Pärast keerulist perioodi leidis Simo Santeri Virtanen oma tee: „Ma ei leidnud vastuseid ja hakkasin neid ise otsima!“

Lapsepõlv ja varajane kokkupuude ettevõtlusega

Simo Santeri Virtanen kasvas üles kahe kultuuri piiril – isa on soomlane, ema eestlane. Tema lapsepõlv möödus suuresti ettevõtluse keskel. Isa tegutses ehitaja ja ettevõtjana ning poeg oli juba varakult osa sellest maailmast. „Lapsena sain palju autos kaasas loksuda, kui käisime Soome kaupa viimas. Nägin tema ärimeestest tuttavaid – suviti kruvisin laos riiuleid kokku ja sorteerisin tooteid,“ kirjeldab ta.

Kuigi vahepeal tekkis soov olla „täiesti tavaline noor“, hindab Simo Santeri täna seda kogemust teisiti. „See on kõige normaalsem lähenemine, kui lapsi kaasatakse päris ellu, sest nii tekib tõeline haridus.“

Nooruse otsingud ja katkestatud unistused

Noorena viis uudishimu Simo Santeri eri suundadesse. Ta unistas vormelisõitja, jalgpalluri ja muusiku karjäärist. „Üldine joon oli see, et need tegevused lõppesid mõne välise teguri tõttu,“ tõdeb ta. Otsimine oli pidev, kuid selget suunda ei tekkinud.

Pärast kooli jõudis kätte murdepunkt. „Kooli lõppedes oli suur kergendus, aga minu sisse oli tekkinud palju kogemata emotsioone, mis tekitasid reaktsioone.“

Traditsiooniline tee – ülikool ja töö – ei tundunud Simo Santerile loogiline. „Ma olin näinud kasvades, et mu isa oli oma elu peremees ja ma ei saanud aru, miks ma kellegi heaks peaksin töötama.“

Vastuseid ta aga ei leidnud. „Ma alati lähen asjade tuumani ja esitan sügavaid küsimusi. Kahjuks ma ei saanud pädevaid vastuseid ja pidin hakkama neid ise otsima.“

Ökokülade avastamine ja suuna leidmine

Just see otsing viis ta ökokülade teemani. „Mõtlesin rohepöördele enne, kui see ära politiseeriti,“ selgitab ta. Pärast kooli läks Simo Santeri Berliini ökokogukondade kokkutulekule, kuhu ta küll kohale ei jõudnud, kuid suund sai paika. „Mul jäi selgelt sees kõlama, et ma soovin luua ja elada ökokülas.“

Järgnes aastatepikkune uurimine ja reisimine. Ta külastas kümneid külasid ja projekte üle maailma. „Igal projektil on oma taotlus ja eesmärk. Nad on osa loomingust, mis innustab oma kodumaal seda sama tegema.“

Õppetunnid maailmast ja kohalikud järeldused

Eredamate näidetena toob Simo Santeri välja Šotimaal asuva Findhorni, kus on arendatud kohalikku toidutootmist ja loodud uusi keskkonnatehnoloogiaid, ning Itaalia Damanhuri, mille keskmes on aastakümneid salaja rajatud maa-alused kunstilised koopad.

Nendest kogemustest jäi talle üks keskne arusaam: „Me saame teha kohalikke lahendusi, uuendada haridussüsteemi ja luua ühiskonda, mis toimib harmoonilisemalt ning olla ühenduses maailmaga.“

Vastutus ja töö kogukondadega

Huvi viis Simo Santeri ka praktilise vastutuseni. Ta liitus Eesti Ökokogukondade Ühenduse juhatusega. „Mind sisuliselt lükati üldkogul pukki. Öeldi valjult välja, et juhatusse on vaja noort hakkajat liiget ja kogu saal vaatas järsult mulle otsa.“

Juhatuse aastad andsid Simo Santerile süsteemse ülevaate sellest, kuidas inimesed tegelikult koos elada tahavad. „Pole õiget ega valet, aga on üks rusikareegel, mida märkasin. Kõige paremini toimivad kogukonnad, kus on valdav eraomand.“

Ta toob näiteks Taani, kus sarnaseid mudeleid arendatakse ka riigi tasandil. „Enamus kruntidest ja majadest kuuluvad eraomandi alla, aga on ühiselamuid noortele ja neile, kes soovivad külaelu proovida. Toimub nii kinnitumine kui ka liikumine.“

Heliteraapia ja töö inimestega

Paralleelselt kulges Simo Santeri elus teine liin – heliteraapia. „Heliteraapia oli enesega selgusele jõudmise mehhanism,“ lausub ta. Muusikukarjäär ei realiseerunud, kuid juhuslik kohtumine gongide ja kristallkaussidega muutis suunda. „Ma olin justkui kogu elu teadnud, et ma soovin neid mängida. Sealt hakkas teekond ja minust sai gongimeister.“

Sellest kasvas välja üle 12 aasta kestnud praktika ja enam kui tuhat esinemist. „Inimesed vajavad sarnaseid asju: turvatunnet, hoolivust ja ühtekuuluvust.“

Ta märkas ka vajadust koosolemise järele. „Ma ei saagi aru, miks on vaja elada magalarajoonis virtuaalreaalsuses kui laulupeol kokkutulles saab palju suurema mõnu kogemuse osaliseks.“

Mõtlemise muutus ja enesekindlus

Aja jooksul on muutunud ka Simo Santeri enda hoiakud. „Ma olin üks hetk väga ebakindel ja nüüd olen ületanud suure osa hirmudest ning tunnen end üsna mugavalt igasugustes olukordades.“

Ta peab oluliseks oskust oma soove selgelt väljendada. „Avalikult rääkida oma unistustest ja kujundada oma eluolu vastavalt sellele.“

Katkestused ja rasked otsused

Samas ei ole Simo Santeri teekond olnud sirgjooneline. „Seni on kõige raskem olnud selgusele jõudmine, mida ma tahan teha ja need kümned korrad, kui projektid on järsku lõppenud.“

Koroona ajal pidi ta loobuma ka oma muusiku ja esineja rollist. „Elus on eri etappides erinevad rollid, mis aina tugevdavad inimest,“ nendib mees.

Loomise suunas liikumine

Mõte ise luua on Simo Santerit saatnud algusest peale, kuid enesekindlus tuli ajaga. „Ma olen kogu aeg tahtnud ise luua, aga varem puudus enesekindlus. Tegin väikseid samme ja algul ehitasin meile maja, siis hakkasin juba küla kujundamist ettekujutama.“

Täna on see jõudnud ka konkreetse vormini. „Praegu oleme faasis, kus ehitame 37 krundile küla Lääne-Harju vallas – see ei ole klassikaline ökoküla, vaid lahendus, mis ühendab eraomandi, läbimõeldud elukeskkonna ja kauni arhitektuuri.“

Suurem eesmärk

Simo Santeri enda jaoks ei ole see pelgalt arendusprojekt, vaid osa laiemast eesmärgist. „Minu suurim kutse on luua lastele normaalset maailma, mis arvestab järgmise seitsme põlvkonna vajadustega. Mu eesmärgiks on oma eluajal aidata ehitada 100 küla.“

Ta teab, et see on ambitsioonikas. „Ma tean, et olen idealist, aga pessimism viib ainult masenduseni.“

Kui palju sellest realiseerub, ei ole Simo Santeri jaoks peamine. „Kui ma saavutan 25% sellest, mida soovitan isegi siis on süda rahul, sest minu tegevus ei sõltu tulemusest, vaid teekonnast endast.“