Reklaam sulgub sekundi pärast

KAANELUGU KEILI SÜKIJAINENIGA viib meid tema elu kaadritagustesse

„Teletöötajate seas tehakse ju pidevalt nalja, et ekraanil tundub üks kilo kolme kilona,“ tunnistab alati särav TV3 reporter-saatejuht Keili Sükijainen (28), kes on käinud pika tee, et jõuda sinna, kus ta täna on – enesega õnnelikus rahulolus.

Kui just midagi tähtsat öelda pole, Keili väga intervjuusid andma ei kipu, sest ilusa naisena ta ainult huulepulkadest ja parfüümidest rääkida ei viitsi. See olekski raiskamine, sest peale kauni välimuse on Keilis palju muudki.

Jaanuaris täitus Keilil viis aastat „Seitsmestes uudistes“. „Aeg lendab!“ ütleb kaunitar ja võib olla siiralt uhke, et lühikese ajaga on nii palju ära tehtud. „Saates „Inglite aeg“ abivajajate lugusid tehes ma tunnen iga keharakuga siirast rõõmu, kui ma näen, et need inimesed saavad tänu Eesti rahva annetatud abile terveks või oma elus positiivse kannapöörde teha. Ma olen tohutult õnnelik, et viimaste aastatega on see saade julgustanud abi küsima, aga pannud ka inimesi rohkem märkama abivajajaid enda kõrval ning julgema abi pakkuda,“ räägib Keili, kes tõi päevavalgele ka viimaste aastate ühe kõmuliseima loo – noorte tüdrukute massilise kupeldamisäri.

Naise sõnul ei ole teda tõsises uudistemaailmas kunagi vähem tõsiselt võetud sellepärast, et ta on blond kaunitar. „Ma olen oma tegudega juba näidanud, kes ma olen,“ sõnab ta. Küll aga on seda ette tulnud intervjueeritavate poolt. „Eriti teatud meespoliitikute osas, kes alustavad intervjuud näiteks jutuga „kuule, tüdrukukene, sa võiksid ikka lõbusamate teemadega tegeleda,“ näidates seejuures kohe esimese lausega välja hoopis enda ebakompetentsust teatud teema suhtes,“ sõnab Keili. „Miks ma peaksin enda välimust muutma selleks, et kellelegi meele järele olla? Halloo, me elame 21. sajandil! Miks me siiamaani teeme otsuseid selle põhjal, milline keegi välja näeb, ja mitte selle põhjal, mis tal suust välja tuleb? Ma olen ammu leppinud sellega, et ma olen pikk (Keili on 182 cm pikk. – toim.) sündisin heledate juustega ja... kahjuks ma ei saa vanem olla.

Ajaga on naine õppinud selget vahet tegema sisutühjal õelutsemisel ja konstruktiivsel kriitikal. „Adekvaatne tagasiside on minu jaoks olnud alati ääretult oluline – muidugi ma tahan ju kogu aeg teha paremini, olla tublim. Seega ma väga austan vastukaja, millel on sisuline põhjendus. Küll aga pole kellelgi midagi peale hakata kommentaariumis lahmimisega ja sellele ma oma aega ei kuluta.“ Ja pole saladus, et aeg on teletöös äärmiselt oluline.

Ajaga võidu

„Päevauudiseid tehes on kõige raskem see, kui ma olen reporterina tööl ja saan hommikul  kell kümme teema, mis peab igal juhul õhtul kell 19.00 teleekraanil olema,“ räägib Keili. „Pidevalt jookseme me ajaga võidu ja kõikvõimalikele takistustele tuleb leida lahendus või alternatiiv. Palju on vaja ka head läbirääkimisoskust, et inimesed siiski tuleks oma näo ja nimega kõigi vaatajate ette.“

Hoopis teine pool tööst on olla saatejuhina tele-eetris. „See tähendab, et isegi kui mul on seljataga tohutult raske ja pikk päev, pean ma õhtuses saates olema alati särav ning soe. Kõrvale tuleb panna kõik oma isiklikud mured ja tunded ning olema televaatajate jaoks see, kes neile põnevust ja rõõmu pakub.“

