Maria: reisipalavik ja miks pole hea staariga koos pildile jääda

Kui kõik läheb nii nagu plaanitud, siis see on minu viimane kolumn Eestimaa pinnalt. Veel paar päeva ja ma asun teele oma uue elu poole. Ma pole nii ammu kuskile pikemaks ajaks reisinud. Õigupoolest ei olegi ma kuskil välismaal kauem olnud kui kaks nädalat. Mul pole isegi suurt kohvrit, kuhu asju pakkida.

Vaatasin internetist, et Marbellas on praegu keskmiselt 25C, nii et peale bikiinide ja suvekleitide väga midagi vaja ei lähegi. „Ära eriti asju kaasa tassi. Kõik eluks vajalik triikrauast föönini on su korteris olemas,“ õpetasid mind uued tööandjad kottide pakkimisel. Küll aga soovitasid nad kaasa võtta mõned ilusad kleidid ja stilettod. „Isegi reporterina pead sa seltskonnaüritustel kaunilt riides olema. See näitab sinu lugupidamist peokülaliste ja korraldajate suhtes ning sul on palju kergem nendega kontakti luua. Kui sa oled teksades ja tossudes, siis ei lasta sind sissegi,“ rõhutasid nad dress-code´i järgimise olulisust. Sellise dress-code´i tarvis oli mul kapist võtta täpselt üks punane kleidike ja ühed lahtised kontsakingad, sest ma olen paadunud topikeste ja teksapükste fänn. Pealegi, Eestis stilettode kandmine võrdub gangreeniga pimesiku mängimisega :)
Aga pole hullu, küll ma Hispaaniast ostan. See on ju tänapäeva moekuningriik - Mango, Zara, Bershka, Stardivarius, Blanco on ju kõik Hispaaniast pärit.

Esialgse plaani järgi jään ma sinna vähemalt juuni lõpuni, mis on ligi kaks kuud. Minu edasipidine saatus sõltub sellest, kui hästi ma tööga hakkama saan. „Kaks kuud on katseaeg. Firma korterit tuleb sul jagada ühe teise tüdrukuga ning kohapeal pead liikuma ühistranspordiga, mille kulud me katame. Palk on katseajal „selline“ (ei hakka siia siiski numbrit kirja panema, aga ütleme nii, et sama suurusjärk, mis ma Eestis teenisin).“ Mulle sobis kõik, ma oleks selle pakkumise vist ka siis vastu võtnud, kui oleksin pidanud õhtuti kohvikus nõusid pesema ja 20 hiinlasega ühes väikeses toas elama. Mul oli nii väga vaja seda õhuvahetust. Pealegi, hetkel ei ole raha mulle üldse kõige olulisem, sest mu armas ema otsustas mu maailmavallutusretke 1000 euroga toetada. Ma käisin eile teda viimast korda enne reisi vaatamas. Me nutsime. Mõlemal oli hinges väga valus. Me polnud enne sugugi nii lähedased, aga see minu ärasõitmine muutis asjaolusid. Tõenäoliselt esimest korda 20 viimase aasta jooksul ütlesime me välja, et armastame teineteist. Kasvõi selles osas on see reis end juba ette ära tasunud.

Ma tegelikult kardan väga lennata. Iga kord kui lennukisse istun, siis mõtlen, mis siis saab, kui see lennuk alla kukub? „Hea, et mul lapsi pole, kes emata kasvama peaksid. Huvitav, kui lennuk kukkuma hakkab, kas ma kuulun nende hulka, kes hüsteeriliselt kisendavad, või nende hulka, kes rahulikult pea käte vahele võtavad, end kronksu tõmbavad ja ootavad“, mõtlen ma ja lasen silme eest läbi lennuõnnetuse asemel hoopis Titanicu filmikaadreid. Ja siis mõtlen veel: „Ainus, mida ma tahan, on see, et mu laip ikkagi tuvastataks, sest mahajääjatel on väga raske elada, kui ei saa oma kalli inimesega korralikult hüvasti jätta ja ega ma isegi ei vaimustu mõttest, et haid ja kajakad mu jäänuseid kuskilt nokivad,“ ja lõpuks rahustan end maha: „Eh, kui kukub alla, siis kukub. Siis saan surma ja siis ei ole see enam minu mure, mis edasi saab.“ 

Üldiselt tundub, et päriselus on lennata siiski palju turvalisem kui minu fantaasias. Ma lendan sel korral Finnairiga. Üks sõber, kellele oma hirmu kurtsin, teatas, et Finnair pidavat maailma kõige turvalisem lennufirma olema, sest sellega pole  kogu firma ajaloos ühtegi inimohvritega lennuõnnetust juhtunud. Võib olla oli see minu rahustuseks öeldud, aga võib olla see isegi on nii, sest ka viimati, kui Islandi vulkaan purskas, oli Finnair esimeste seas, kes lendamise lõpetas, ja viimane, kes taas lendama hakkas. Vaatamata mu lennuhirmule olen ma siiski kindel, et jõuan ilusti Hispaaniasse. Vastasel juhul oleksite te juba kuulnud sellest suurest lennuõnnetusest :).

Tegelikult on minu töö juba alanud ja selle etapi nimi on „sisseelamine“. Ma nimelt olen mõned esimesed lood I-Marbellale kirjutanud ja e-maili teel paar intervjuud kohaliku B-kategooria staariga kokku sobitanud. Need pole sellised kuulsused, kellega siin teie ees kelkida. Aga küll ma teile teada annan, kui Cheryl Cole´iga või Enrique Iglesiasega kokku juhtun. Selliste hetkede tarvis on mul fotokas ja diktofon alati käekotis.

Paljud teist kindlasti mõtlevad, et miks ma siiani pole oma pilti näidanud ja kahtlustavad, et äkki mind polegi olemas. Ausalt öelda on selleks oma põhjus ja osaliselt on see minu tööandja poolt ette kirjutatud. Minu töö on uudiseid toota, mitte enda isiklikku edevust rahuldada. „Ja palun käitu professionaalselt, selliseid „mina ja kuulsus“ stiilis pilte pole uudistelehele vaja,“ üllatasid mind tööandjad selle ja veel mõne reegliga, mida kunagi hiljem teile lähemalt tutvustan. Kuigi see tegi mind esialgu kurvaks, siis tegelikult olen ma sellega nõus - poleks kuigi professionaalne minna staari juurde, tutvustada end kui ajakirjanikku, aga siis hoopis endast staariga pilte tegema hakata - see meenutab pigem fänni või mõnda blogipidajat, kes meeleheitlikult teistele tõestada proovib, et on kuulsusega koos aega veetnud. Minu töötulemusi mõõdetakse siiski lugude ja fotode sisukuse pealt. Mulle tulid meelde kohe need kunagised Kroonika staarireporteri Katrin Lusti halvakvaliteetsed fotod, kus ta mõne kuulsusega Londonis poseeris, et Eestile tõestada, et ta tõesti kohtus nende inimestega. Päris koomiline oli... ja ebaprofessionaalne. Loomulikult ei keela keegi mul mõnikord enda tarvis mõnda pilti teha ja samuti võiksin ma siia enda pilte üles riputada, aga las kõik tuleb omal ajal. Nii on ju ka teil põnevam lugeda :).

Maria ( nüüdseks juba Hispaanias)