Reklaam sulgub sekundi pärast

PIRET JÄRVIS-MILDER on uute unistuste otsingul

„Ma olen täiega introvert,“ ütleb saatejuht, ajakirjanik ja muusik Piret Järvis (35), kes on paradoksaalsel kombel sättinud ennast tegutsema ekstravertide maailma. Piret on tänu oma kolmekümne viiendaks eluaastaks saadud maailmavallutamiskogemustele tõestanud, et kõik on võimalik, kui midagi tahta. Täna ajab ta taga uusi sihte ja sealjuures pole üldse välistatud, et temast võib saada üksi askeldav IT-arendaja või maastikukujundaja!

Kui Piret meigituna ja sätituna kaamera ette astub, tõdeb ta, et tegelikult on see talle üle pika aja täitsa uus tunne – nimelt on naine kogu suve veetnud hoopis kahhelplaatide, tapeetide ja ehitusprahi keskel. „Siis sa väärid seda eriti!“ ütlen mina ja Piret noogutab iseendale tunnustavalt kaasa.

Mõned päevad varem on Piret tähistanud koos abikaasa Egertiga oma teist pulma-aastapäeva ning tänaseks on ta abielunaise rolli igati sisse elanud. „Olen harjunud, et mul on pikem nimi ega ütle Egerti kohta enam „peika“ või „elukaaslane,“ vaid nüüd tuleb ikka kohe „abikaasa“,“ naerab Piret. „Ma arvan, et abielu mind muutnud pole ja see vist ei peakski abielu eesmärk olema. Kui oled enda kõrvale leidnud inimese, kellega tahaksid ideaalis igavesti koos olla, siis pigem ju loodad, et see isik säilitab oma senised omadused, sest just nende tõttu sa temasse armusid. Vähemalt mulle meeldiks küll, kui mu abikaasa oleks nüüd ja alati sama hea, armastav, tark, ilus, aus, edasipüüdlik, andekas ja tubli nagu praegu. Jumal hoidku selle eest, et abielu teda muudaks!“

Kui küsida Piretit kogu naissoo esindajate eest, kuidas ära tunda kedagi, kellega tahad kogu elu koos veeta, teab ta kindlalt, et usaldada tuleb üht: kõhutunnet. „Naistel kipub olema hea n-ö kõhutunne ja seda tasub usaldada. Kui mõelda inimesest, kellega elu jagada, siis minu jaoks on ühed põhiomadused, mida otsin, heatahtlikkus ja mõistlikkus.“ Egerti puhul tajus Piret kohe, et nende asjadega on mehel kõik kõige paremas korras. „Ja veel üks väga tähtis asi, mida suhtes otsida, on minu arust ka see, et omavaheline huumor klapiks ja palju naerda saaks, sest ühiselus tuleb ikka raskeid aegu ette. Naer aitab neist kiiremini üle saada,“ jagab ta toimiva suhte retsepti ja lülitab sinna veel ühe nupu. „Armukadedus on üks mürgisemaid nüansse, mis suhtes olla saab. Ma usun, et meil kõigil on olemas see nupp, millest annab armukadedustunde välja lülitada. Lihtsalt otsustad, et ei lähe selle emotsiooniga kaasa ja kõik,“ soovitab naine.

Loomingulise paarina on Pireti ja Egerti tööd-tegemised üsna läbi põimunud. „Mida aeg edasi, seda raskem on aru saada, kust algab ja lõpeb mu enda elu ning kust Egerti oma,“ tunnistab naine. „Meie asjaajamised on omavahel nii läbi põimunud, et mul on pidevalt tema muusikaliste tegemiste juures olles selline tunne nagu ma oleks ka ise natuke nagu tema „bändiliige,“ sest eks ma ju püüan talle igas etapis toeks olla.“ Näiteks kui Egertil on vaja abi laulusõnade kirjutamise või video kontseptsioonide välja mõtlemisel või koguni filmimisel, on Piret alati see esimene filter, kes mehe uut muusikat kuulab ja tagasisidet annab. Kuidas kahe loomingulise inimese natuurid kokkupõrkes ei plahvata? „Me oleme mõlemad sellised, kellel on olemas nii loov kui ka väga ratsionaalne pool. Ja ma arvan, et tänu sellele me toimimegi hästi, et ei kaldu liigselt ei paduboheemlusse ega liigtõsidusse.“

Kogu suve veetsid Piret ja Egert ehitusmarketites ringi konnates. „Ehitame praegu endale uut kodu. Ja eks see täpselt õigete kahhelplaatide, vuugi- ja seinavärvitoonide, boilerite, ventilatsiooniagregaatide ja kõige muu välja valimine võib olla uskumatult ajakulukas,“ tunnistab naine. Aga kõik on õiget otsimist igati väärt, sest ühises kodus veedetakse nüüd rohkem aega kui veel aasta tagasi. Pireti ja Egerti kaugsuhe on lõppenud.

