LAURA PÕLDVERE VÕIDUKAS mission impossible

Lisa kommentaar
LAURA PÕLDVERE VÕIDUKAS mission impossible
Maksim Toome

Möödunud aasta võttis  lauljatar Laura Põldvere (31) kokku sõnadega ”selline… mäslev torm”. Seljataga on kaksteist pikka reisi, millest vaid üks kvalifitseerus puhkusereisiks, taas leitud armastus, lõpuks diagnoosi saanud piinav haigus, uus muusikaline koostöö ja (üheksas!) album. Lisaks katsumus – iseendaga läbisaamise parandamine – ning missioon leida igasse päeva rohkem kui 24 tundi. Millest alustada?
Ikka A-st ehk albumist.
Kõige suurema aja Laura päevakavast on viimasel aastal hammustanud pikaaegne unistus – anda välja uus album, mille taga on seekord Soome plaadifirma Sugarhouse Publishing. Eesti poole pealt on mahuka projekti taga peategelane 100% ise – hinnapäringutest kuni kaanekujunduseni.
”Olen praegusel perioodil pidanud olema multifunktsionaalne masin,” naerab Laura, keda singlipromo nädalal võis näha hommikul kell 6 täismeigiga televisioonis, kell 8 raadios, päeva peale sotsiaalmeedias ja proovides ning õhtul mitmes telesaates. Mõni ime siis, et ühel paljudest Instagrami stooridest võis leida hashtag’i #meltdown.”

Ühel hetkel, kui laulu produktsioon on jõudnud mingisse kohta, sa tunned, et lugu on täitsa hea, aga midagi justkui on puudu ja sa ei saa aru, mis täpsemalt.

Istud ja kuulad ja arutled ja küsid nõu ja ikka justkui ei ole see…,” räägib Laura unistuse täitumise kohati keerukast teekonnast. ”Lisaks muusikale on plaadiga seotud väga palju muid teemasid nagu kujundus, fotod, sõnad, korralduslikud teemad… Tahaks kõik korraga ja kohe tehtud saada. Ja kui kõik need asjad on korraga peas, siis sa ei tea, millest alustada,” sõnab naine. ”Sel hetkel on vaja, et keegi ütleks sulle chill down – kõik on tegelikult hästi!”
Chill down abi oskab Laurale hetkel kõige paremini anda peika Magnus Müürsepp (38). ”Ta on mul maailma kõige armsam. Ühel ilusal lõunapausil, kui kõik asjad korraga peas plahvatasid, helistasin talle ja ütlesin, et mina enam ei kavatse midagi teha – ei laula, ei kavatse isegi plaati teha,” deklameerib Laura ekstra naiselikult, meenutades #meltdown’ile eelnenud seika.
”Magnus küsis, et oot-oot, mis nüüd juhtus? Tund aega tagasi rääkisime ja siis oli ju kõik korras. Ütlesin, et vahet ei ole, aga nüüd ma tunnen nii,” naerab Laura. ”Magnus tuli veidi varem koju, võttis arvuti välja ja panime koos kirja, mida kõike tegema peaks.” Lõpptulemuseks kogunes kokku seitse lehekülge to do list’i ehk tegemata asju. ”Siis ta lükkas need leheküljed kõik ühtekokku ning näitas mulle, mis minu peas toimub ehk siis kust see oh-my-god!-ma-enam-ei-tee tunne tekib,” sõnab naine. ”Aga kui sa lahterdad selle ära ja mõtled, et täna teen selle ja homme selle ja nüüd lähen magama, siis lõpuks saad aru, et tegelikult on kõik tehtav,” kinnitab lauljatar.
”Meil on ühised huvid ja sammume ühist rada,” on Laura silmnähtavalt õnnlik. ”Näiteks hiljuti oli nii, et tema tuli kell pool viis hommikul oma projekte tegemast, mina olin napilt varem jõudnud ning ootasin teda kaetud laua taga.” Seega on täitsa normaalne, kui kell viis hommikul Laura ja Magnuse köögiaknas tuli põleb ja hommikukohv laual aurab.

