“PILTI VAADATES vaatab sealt vastu imeilus ja suurepärases vormis mineviku mina”

“PILTI VAADATES vaatab sealt vastu imeilus ja suurepärases vormis mineviku mina”
pilt: erakogu

“Kui palju on teil juhtunud, et vaatate mõnda aastate tagust pilti endast ning mõtlete, miks ma ometi tol ajal arvasin, et peaksin alla võtma, et juuksed pole piisavalt pikad, näonahk piisavalt klaar.

Ometigi pilti vaadates vaatab sealt vastu särav, imeilus ja suurepärases vormis mineviku mina.”

Just sellised on lauljatar Helen Adamsoni hiljutised mõtisklused, mis kerkisid esile, kui ta oma aastatetaguseid live esinemisi kuulas.

“Mõtlesin, et miks ma enda suhtes nii kriitiline olen olnud. Miks ma kunagi oma esitustega rahule pole jäänud, alati oli mul millegi üle norida, kas mõni must pooltoon või ei olnud mõne sõna kõla selline nagu ma oleksin tahtnud.”

Helen mäletab, et kui tema juuksed olid nabani, siis polnud ta ikka rahul, sest juukseotsad ei olnud nii paksud nagu ta oleks tahtnud.⁠ “Kui me jätkame ootuste seadmist, jätkame me ka ootustele mitte vastamist. Elame elu pidevas rahulolematuses, võimalikes tuleviku stsenaariumides, kuidas üks või teine eeldus peaks olema täidetud, et rahul olla.”

Tänasel päeval on Helen aga õppinud elama hetkes ja on hakanud ennast ka vähem kritiseerima. “Meie elud on imelised täpselt sellistena nagu need hetkel on. Iga hetk, mis möödub on igaveseks läinud, me ei saa sama mitte kunagi uuesti kogeda. Kui me ei naudi neid hetki, mis parasjagu on, võib juhtuda, et vaatame kahetsusega elule tagasi. Elu ja võimalused olid imelised, aga me ei näinud neid.⁠”

Sarnased artiklid