Viimati tuligi Keilil olla särava naeratusega eetris möödunud sügisel, päeval, mil kaotas kalli lähedase. „Samal hommikul kui ma uudisest kuulsin, pidin vaid mõned tunnid hiljem minema teatud telesaatesse külaliseks, lõbusaid mänge mängima ja meelt lahutama. Ma teadsin, et saade oli kokku lepitud mitu kuud varem ja kogu produktsioon plaanitud, ning mul ei olnud südant kõiki alt vedada. See oli paganama raske kogemus, kogu aeg oli selline tunne, et hakkan keset lauset nutma. Raske ja kurb olek jätkus veel mitmel järgneval päeval, kui ma ka ise uudistesaadet pidin juhtima,“ meenutab naine, kelle jaoks on kõige raskem ja ebameeldivam küsida inimeste eraelu kohta. „Mind ei huvita, mida keegi magamistoas teeb või miks ta abikaasast lahku läks. Mõned harvad korrad kui olen mõne meelelahutusuudise jaoks pidanud midagi sellist uurima, on see nõudnud üsna palju enese kogumist.“

Juhe välja – õigel ajal!

Kuidas ennast aga hoida kui tööpäevad kipuvad venima öösse? „Mulle tundub, et inimestele, kes armastavad oma tööd, on ületöötamine justkui sisse kirjutatud.“ Keili töös toimuvad mitmed üritused pärast ametliku tööpäeva lõppu ja selleks, et lugu juba järgmisel päeval eetrisse jõuaks,  tuleb juba varahommikul telemajja tulla. „Kui tegemist on ägeda looga, lähen hea meelega, olgugi, et tunnen väsimust.“  Inspiratsioon ei küsi aga aega ega kohta ja nii teeb Keili segeli ka vabal ajal tööd. “Kui tuleb loomepuhang, kirjutan ideid üles ja teen kõnesid. Suure kirega asja tehes on väga kerge unustada, et tegelikult meie keha vajab puhkusetundi või juhtme reaalselt seinast tõmbamist. Muidu käib ühel hetkel pauk ära ja leiad end haigena voodist.“ Seda teab naine omast kogemusest ja proovib võtta nädalas vähemalt ühe terve päeva, kus ei mõtle ega tee ühtegi tööga seotud asja.

Kõige paremini puhkab Keili kaugel soojal maal. „Seal saan telefoni välja lülitada, uudiseid ei loe, kodustega ei suhtle ja internetti kasutan minimaalselt.“ Eelmisel aastal, kui seljataga oli väga pikk ja stressirohke tööperiood, otsustas naine võtta välja kogu puhkuse ja läks kolmeks nädalaks Balile! „See oli väga raske. Ma kujutasin ette, et maailm kukub nüüd kokku ja kui tagasi lähen, ei olegi mul enam tööd. Aga reaalsus oli see, et tagasi jõudes polnud midagi muutunud. Maailm jäi paika! Me kõik oleme asendatavad,“ räägib Keili ja soovitab end kuulata, et viimsel hetkel juhe seinast välja võtta. „Kui ükskord kukud depressiooni auku, võtab sealt väljatulek kaua aega. Targem on seda ennetada.“

„Mul on kindlasti väga vedanud, et mu kaaslane on tõesti mõistev ja toetav,“ kiidab naine oma elukaaslast Denry Vendelini. „Minusuguse hullu karjäärinimese kõrval vist teisiti ei saakski. Õnneks on meil omavahel kokkulepe, et töö ajal oleme mõlemad keskendunud, aga võtame alati ka piisavalt puhkust, mil end totaalselt välja lülitada.“ Hea suhe toimib vaid siis, kui teineteise unistusi ka päriselt toetada. „Suhe, kus mõlemad saavad areneda ja oma eesmärkide poole püüelda, on väärt hoidmist, teab Keili.

1 kg = 3kg

Hästi aitab stressi kehast välja raputada ka sport. Keilile meeldib proovida uusi spordialasid ja hetkel on tema uueks suureks lemmikuks saanud reketispordiala padel. „Eriti kihvt on selle  juures asjaolu, et mängida saab neljakesi, seega on see väga mõnus viis sõpradega aega veeta,“ on naine rõõmus. Hiljaaegu sai proovitud ka jäähokit ning ootenimekirjas on vehklemine. „Täna ma püüan teha trenni selleks, et raputada oma kehast välja päeva jooksul kogunenud pinged ja üheskoos toredate inimestega lõbutseda.“