Sundpausid

Seega on perioode, mil Laura äratuskell heliseb kell kuus hommikul ning uuesti voodisse maandub ta kell kolm öösel. ”Kui sa oled nii-öelda ree peal, siis sa suudad ka kolmetunnise unega hakkama saada”, sõnab naine, kes peab sellise tempoga vastu umbes nädala. Hullumeelsele ajale järgnevad tagantjärele kohustuslikud unetunnid, korralik söök ja sundlogelemine. ”Kui juba jõuab kätte see patareide laadimise õhtu, siis kõige mõnusam on see, kui tellid toidu koju, et ei peaks seda ise tegema, ja vaatad mõnda head filmi,” paljastab ta muusiku jaoks ühe ideaalse vaba õhtu – ei mingit kino ega kontserti, lihtsalt kodus ja jalad seinale. ”Üks parimaid viimase aja päevi oli siis, kui vaatasin Netflixi sarja ”Money Heist” esimese hooaja ühe päevaga! See on justkui mõnus põgenemine kuskile mujale maailma.”

Hoidma peab naine end juba ka sel aastal diagnoositud kroonilise haiguse tõttu, mis aktiveerub just pingelistel perioodidel.

Laadida aitab ka trenn. Postitants, mis jõudis Laurani sealsamas, Kasahstanis tilgutite all. ”Scrollisin seal Instagrami ja nägin ühe jazz-lauljanna videot postitantsust, mis mind tõeliselt haaras,” räägib ta tänagi õhinal. ”Teadsin, et ka tema ei ole sel alal professionaal ning see andis mulle innustust, et ehk võiksin ka mina proovida.” Eestisse tagasi jõudes hakkas Laura tantsu kohta uurima ja õige pea ka ise trennis käima. ”Mulle meeldib postitantsu akrobaatiline pool ja põnevus, kui pea alaspidi ripud! On ka väga tantsulisi lähenemisi, aga neid ma väga ei praktiseeri, sest ma arvan, et ma olen maailma kõige halvem tantsija. Neid puusi on ikka raske üles leida,” naljatleb naine. See, et postitants ja ekstravagantsed kostüümid jäid nappi lahutusjärgsesse aega, peab Laura vaid naljakaks kokkusattumuseks. ”Kuna teatud perioodi pühendasin ülikooliõpingutele, siis ma ilmselt ei figureerinud seoses magistriõpingutega nii tihti meedias. Jazz-muusika ja improvisatsioonikontsertidel lähenesin riietusele mitte siis nii tagasihoidliku nurga alt, aga võib-olla veidike jazz-artsy stiiliga. Tulles tagasi jälle popmuusika skeenele, sain katsetada kirevate värvide ja põnevate tehniliste lahendustega nagu näiteks Supersonicu kostüüm,” viitab Laura paari aasta tagusele ajale, mil ka esinemiskostüümid järjest pilkupüüdvamaks läksid. ”See polnud mingi breaking-free-rebel-aeg (Laura žestikuleerib kätega – toim), et ma nüüd näitan teile, kes ma olen!” Naerame mõlemad.
