MINU ELU KULDREEGLID: Terje Pennie

„Näidendis „Orpheus laskub põrgusse” on lause: „„Elada, elada, elada,” sädistavad linnud Küpressimäel, kogu nende jutt on üksainus sõna „elada!“ – ja see on nende ainus õpetus meile.“ See on kõigi elavate hingede moto,“ usub näitlejanna Terje Pennie (59), kes pärast viitteist vabakutselise aastat kuulub nüüd ligi kolm aastat Ugala teatri hingekirja. Ma ei mäleta, et lapsepõlves oleks meil kodus mingeid erilisi reegleid olnud või et vanemad oleksid suuri õpetussõnu lausunud. Ausus, töökus ja kindlasti ka tagasihoidlikkus olid vast põhikriteeriumid nende elus. Ja et lapsed saaksid hea hariduse. Ema ja isa sõna tuli kuulata. Ja kui sa kuulad ja kuuled vanemate sõnu, näed nende tegutsemist, eks see mõjutab su kujunemist. Isa on üks mu suurimaid eeskujusid – tema elujaatus on imetlusväärne. Isa on öelnud, et tee võib meil elus palju kordi ees püsti olla, aga alati leidub lõpuks lahendus ja elu läheb edasi. Hakkasin varakult lugema ja juba 5-aastaselt viis ema mind raamatukokku raamatuid valima. Eks tegelaskujud, keda oma mängudes kujutasin, neist raamatutest suures osas pärit olidki. Ma ei tahtnud olla lihtsalt kaunis õilmitsev printsess, vaid ikka dramaatiline tegelane, kel raske elu, kes palju hingepiina üle elas ja ohtralt nuttis. Näiteks vaeslaps, kes käsikiviga jahvatab või Tuhkatriinu, kes läätsi hernestest eraldab… Nende kõikide saatus oli muidugi lõpuks fööniksina tuhast tõusta! Ehk tuli soov näitlejaks saada just neist lapsepõlvemängudest, millel polnud vähimatki seost end edevusega teistele näidata. Teatritee on olnud pikk ja põnev, täis draamat ja komöödiat ning ühtegi rolli sellest jadast ma ära ei annaks. Kui sa punud oma rolli, näed vaeva, elad sisse ja välja ning tuleb ta siis kas parem või halvem, aga roll on ikkagi oma, olgu ta priimus või murelaps. Ole sa kas vabakutseline või palgaline, ühtviisi pead ikka endast parima andma, mis sa suudad või oskad. Ja usaldus peab olema, et julgeda proovida ja julgeda ka eksida. Mõne töö puhul on rohkem aega vaja, mõne puhul vähem, publikut see ei huvita. Mu emapoolne vaarisa, kes oli puusepp ja nikerdas kaunistusi majade katuseservadele, olla armastanud öelda, et keegi ei küsi kaua tegi, kõik küsivad, kes tegi.

Iga päev on midagi õppida – inimestelt, loomadelt, maalt ja merelt. Vanematelt kolleegidelt elu- ja teatritarkust, noorematelt elurõõmu.

On olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga kunagi ei ole ma tüdinud teatrist ega tahtnud seda sinnapaika jätta. Kui „lavaka“ lõpetasin, ütles üks tark mees, et peaasi on mitte kibestuda. Kibestunud inimene läheb kurjaks ja näeb kõiges lõpuks halba. Kui oled tüdinud, tuleb kindlalt lahkuda, aeg maha võtta ja metsaõhku hingata. Olen vegan – see on vähim, mida saab loomade jaoks teha. Veganlus ei ole ultramoodne dieet või äärmuslik ususekt. See on maailmavaade, mis on elu poolt, vägivalla vastu. Igal hingel on õigus elule, ole sa loom või inimene. Igast näidendist saab leida ühe lause, mis on selle tüki moto. Näiteks näidendis „Orpheus laskub põrgusse” on lause: „„Elada, elada, elada,” sädistavad linnud Küpressimäel, kogu nende jutt on üksainus sõna „elada!“ ja see on nende ainus õpetus meile”. See on kõigi elavate hingede moto. Aga räige orjandus kestab: tapetakse, vägistatakse, tükeldatakse, piinatakse. Seda teeb inimene. See ei ole looduslik valik.

Kui ihu ja hing lähevad töntsiks või kurvameelseks, teeb looduses liikumine imet. Kuigi justnagu tead seda, aga ikka imestad, kui heledamaks võib elu pärast looduses käiku minna.Loomsest toidust loobumine ja rikas taimne menüü teeb tervisele head.

Ei mäleta, et oma lastelegi oleks iga päev õpetussõnu lausunud. Oleme abikaasaga toetanud nende valikuid elus. Konkreetsete eluprobleemide puhul aga on nõu antud küll ja veel. Olen varem isegi mõelnud, et kuidas laste eluteed lähevad ja mida on neil kodunt kaasa võtta. Nüüd tean, et kõik mida sa kunagi oled andnud oma südamest, millist elu elanud ja mida elus tähtsaks pidanud, jääb alles ning varem või hiljem näed neid vilju lastes. Meie lastel on head rajad ja kaunid valikud. Meil on olnud emotsionaalselt kirev elu – on nuttu ja naeru ja riidu ja kaklemist, rõõmu ja ahastust, aga laste pealt näen, et ju midagi oli väga õiget ka. Meie eklektilises maailmas tuleb otsida rahu ja harmooniat ning mitte lasta hingel norgu minna. Mida rohkem sa siin elus tead, seda suuremaks kasvab teadmatuse hulk. Ja kõik, mis nooruses tundus nii selge ja iseenesestmõistetav, ei pruugi aja edenedes enam nii olla. Üks on kindel: päevad ei peatu ja meie elu mahub ühte hetke. Sestap olgem tänulikud võimaluse eest olla selles hetkes, mis meile antud, tundes nii rõõmu kui valu oma kõiges täiuses, sest see kokku on meie ainukordne elu.