Miks me hoiame kinni asjadest, mis enam ei tööta?

Ausus enda vastu võib olla hirmutav

Miks hoiavad inimesed kinni harjumustest või rollidest, mis enam ei toimi? Peeter Võrgu hinnangul ei saada sageli lihtsalt aru, et mingi etapp on läbi saanud. Tema sõnul ei võeta alati aega, et oma tegevusi päriselt analüüsida, ning vahel ei taheta tunnistada, et miski ei tööta enam endisel viisil. „Millegi lõpp võib tunduda läbikukkumisena, mitte loogilise arenguna,“ ütleb ta. Võrgu sõnul kehtib see ka suhete puhul.

Märk, et miski on läbi saanud

Kas põhjus on hirmus, mugavuses või harjumuses, tunnetab inimene tema sõnul ise üsna hästi – juhul, kui ta on valmis endaga aus olema. „Ta ei tohiks seda tunnet eitada või vältida,“ lausub Võrk. Samas tunnistab ta, et ausus iseenda vastu ei pruugi olla lihtne. „Ausus enese vastu võib olla alguses lausa hirmutav, vastused ei tarvitse endale üldse meeldida“.

Üks selgemaid märke, et mingi asi enam ei tööta, on Võrgu sõnul rõõmu ja entusiasmi kadumine. Inimene ei pööra sellele enam iseseisvalt tähelepanu ega tunne sisemist huvi. Ta toob näite oma elust. Aastate jooksul oli tal kogunenud hulgaliselt auhindu, medaleid ja trofeesid, mis olid saadud erinevate tegevuste või tutvuskonnas toimunud võistluste eest.

Kuigi neil puudus tema jaoks tegelik hingeline väärtus, hoidis ta neid alles ja tõstis ühest kohast teise. „Ühel päeval mõistsin, et mul pole neid üldse vaja.“

Kõige keerulisem polnud tema sõnul isegi esemete väärtus, vaid mõte neist loobumisest.

„Kuidas sa viskad ära oma „trofeed“?“ Lõpuks pani ta kõik asjad kasti ja viis prügikasti. „Selgus, et rohkem ei mõelnud ma nende peale kunagi. Nüüd ei soovinud need asjad enam ka mu tähelepanu ega energiat.“

Tuleviku ees tuntakse hirmu

Lahti laskmine on sageli raskem kui edasi kannatamine, sest inimene kardab muutusi ja tulevikku. „Ma ei saa praeguselt töökohalt ära minna, sest mul kaob kuupalk ja millest ma siis elan ja kus ma uue parema töökoha saan,“ kirjeldab Võrk levinud mõttemustrit.

Tema hinnangul peitub siin vastuolu: kui inimene ei lahku, siis ei teki ka võimalust millekski uueks. „Kui ära ei lähe, siis ei saagi.“

Võrk näeb mõnikord ka teistsugust suhtumist. „Ma ei lähe ise vabatahtlikult töökohalt ära, ma tahan, et mind koondatakse,“ toob ta näite. Sellise mõtte taga võib tema sõnul olla soov saada lahkumise eest kompensatsiooni. „See soov võib olla mingil moel loogiline, aga selle mõtte alused on täiesti valed,“ leiab ta.

Millal on aeg lõpetada?

Küsimusele, kuidas eristada hetke, kus peaks veel pingutama, sellest, kus on aeg lõpetada, ei ole Võrgul anda universaalset vastust. Tema hinnangul tunnetab inimene ise üsna hästi, kas tal on vana teemaga jätkamiseks veel huvi ja vajadust või on see ammendunud.

Kui inimene hoiab liiga kaua kinni millestki, mis teda enam ei toeta, hakkab see lõpuks mõjutama nii teda ennast kui ka ümbritsevaid. „Ilmselt ta mandub või muutub kibestunuks või kurjaks,“ leiab Võrk. Tema sõnul kaotab inimene siis väärtuse mitte ainult enda jaoks, vaid ei anna enam palju ka teistele. „Seejärel hakkavad ka teised tunnetama, et midagi on valesti.“

Vahel piisab sellest, kui julged mõelda teisiti

Neile, kes tunnevad, et on millegi külge kinni jäänud, annab Võrk lihtsa soovituse: võtta aega ja kujutleda ennast teistsuguses olukorras. „Proovi mõista, mis tunne võib sinus tekkida, kui oled mingites teistes rollides või olukordades,“ soovitab ta.

Kui juba selline mõtteline katsetamine tekitab hea tunde, võib see olla märk, et muutus ei ole enam lihtsalt mõte. „Kui selline „päevaunelemine“ teeb olemise mõnusaks, siis ilmselt on aeg midagi ka päriselt ette võtta.“