Teiseks alati toimivaks pinge maandajaks on puhkusereisid, kuigi sel aastal kvalifitseerus kaheteistkümnest reisist selleks vaid üks. ”Võib tunduda lõbus ja vahva, et Laura muudkui lendab ja reisib,” ütleb naine ja toob näitena aasta alguses Eesti Jazzliidu tööga seoses paaripäevase reisi New Yorki. ”Tegelikkus oli see, et kogu selle aja jooksul jõudsin käia vaid korra CVSis ning osta endale kätekreemi.” Sama kehtib ka esinemisreiside kohta. ’’Nendel reisidel peab väga oskuslikult enda energiat hoidma. Tavaliselt maandud kontserdipaika eelmisel õhtul või siis samal hommikul. Sellele järgneb soundcheck, väike puhkus ning siis juba kontsert. Ja peale seda saad hakata jälle kodu poole vurama,” paljastab lauljanna ja sõnab, et kontsertreisidel saab harva pikalt ringi vaadata ja ümbrust nautida. ”Pigem on see üsna kurnav, sest koju jõudes on siin juba asjad kuhjunud,” viitab ta orav rattas elutempole. Õnneks päris läbipõlenud ta veel ei ole, kuid teab, et kõnnib õhukesel jääl…
Piitsa, ilma präänikuta
”Eestis on see vist veel natuke tabuteema,” ütleb Laura. Nimelt käib naine kord või paar kuus endas selgust saamas terapeudi juures. ”Tegelikult on hästi tore käia kellegi juures ja arutada neid teemasid või hetkel üleval olevaid asju.”
Hiljuti jõudis naise öökapile raamat ”Jõud sinu sees”, selleks et meelde tuletada, kuidas enda eest seista. ”Minu kõige suurem vaenlane olen ma ise – esimesena lähen raksu iseendaga,” ütleb ta naerdes ja lisab, et välismaailmaga saab ta hästi hakkama ja teistega suhelda on lihtne, kuid iseendaga, vaat see vajab veel tööd ja harjutamist. ”Hästi palju on sellist tobedat piitsutamist,” viitab Laura enda loodud tubliduse standardile, millele ta kuidagi alla ei taha jääda. ”Kui ma näiteks ei tee neli korda nädalas trenni, siis ma tunnen end nagu luuser ja hakkan ennast piitsutama, et jõuaksin veelgi rohkem. Tegelikult see mõjub ju igale poole ja pole päris õige,” on ta avameelne. ”See on jah, huvitav asi, sest iseendaga peaksid sa ju justkui saama rahu sõlmida, aga…”
Viimati küsis terapeut Lauralt, kuidas tema päev on alanud. Naine vastas, et ”hästi”. Seejärel uuris terapeut edasi, et mis see ”hästi” tähendab. Laura siis seletas, et oli jõudnud kõik ära teha, mis hommikul plaanis oli. ”Siis küsis ta minult, aga mis siis, kui ma poleks saanud neid asju tehtud? Kuidas ma siis ennast tunneksin? Vastasin, et siis oleksin ma justkui feilinud ja tunneksin end kehvasti.” Laura jaoks koorus sealt välja tähtis signaal – tema õnne standard on seotud saavutustega. ”See tähendab seda, et kui olen jõudnud kõik ära teha, saan alles siis öelda, et mul on hea päev olnud.”
Praegu näeb Laura vaeva, et õppida iseendale rahu andma. ”On okei, kui sa täna ei jõua,” teab ta… teoorias. ”Jah, teoorias oskan ma seda kõike rääkida, aga tulemuseni pole veel jõudnud,” naerab ta nakkavalt. ”Aga ma olen saanud vähemalt teada, et see on see, millega ma pean edasi tegelema.”