Kuid mitte alati pole see nii olnud. Keilil on lapsest saati kaaluga probleeme olnud. „Ma kasvasin nii kiiresti, et keha ei jõudnud kaalule järgi ja olin pidevalt ohtlikus alakaalus. 13-aastaselt kutsuti mind modelliks ja üsna pea hakati rääkima, et peaksin veelgi peenem olema,“ räägib naine, kel teismeikka jõudes soovitati pidada nädal aega rohelise tee dieeti. „See tähendas nädal aega ainult rohelise tee joomist. Muidugi ma proovisin natuke, aga pärast esimest minestamist lõpetasin ära,“ meenutab kaunitar. „Kui tahan kommi süüa, siis ma ka söön, sest see isu mul on praegu. Ma ei muretse pärast kolm päeva, et endale ühe korra magusat lubasin. Aga kõik algab sellest, et iseendaga peab sõbraks saama ning mõistma, mis on vale ja teeb sulle kurja. Tabama ära, kui halvad mõtted pähe tulevad ja neist üle olema.“

Keili teab, et pidev kaalutemaatika mõjub noorele inimesele väga laastavalt ja juurutab igaveseks pähe mõtte, et ta pole kunagi piisavalt peenike ega hea. „Teletöötajate seas tehakse ju ka pidevalt nalja, et ekraanil tundub üks kilo kolme kilona. Eks ma olen aastate jooksul ikka väga äärmuslikke dieete pidanud, alates kõigest 500 kcal manustamisest päevas kuni selleni, et enne tähtsat üritust joon kaks päeva ainult vett. Paar aastat tagasi, kui ma erilises madalaseisus olin, hakkasin endaga päriselt tegelema ja lugema raamatuid, kuidas iseendaga sõbraks saada. See on olnud pikk teekond – esiteks mõistmaks, et ükski dieet ei saa olla kunagi elustiil ja et tervislikkus algab peast.“

Hirmutav kehakultus

Keilit hirmutab kehakultus, mis tänapäeva ühiskonnas levib. „Paljud naised hindavad ennast oma keha järgi – kui sa oled ilus ja peenike, oled sa ka lahe inimene. Noorte tüdrukute mõjutajad reklaamivad, kuidas teha detox-dieeti ja nädal aega mahla juua. Inimesed käivad päevas lausa kolm korda trennis, et näidata sõpradele sotsiaalmeedias, kui tublid nad on. Kas me tõesti kavatseme nii elu lõpuni elada? Kui sa ühel päeval ei söö kodus valmis kaalutud karbitoitu  ja tunned süümepiinu, et ei tea, mitu riisitera on taldrikus – see on esimene samm toitumishäire suunas,“ räägib Keili tuliselt. „Me peaksime end viima kurssi, mida ja kuidas on tervislik süüa ning proovida selle järgi siis valikuid teha. Trenni tuleb teha selleks, et anda kehale piisavat koormust ja püsida terve. Kui sa oled haige, tuleb trenn vahele jätta ja maailm ei kuku kokku! Pidevalt ideaalkeha poole püüeldes unustame iseenda vahepeal ära. Maailmas on nii palju muud põnevat, millega tegeleda ja ennast harida, selle asemel, et kulutada kogu aeg kauni ja vormis väljanägemise timmimisele. Ma tahaks tänapäeva inimeste seas näha rohkem sisu ja vähem kehakultust,“ unistab naine ja lisab: „Mul olnud palju ebakindlusi, millega tegeleda. Kuid aastate jooksul olen endaga rahu teinud ja õppinud end armastama sellisena nagu olen. Õnnelik inimene on kõige ilusam inimene!“

Iga päev õnnelik

Tuleb tunnistada, et Keili ongi just niisama särav nagu oleme harjunud teda nägema nii ekraanil kui selle taga. „Ma tunnen end praegu väga õnnelikuna. Iga päev ärkan hea tujuga ning naudin enda ümber kõiki ja kõike,“ räägib naine rõõmsalt „Päris ausalt: ma olen alati see, kes naeratab nii, et hambad näha ning tunneb rõõmu ka kõige veidramatest asjadest!“

Keili tunnistab, et ei ole suur plaanipidaja. „Kindlasti on mul teatud unistused, mis võiksid kunagi täituda, aga konkreetne viisaastakuplaan ei ole minu n-ö tassike teed. Palju põnevam on ju lasta elul juhtuda. Pidev muretsemine tuleviku pärast, stiilis „olen õnnelik kui ma lõpuks sinna jõuan või selle saavutan,” ei vii kuskile. Elu tuleb elada praeguses hetkes. Tuleb julgeda võtta riske ja osata näha headust enda ümber. Ma usun väga ka karmasse ning proovin teistesse suhtuda nii nagu ma tahan, et mind koheldakse.“

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar märts-aprill 2019.