Mari lugu: narkouimas endine vang kaotas minu silme all kontrolli

Minu nimi on Mari, olen 27aastane vaba ja vallaline Pärnust pärit naine. Ma ei ole mitte kunagi proovinud ühtegi narkootikumi, ka alkoholi tarbin harva ning pidudel üldse ei käi. Ühesõnaga võib öelda, et ma olen pigem selline nohikulikult korralik ja kohusetundlik inimene. Seda enam ehmatas mind kohutav olukord, mis minuga eelmisel laupäeval ühes kohvikus juhtus. Sissejuhatuseks mainin, et üks endine vang, kes mind juba pikemat aega nii-öelda jälginud oli, tõmbas end minu ja kõikide teiste silme all pilve ja see on alles algus ...

Alustame siis algusest! Käisin sel suvel väga tihti ühe suurema kaubanduskeskuse raamatupoes lugemas, et end täiendada. Ühel päeval, kui olin endale taas paar huvitavat raamatut sirvimiseks ette võtnud ja mugavalt tugitooli istuma seadnud, jäin kogemata pealt kuulama ühe väga kahtlase hääletooniga meesterahva juttu. Ta rääkis telefoniga ja kõndis raamatupoes ringi. See jutt, mida ta ajas, oli väga segane ja kummaline. Ma ei tea, kellega ta rääkis, aga jutt oli selline: "Tead mees, ma olen aasta aega välja olnud, õnneks sain päranduseks sugulase korteri, see suri maha noh. Ja mingi auto on mul ka, sest ega ilma autota ei saa ju, midagi peab olema. Ma ei ole juba viis aastat narkot ega alkot tarbinud, täitsa ulme. Tahaks naist, aga kaine peaga ei julge ju rääkima minna. Kunagi kui klubides sai käidud, viisin iga kord mingi eide koju ja tõmbasin läbi. Sõber kinkis mulle eelmisel aastal, kui ma lõpuks vangist välja sain, sünnipäevaks pudeli šampust ja šampooni. Šampooni ma kasutasin ära, aga see šampus seisab ikka riiulis, ei teagi, mida sellega teha. Ma ei oska oma ajaga ka midagi teha, tööle küll ei lähe, aga tahaks miljonäriks saada. Kurat, annaks Armin Karu mulle kasvõi 20 000 eurot, ma oleksin kohe tehtud mees. Mis see talle siis ära ei ole, nii väike summa ju. Aga jah, minu päevad on sellised, et ma käin hommikuti trennis, siis lähen koju sööma, siis magan, siis ärkan, käin tualetis, söön veel midagi ja lähen linna. Istun siin raamatupoes ja vaatan ringi. Kusjuures siin on üks päris ilus tüdruk, aga ma ei tea, mida teha, ma ei julge temaga rääkida."

Sel hetkel oli see tüüp minu lähedale seisma jäänud, seega sain aru, et jutt käis minust. Ma ei suutnud oma kõrvu ära uskuda - kõik see, mis ta rääkis. Ma ei julenud pead ka tõsta, tahtsin ära minna, aga ei saanud, sest ta seisis sealsamas ju. Lõpuks ta lahkus ja sealt edasi olen teda mitmel korral näinud sealsamas raamatupoes ja ühes kohvikus, kus ma väga sageli oma läpakaga tööd tegemas käin. Tema telefonikõnesid olen ka hiljem pealt kuulnud, ikka ja jälle rääkis ta vangis olemisest, sellest, kuidas nad seal vangivalvureid ära ostavad ja kui lebo neil kõik on. Siis on ta rääkinud naistest, et ikka tahaks kedagi hästi ilusat ja heas vormis naist. Ksenija Balta on nimi, mida ta mitu korda mainis. Iga telefonikõne lõppes tal jutuga, et ta luges kokku kui mitu aastat ja päeva ta pole alkot ja narkot tarbinud. Ja et ta tahaks juba miljonär olla.

Ja nüüd eelmisel laupäeval juhtus midagi väga rõvedat. Ma läksin kohvikusse tööd tegema, istusin maha, võtsin läpaka lahti ja hakkasin sööma. Siis tuli see tüüp, tal on pikad tumedad juuksed kusjuures ja ta näeb päris õudne välja, nagu ehtne kriminaal. Ühesõnaga ta tuli ja istus minu vastas olevasse lauda, võttis kotist õllepudeli ja lõi selle vastu laua nurka lahti. Ma ehmatasin ära, sest olin ju kursis sellega, et ta ei joo. Siis istus ta maha ja hakkas õlut jooma, mõni minut hiljem võttis ta kotist valge pulbri, tõmbas lauale triibu ja siis tõmbas selle endale ninna. Ümberringi oli palju lapsi, kes ka seal kohvikus sõid ... Ma jäin ikka suht sõnatuks, uskumatu, et mitte ükski kohviku töötaja ega turvamees ei näinud midagi. Lootsin, et ta joob õlle lõpuni ja kaob, aga ei. Ta hakkas väga kummaliselt käituma, ilmselt oli kokaiin mõjuma hakanud. Ta vaatas oma õllepudelit ja hakkas poksimisliigutusi kätega tegema, siis pööras ennast ringi ja hakkas minuga rääkima! "Tead, ma pole viis aastat ja viis kuud narkot ja alkot teinud ja täna hommikul, kui ma üles ärkasin, siis mõtlesin, et lõpetaks selle jama ära. Jõin ära ühe šampuse pudeli, tegin veel paar õllet ja siis tuli hull narko isu peale. Ma olen juba ammu tahtnud sinuga tuttavaks saada, aga kui ma olen kaine, siis ma ei julge rääkida naistega, kes mulle meeldivad. Kas sa tahaksid minuga rääkida? Ma olen päris okei vend, mul on oma korter ja auto ka. Ma viisin oma teleka autosse, sest see tekitas minus ärevustunnet, kui see korteris oli. Tead, Armin Karu võiks mulle raha anda. Ma kavatsen miljonäriks saada. Sa ikka kuuled, mis ma räägin?"

Ma ütlesin talle kogu selle jutu peale, et ma kutsun turvamehed, kui ta mind rahule ei jäta. Aga ta ei jätnud mind rahule, ta rääkis edasi. "Ma ju olen väga normaalne vend, miks sa minuga ei räägi. Nojah, aga mis seal siis ikka, äkki ma peaksin üldse kurt tumm olema, siis ma ei saaks sinuga rääkida."

Natuke aega hiljem kaotas ta enesekontrolli, hakkas laamendama ja minule erinevates keeltes armastust avaldama. Inimesed ümberringi vaatasid ehmunud näoga, aga keegi ei teinud midagi. Turvamehi polnud ka näha. Ma pakkisin oma asjad ja kutsusin turvamehe. Mis sellest tüübist sai, ma ei tea. Loodan, et ta pandi uuesti vangi. tavaliselt olen teda ka pühapäeviti seal kohvikus istumas näinud, aga sellest laupäevast peale pole ma teda õnneks enam üldse näinud. Loodan, et ei näe ka.

Mis mind kõige rohkem hirmutab, on see, et kuidas on tänapäeval võimalik avalikus kohas võõrast alkoholi juua ja narkootikume tarbida? Lapsed ümberringi, see pole ju normaalne.

Marilt Buduaarile

PS! Kui sul on oma lugu rääkida, siis saada see aadressile [email protected]. Avaldatud loo eest honorar 10 €.