Kutsume kõiki lapsevanemaid kaasa lööma üliarmsas projektis!

Paljude laste jaoks on kaisukas justkui osa nende perest. Mõnel on selleks pehme jänku, teisel kulunud tekike, kolmandal karvane karu, kuid üks asi on ühine – sellel mänguasjal on eriline koht lapse südames. Ta lõhnab ema, pere ja kodu järele ning aitab lapsel ennast turvaliselt tunda. Kaisukas ei ole lihtsalt mänguasi. Ei ole harvad juhused, et kaisukale tuleb järgi sõita. Igal kaisukal oma lugu.

Üleskutse: https://pilgrim.ee/tootekategooria/kaisukas/

Lugu kuni 2500 tähemärki ja foto (1-10 MB) kaisukast, mida koos lapse eesnime ja vanusega saab saata: https://docs.google.com/.../1FAIpQLSet8Tr9cYIGGG.../viewform

Kõik lapsed, kelle kaisuka lugu valitakse raamatusse, saavad raamatu ka kingiks!

Näidisloo leiab siit:

Lukas ja Mõmmi – sõprus algusest peale

Ühel päeval tõin ma Lukasele tavaliselt toidupoest ühe karu. Ta oli siis aastane. Karu oli keskmise suurusega, aga väga pehme ja armas. Kui ma karu pojale andsin, naeratas ta laialt ja surus selle kohe endale vastu südant. Sellest päevast peale on nad olnud lahutamatud kaaslased.

Lukas valis selle karu endale kaisukaks kõikide teiste mänguasjade seast, mida kodus oli palju. Karus oli tema jaoks midagi, mida ei oska seletada sõnadega, aga südametunne oli õige. Karu sai nimeks lihtsalt Mõmmi ja temast sai Lukasele sõber kogu eluks. Igal õhtul magab ta, Mõmmi kaisus, ja olen kindel, et kõik oma hirmud, saladused ja mured on Lukas rääkinud just karule. Turvatunne, mida see vaikiv sõber talle on andnud, on kirjeldamatult suur. See suhe on kordumatu, sest ta on alati olemas, tingimusteta tugi, kuulaja, lohutaja ja sõber. Temaga saab koos mängida ja rääkida. Tänu Mõmmile ei tunne laps kunagi, et ta on üksi.

Mäletan, et kui Lukas õppis rääkima, hakkas ta Mõmmiga „vestlema“.
„Täna ma ei taha putru,“ ütles ta.
Ja Mõmmi „vastas“, et see on okei, aga üks lusikatäis ei tee paha.
Kui Lukas kukkus ja sai haiget, siis surus ta Mõmmi vastu põske ja ohkas: „Ainult sina saad aru.“

Aastad möödusid ja Mõmmi muutus veidi väsinuks – tema kõrv oli natuke rebenenud ja üks silm vaatas nüüd natuke viltu. Aga see tegi teda ainult erilisemaks. Sest see oli Lukase Mõmmi, just selline, nagu ta olema pidi.

Kui Lukas pidi minema esimest korda lasteaeda, oli ta väga-väga närvis.
„Kas sa tuled minuga kaasa?“ küsis ta Mõmmilt.
Ja kuigi Mõmmi ei saanud rääkida, teadis Lukas vastust.

Õpetaja lubas Mõmmil olla esimesel päeval kotis ja iga kord, kui Lukas tundis kurbust või igatsust, surus ta kotti ja teadis, et Mõmmi on seal. Ja see andis talle jõudu.

Olen seda karu sadu kordi pesnud, paiganud ja õmmelnud. Tema väljanägemine on saanud kõvasti räsida, aga ta on siiski keegi, keda ei jäeta kunagi maha. Ma arvan, see karu on kõige rohkem reisinud karu üldse. Ta on igal pool kaasas, kuhu ka Lukas ei läheks. Olen isegi lennujaamast koju tagasi kihutanud, riskides lennukist maha jääda, aga koju ununenud karu pidi reisile kaasa tulema. Lukas on täna juba 13, aga tean, et karu on ikka salaja kotis kaasas, kuigi teistele teda enam ei näidata. Ma olen kindel, et kui kõik teised mänguasjad elust kunagi kaovad või antakse edasi, siis Mõmmi on see, kes jääb. Ka siis, kui Lukas on juba suur mees ja endale ise lapsed saab.