Kirsti Timmer rääkis, kuidas ta narkomaanist vangi käest põgenema sai

Kirsti Timmer rääkis, kuidas ta narkomaanist vangi käest põgenema sai

Millal sina viimati üksi pimedal ajal kodust välja läksid – poodi, bensiinijaama? Me kõik teeme seda vahel ning sellele, et tänaval võiks varitseda oht, ei mõtle üldjuhul keegi. Me ei kanna relva ega muud enesekaitsevahendit, kuigi tegelikult võiks seda teha küll! Sa ei tea, kui kallis on elu, kui sa pole sattunud olukorda, kus sa tõepoolest kardad oma elu pärast…

Millal sina viimati üksi pimedal ajal kodust välja läksid – poodi, bensiinijaama? Me kõik teeme seda vahel ning sellele, et tänaval võiks varitseda oht, ei mõtle üldjuhul keegi. Me ei kanna relva ega muud enesekaitsevahendit, kuigi tegelikult võiks seda teha küll! Sa ei tea, kui kallis on elu, kui sa pole sattunud olukorda, kus sa tõepoolest kardad oma elu pärast…

Saatejuht Kirsti Timmer elas hiljuti läbi kohutava olukorra ning kirjutas sellest hiljem ka oma Facebooki lehele – sellest loost tasub õppust võtta!

Mis Kirstiga täpsemalt juhtus ja kuidas ta narkomaani käest põgenema pääses, sellest loe allpool olevast postitusest lähemalt:

Lihtsalt üks hoiatav lugu!
Läksin möödunud ööl kella 23.30 ajal emale lennujaama vastu. Mul oli vaja autot tankida, Tondi Selveri kõrval asuvas Neste tanklas oli veel üks suur turske härra kütust võtmas. Libistasin raha automaati ja samal hetkel märkasin lähenemas üht 30-40 aastast meest. Mees läks esmalt selle härra juurde, kes istus juba autos, mul millegipärast tekkis kõhe tunne ja panin oma auto uksed lukku. Härra oma autoga lahkus kummivilinal. Ja siis tuli see umbes minupikkune, kõhn, tumedates dressides, suurenenud pupillidega, sõrmedele tätoveeritud numbrite ja sõrmustega venelane minu juurde. Teisisõnu ma sain juba sel hetkel aru, et nüüd on pahasti. Esmalt küsis raha, ütlesin, et pole. Siis sai tigedaks. Hakkas karjuma, et nah…i mul viga on, et ei või teda aidata jne… Tuli oma vastiku näoga mu näo ette, sisises mulle näkku oma rõvedat venekeelset vangislängi…
Ühesõnaga nõudis ta, et me istume nüüd koos minu autosse ja esmalt võtame pangaautomaadist minu kaardilt talle raha ja siis pean ma ta Keilasse viima. Keeldusin. Ärritus, vehkis, ropendas, sõimas… Näitas kätega kustmaalt ta mu pea maha võtab jne… Ja sundis endiselt Keilasse sõitma. Lõpuks suutsin talle selgeks teha, et mul on lapsed kodus ja ma sõidan ainult lennujaama ja seda ka üksi. Mees läks närvi, hakkas ümber auto kõndima. Ei tea mina, kuidas, aga ühel hetkel suutsin ülehelikiirusel (elu on ikkagi kallis) kuidagi autosse 
hüpata ja uksed lukku vajutada. Kimasin veel hullema kummivilinaga ära kui see härra, kes mu selle narkariga sinna bensukasse kahekesi jättis. 

Politseile teatasin ka, et mõni järgmine naisterahvas seal tankides halvemasse olukorda, kui mina, ei satuks. Selle kõne oleks võinud teha muidugi see kummi vilistanud härra, mul oleks surmahirm tundmata jäänud. Mõnusad osavõtlikud inimesed! 
Rahumäe politseijaoskond on ju kohe seal kõrval!
Tänud Eesti Politseile, kes mu kõne peale kohe patrulli kohale saatsid. 
Aga esimest korda oma elus tundsin ma selle vastiku vangist tulnud narkari silmadesse vaadates, et oleks mul relv, siis ma tulistaksin mõnuga. Ausõna, naudinguga! Ei oleks kahju. 
Ühesõnaga, ei loe, et on kaamerad, ei loe, et on valgustus… midagi ei loe. Ja abi ei kutsu ka keegi. 
Inimesed, hoidke end!

………………………………………….

Elu on kallis ja õnnetus ei hüüa tulles.