Marge Rahu: kas raha on tähtis?

Ma kasvasin üles kodus, kus ei olnud kunagi rahaprobleemi. Ja ärge palun valesti tõlgendage, ma ei ole rikkast perest. Asi oli selles, et minu kodus ei räägitud rahast.

Tänapäeval käib kõik raha ümber ja sellest on nii kahju, sest lastel on justkui rahalipikud küljes. Ja vähe sellest, ka lapsed ise mõõdavad aina rohkem kõike rahas.

Kõik armastavad edukaid ja põlgavad luusereid. Ärietiketi õpikud ja koolitajad räägivad sellest, kuidas edukas välja paista- milline peab olema su käekell ja riided, et äripartner sind tõsiselt võtaks. Lasteaias räägivad lapsed, mis autoga kellegi isa sõidab ja palju see auto maksab. Koolitüdrukud kihistuvad meie silme all sotsiaalsetesse klassidesse vastavalt mobiiltelefoni, ehete ja riiete brändidele ning räägivad uhkustades, kui kallis kohas nad puhkamas on käinud. Nagu Paris Hilton kuskil intervjuus oma edu saladusi selgitas: „Sa pead lihtsalt õigesse perekonda sündima”. 
Paarkümmend aastat tagasi oli selles osas elu Eestis palju sisukam ja probleemivabam -  kui sul tuli idee hakata lapsi treenima või avada oma kunstinäitus, siis sa läksid ja küsisid linnalt või riigilt raha ja tegid oma idee teoks. Lastel oli võimalus sõltumata vanema palga suurusest tegeleda nii paljude huvidega kui ta vähegi jaksas- mina käisin muusikakoolis, tantsutrennis, spordikoolis ja laulukooris - kõik see oli peaaegu tasuta. Sama pakett maksaks nüüd mu vanematele 250 eurot kuus. Kui sa tahad tänapäeval lastele arendavat huviringi organiseerida või kunstinäitust avada, siis pead sellele ise peale maksma.  Olles minevikus juhtinud ja majandanud spordiklubi,  tean ma päris hästi,  kui palju peab vaeva nägema selleks, et  mingit moodi ots-otsaga kokku tulla. Kõige keerulisem on leida samasuguseid "hulle", kes oma isikuomaduste poolest võiks teisel erialal 3 korda rohkem teenida, aga kes oleks nõus peaaegu tasuta tegelema riigi silmis ebaolulise asjaga. Samas pead sa leidma haritud ja kvalifitseeritud õpetajad, sest lapsi ei saa usaldada kogenematute treenerite käe alla ning kui treeneril pole kvalifikatsiooni, siis ei toeta sind linn pearahadega. Ja need vaesed vanemad, kelle lapsed on andekad või väga pühendunud- need summad, mis andekate laste peale kuluvad, on utoopiliselt suured. Näiteks kulutab mu üks tuttav, kelle laps tegelev väga heal tasemel võistlustantsuga, kuus keskmiselt 1000 eurot lapse harrastuse peale. 

Üks mu tuttav lapsevanem rääkis, et peale seda, kui tema poeg oli kohaliku tähtsa võitluskunstide meistrivõistluse võitnud, mille peaauhinnaks oli võimalus Lõuna-Aafrikas oma riiki esindada, tuli alaliidu juht nende pere juurde ja ütles, et kui nüüd vanemad soovivad, et poeg Eestit esindama sõidaks, siis peavad nad 30 000 krooni leidma. Kui sa tead, et su laps on andekas, kas sa siis ei rabeleks selle raha nimel, et talle võimalust anda?  Pole siis imestada, et kõik eelistavad olla rikkad, ja alles seejärel terved, targad ja andekad. 

Nagu on öelnud mu üks lemmiksportlastest Mohammad Ali – maailmameistreid ei valmista spordisaalid ega treenerid, need kasvavad tavalistest poistest ja tüdrukutest, kel on tahtejõud, unistus ja andekus.  Raha annab küll võimalusi, aga sellega ei osta iseloomu või talenti. Kuigi suurem osa rahast on maailmas väheste väga rikaste vahel juba ära jagatud, siis tänu talendile on ka teistel võimalik sinivereliste hulka jõuda- muusikud, näitlejad, sportlased, uute innovatiivsete ideede elluviijad- just nemad on viimasel kümnendil kõige enam jõuvahekordasid mõjutanud. 

Raha diktatuur muudab kõikide inimeste suhtumist rahasse tõsisemaks. Paljud ütlevad, et raha ei ole oluline, aga kas see ikkagi on nii? Raha aitab unistusi ellu viia, raha teeb vabaks ja vabadus on väga väga oluline. Eriti kui sa elad riigis, mis gloobusel on väiksem kui tindiplekk ja mille aastaeelarve on vaid 96 miljardit krooni, ehk siis samas mahus, kui mõni rahvusvaheline firma.
Minu suhtumine rahasse on pidevalt muutunud, varem ei hoolinud ma sellest eriti: kui oli, siis kulutasin, kui ei olnud, siis piirasin väljaminekuid. Teadmine, et mul on haridus ja teatud isikuomadused, mis ei jäta mind hätta, andis mulle enesekindluse tunda ennast vabana nii rahaga kui ilma selleta. Raha omistas minu jaoks uue tähenduse, kui ma sain emaks ja veelgi olulisemaks muutus see siis, kui ma nelja aasta eest esimesed inimesed oma palgale võtsin. Inimestel on alati valik, kus ja kellele tööd teha. Enamasti ei tee nad tööd ainult ideede pärast, sest siis töötaksid nad endale mitte teistele. Ükskõik, kui hästi või halvasti su äril  läheb, sa ei tohi hätta jätta inimesi, kes 40 tundi või isegi rohkem sinu püstitatud eesmärgi nimel truult pingutavad. Pole vahet, kas sa maksad neile palka firma suurte tulude arvelt, või sa pead viimase raha kokku kraapima oma taskust- head inimesed on alati oma palga välja teeninud töö ja lojaalsuse eest. Sellepärast teen ma raha nimel nüüd palju rohkem kui varem. Selle teenimine või mitteteenimine on ka vastutus teiste inimeste ning nende perede ees, see ei ole ainult võimalus lennata äriklassis ja osta suurema kubatuuriga luksusauto. Ja kuigi ma teen täna mitmeid asju raha pärast, siis katsun ma alati meeles pidada, et raha eest saab küll osta ilusa ja kalli koera, aga raha ei pane teda saba liputama.

Marge Rahu