Tükk südamest
Tee psühholoogi juurde leidis Laura peale väikevenna Gregori surma. ”Siis ma mõtlesin, et ehk peaks kusagile minema,” ütleb ta vaiksel toonil. ”Ajaga tekivad nii-öelda kihid,” viitab Laura, et valu jääb küll veidi väiksemaks, aga… ”See, kelle oled kaotanud, on ikkagi sinu inimene, sul on temaga omad mälestused ja ma arvan, et selle teemaga seoses ei leia ma kunagi rahu,” tunnistab ta. ”Muidugi ma pean aktsepteerima, et nii on, aga ma jään alati igatsema ja tundma seda tühja kohta südames.”
Venna kaotamist peab Laura üheks elu õppetunniks, mis andis teadmise, et oma aega tuleb hinnata. ”See ongi see elu ilu ja valu. Muidu see ei oleks nii ilus, kui me seda valu ei tunnetaks,” mõtiskleb ta.
Mõned aastad enne venna surma tundis Laura suurt soovi korraldada isale suur üllatussünnipäev. ”Isegi vanaema küsis, et miks ma seda teen, et isal ei olegi ju juubelit, aga ma tundsin, et pean seda tegema.”
Peale seda on elu Laura kuklasse pannud teadmise, et kui soovid midagi teha, tee seda kohe. ”Me keegi ei tea, kaua meil aega on. Arvame, et me oleme igavesed ja seame omale sihte kümme aastat ette. Aga kust sa tead, kus sa kümne aasta pärast oled?” küsib Laura tõsiselt ja vaatab oma pea kohal ilutsevat lühtrit. ”Võibolla kukub see mulle kohe pähe ja ongi kõik? Sellepärast ma olengi nii impulsiivne ja võtan suuri asju ette,” tõdeb ta.
Elusse peale surma naine usub ja toob siinkohal näiteks energia jäävuse seaduse. ”Energia ei kao, vaid muundub ühest liigist teise. Miks peaks peale surma teisiti olema?” küsib Laura.
”Kui ma panen mingeid asju kokku, siis ma alati räägin iseendaga ja valjusti. Kui mul on mõni küsimus või mõnes asjas nõu vaja, räägin venna või sugulasega, kes on samuti taevas ja on üks mu parimaid sõpru. Mõni ratsionaalsem inimene kindlasti vaataks viltu, et see on natuke hulluks läinud,” muigab Laura. Dialoogi ta teispoolsusega kahjuks tunnetanud ei ole. ”See oleks küll cool, kui saaksin vastuseid läbi füüsiliste märkide. Pigem ma tunnen seda energiat, sest vastused on kõik meie sees olemas, aga läbi energia saan ma kinnitust, et see ongi õige asi. Lihtsalt tunnen selle ära.”
Mäslev torm
Just nii võtab Laura käesoleva aasta kokku. ”Mitte et see oleks olnud negatiivne, vaid lihtsalt paljude tõusude ja mõõnadega. ”Palju sai tehtud suuri otsuseid, alustades otsusest ise plaat välja anda. Lisaks kõigele loo alguses mainitule mahtus aasta sisse ka lahkumine Eesti Jazzliidu esinaise ametikohalt. ”Ehk oleks ma pidanud ühe aasta veel seda vedama, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin selle aja leidnud,” sõnab ta. ”See oli ühtpidi emotsionaalne, aga teistpidi vajalik ja hea lüke.”
Käesoleval aastal sai teoks veel üks suur unistus – ammune soov minna improkoolitusele, mis toimub aasta jooksul erinevates kohtades üle maailma: aasta alguses Hawaiil, suvel Itaalias ja nüüd sügisel Atlantas. ”Olin seda vaadanud ligi seitse aastat ja lõpuks otsustasin sinna minna! Eks see on ka üks suur asi. Paned ju oma aja sinna alla ja ütled selleks perioodiks ka kõik siinsed esinemised ära,” räägib Laura, andes mõista, et ka unistustel ei lase ta kiire graafiku tõttu kergelt täituda.
Kui küsin, kas Laura on ka uusaastalubaduste andja, vastab ta kärmelt: ”Jah, alati!” ning avab sealsamas oma kaanest kaaneni täis kirjutatud kalendermärkmiku, et selle viimaselt lehelt üles lugeda, mis kõik tehtud sai: muusikavideod, jazz-album, album, muusikal, koolitused… ”Üsna palju saab juba maha kriipsutada,” tõdeb ta. ”Ahjaa, oma stuudiot tahaks ka!” See… ”Jääb järgmisesse aastasse,” hüüame koos.

Sarnased artiklid