga helded, peaasi, et oleks üllatusi ja piisavalt uutmoodi mõtlemist.

Intriige täis moemaailm

Janne on Eesti moe fänn number üks, aga kui küsida, kuidas ta end selles maailmas tunneb, muutub ta tõsiseks: „Eesti moemaailmas on kahjuks palju sellist väikekodanlikku ärapanemist ja mõttetut solvumist.“ Janne on kindel, et kokku hoides oleks kohalik moemaailm palju tugevam. „Kaamos“ oli sellise koostöö parimaks näiteks – ei tasu nokitseda ja kadestada üksinda nurgas, vaid pigem ühendada jõud ning koos vallutada maailma.

Jannele meeldib teha koostööd inimestega, kelle seltskond inspireerib ja kes mõtlevad sarnaselt. Nagu öeldakse – mõistavad sind poolelt sõnalt. Oluline on, et igaüks teaks oma tööülesandeid ning hindaks ka teiste tööaega ja panust. Viisakus ja vastastikune austus on väga olulised, ja eriti siis, kui asjad kisuvad pingeliseks. Ja muidugi natuke huumorimeelt tuleb ainult kasuks. Milline on aga parim tasu tehtud töö eest? „Olen tunnustusele pööratud inimene. Ma ei ole üldse edev, aga naudin tunnustust tehtud tööle või õnnestunud üritusele.“ Janne annab maksimumi kõiges, mida teeb, ning naudib, kui sellest midagi väärtuslikku sünnib ja seda hinnatakse.

Loomulikult naudib ta ka lihtsaid asju, nagu oma laste rõõmsaid nägusid ja kallistusi. Just need panevad teda tundma eriliselt ja õnnelikult ning on suurimaks tunnustuseks.

Kameeleon-Jan

Aeg on võtta sisse koht Toomas Volkmanni kaamera ees. Janne tunneb end valge fotoseina ees kui omas elemendis, naeratades kaamerale kelmikalt või hoopis kunstipäraselt kulmu kortsutades. Õnneks ei ole Janne tagasihoidlik, sest võtet jälgib hulk inimesi, aeg-ajalt fotograafi katkestades, et kohendada riideid või kotti. Juuksur kammi ja juukselakiga on valmis tööle tormama ajal, kui puhuri tekitatud tuul neid sassi ajab. Õhk on täis inspiratsiooni ja rõõmu ning kauneid fotosid nauditakse juba ette.

Riided vahetatud, värskendab Katrin kaanestaari meiki ja mina uurin, kas Jannel on ka mõni läbiv mõttetera, mis teda läbi aastate iseloomustab. Janne noogutab kiharate lehvides ja nõustub: „Neid on rohkem kui üks, ja ilmselt täienevad need ajas.“ Hästi oluline on Janne sõnul armastada ja austada iseennast, sest siis armastavad sind ka teised. Lisaks tuleb ennast usaldada, see on tugev alustala kõigiks ettevõtmisteks. Hetke mõelnud, teatab Janne, et usub ka Konfutsiuse ütlusesse: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, sest tavaliselt tuleb kurjus bumerangina tagasi.

Ja tagasi kaamera ette!

Pere ja kodu

Oleme lõpetanud pildistamise, väsinud, aga rahulolevad. Mahlaklaasi kõrval palun Jannel rääkida ka perest, sest ta on varem öelnud, et praegu rõõmustab teda kõige rohkem siiski perekond. „Mul on kaks vahvat last ja armastav perekond. Ilma nendeta ei kujutaks ma oma elu ette.“

Oma jõudehetkedel naudib Janne laste ja pere lähedust. „Mulle meeldib kodus süüa teha, meie kodus ei sööda kunagi valmistoitu.“ Janne ja tema elukaaslase, ärimees Andres Peetsi lapsed on kasvanud nii, et nad oskavad hinnata head ja tervislikku toitu ja selle eest peavad nad kindlasti olema tänulikud ka oma vanaemale, Janne emale, kes on tütre sõnul ületamatu kokk. Kui Janne emale külla läheb, siis arutatakse varakult läbi, mida süüa tehakse, ja siis nauditakse seda koos kaunilt kaetud laua taga.

Veel meeldib Jannele lastega valju muusika saatel ennastunustavalt tantsida. Jalutuskäigud looduses ja sport aitavad pärast töötunde ekraani ees ennast uuesti laadida. Kindlasti leiab Janne aega sõpradega suhtlemiseks, sest tal on väga ägedad sõbrad. Mõnikord aga tunneb Janne vajadust ennast isoleerida ja natuke aega üksi olla.

Praegugi unistab Janne puhkusest, aga arvab, et ei oskagi enam rattast välja ronida ning võib-olla ta ei oskakski enam olla lihtsalt niisama. Samas ei saa ta öelda, et ei naudi oma praegust elutempot. Lihtsalt kunagi peaks puhkama ka.

Emana on Janne traditsioonilise kasvatuse pooldaja, sest talle meeldivad läbiproovitud kasvatusmeetodid ja sellest tulenev kindlus, et kõik saab tehtud õigesti. Ise peab ta ennast pigem rangeks emaks, kuid laste isa arvates kipub ta lapsi siiski hellitama. Janne tunnistab, et mõnikord hakkab keeldude-käskude jagamine talle vastu ja kuna lapsed on juba piisavalt suured, poeg 5- ja tütar 7-aastane, siis tundub, et nüüd juba saab leebe jutuga ka kenasti asju korraldada.

Perekond käib tihti kinos, teatris ning vanavanematel külas. Hiljuti avastasid nad ka ühe vahva ja arendava seltskondliku kaardimängu, mida nüüd igal õhtul teejoomise ajal ühiselt mängitakse.

Janne ja tema mehe päevad on töödega koormatud, aga kuidas on õhtul, kui pere koos on? Kas neil on meeste- ja naistetööd traditsiooniliselt jaotatud? „Oleme selles osas kaasaegne perekond. Kui vaja, siis valmistab mees õhtusöögi ja peseb nõud ning mina võtan autole bensiini või vastupidi.“ Üks on aga kindel – raskeid asju Janne ei tõsta ja elektriseadmeid ei paranda ning mees ei kipu omakorda lapsi sünnitama. Kogu energia investeerib Janne oma perekonda, sest see aeg on parim!

Lihtsad tõed

Janne usub reaalsetesse asjadesse, et pärast talve tuleb kevad ja pärast kevadet suvi. Janne usub, et iga inimene saab olla omamoodi õnnelik ja oma elu ise juhtida. Ta ei usu, et virisemine ja hala kedagi aitab. Kõik on võimalik, lihtsalt tuleb õigeid asju soovida ning samas olla oma tahtmistega ettevaatlik.

Ongi aeg hüvasti jätta ja tekib kummaline tunne, et selle kolme intensiivselt koos oldud tunni jooksul oleme saanud headeks sõpradeks. Toomas saadab meid uksele, embab mõlemat, ja astumegi läbi lörtsi autode poole. Aga hing on soe.

Buduaar Shopping / Kevad 2014