„Egert tuli veebruaris tagasi Eestisse. Nii et nüüdseks oleme saanud juba pool aastat taas n-ö normaalset elu elada.“  Loomulikult on elu ilma pideva igatsemiseta lihtsam, samas aga on Piretil natuke kahju ka, et enam kahes erinevas riigis kodu pole ja iga kuu lendama ei pea. Tema sõnul oli äge veeta mõned nädalavahetused vahelduseks hoopis Tbilisis või Istanbulis. „Avastada sealseid kohvikuid, restorane ja põnevaid nurgataguseid või teha pikk nädalavahetus näiteks Gruusia mägedes matkates,“ loetleb naine. „Kui elu peaks kunagi veel kahes riigis elamise võimalust pakkuma, siis ma ei mõtleks pikalt.“

Piret teab nii naise kui ka ajakirjanikuna, et kui ühte lausesse mahuvad sõnad abielu ja ühine kodu, ei saa jätta pärimata ka perelisa kohta. „See on küsimus, millele on jube raske – minu meelest tegelikult lausa võimatu – vastata,“ tunnistab ta. „Ma võin ju pakkuda, et perelisa tuleb näiteks järgmise aasta suvel või üle-ülejärgmise aasta talvel, aga kuidas elu tegelikkuses need asjad sätib, pole mul õrna aimugi.“

Minevikumõjutused

Remondi käigus korterit renoveerides pidi Piret osa kraamist maha müüma. „Nii tuligi minult vana raudahju ostma üks härra, kes mind nähes oli väga üllatunud, et „sina oled ju see ninjaplika!“ Eks ma natuke võtsin seda ka kui komplimenti, sest kui keegi arvab, et ma 35-aastasena kvalifitseerun veel plikaks, on ju omamoodi tore,“ naerab Piret, kes viimati oli koos teiste ninjadega laval kümme aastat tagasi.

Täna saab Piret oma muusikalise kire rahuldatud abikaasa Egerti kõrval seistes ja nõu andes. „Tänu Egertile olen ma tegelikult väga tihedalt muusikaga jätkuvalt seotud ja kogu see loominguline pool, mis eelneb lavale minekule, ongi mulle muusikuelu juures alati palju rohkem meeldinud,“ tunnistab ta. „Seega, ma saan oma annuse muusika tegemisest tegelikult praegu täitsa kätte ja sestap suurt tühja tunnet pole peale tulnud.“  Küll aga tunnistab Piret, et kui pärast Vanilla Ninjaga mööda Euroopat ringi tuuritamist tundis ta mõned aastad küll, et nüüd tahaks natukene hinge tõmmata ja lavalauad väga ei ahvatlenud, siis praeguseks on ta saanud piisavalt ka muud elu elada. „Olen hakanud muusikuelu järele natuke nälga tundma. Nii et mõte uuesti lavale minekust ei tundu enam üldse nii võimatu kui veel mõned aastad tagasi.“

Piret usub, et kolmekümneviieselt on hea aeg absoluutselt kõigeks. „Palju on juba nähtud, aga väga palju on võimalik seni kogutud kogemuste ja teadmiste pealt veel ära teha. Mitmetest uuringutest, kus küsitakse 100-aastastelt ja vanematelt, et milline aeg nende eludes on olnud parim, on selgunud, et just kolmekümnendaid peetakse ülekaalukalt kõige õnnelikumaks dekaadiks. Selleks hetkeks on kahekümnendatele omane majanduslik ja sisemise ebakindlus suure tõenäosusega seljatatud ja keskeakriisini läheb veel omajagu aega. Küllap 100-aastased juba teavad, millest räägivad. Seega püüan praegust hetke nautida nii palju kui võimalik,“ räägib Piret ajakirjanikule omaselt faktidest. Seda õigustatult, sest käesoleval sügisel algab ETV „Pealtnägijas“ tema 9. hooaeg.

„Mul on olnud au olla see, kes tegi ühe päris esimestest intervjuudest toona veel 9-aastase Kelly Sildaruga. Ja äge oli käia Pariisis koos Tommy Cashiga, kes Eestis tavaliselt intervjuusid ei anna. Kui mõelda tõsisemate teemade peale, mida olen avalikkusele saanud vahendada, on mul alati hinge kriipinud, kui mõnda nõrgemat sotsiaalset gruppi ebavõrdselt koheldakse. Seetõttu on minu jaoks olnud oluline näiteks samasooliste paaride võrdse kohtlemise küsimus ja nii olen mitmel korral teema ette võtnud.“ Mõne aasta eest käis Piret Islandil sealse ühiskonna suhtumist geipaaridesse kaardistamas ning möödunud kevadel tegi pika intervjuu Mart Haberi ja Taivo Pilleriga. „See mõjus mulle endale kuidagi eriti inspireerivalt ja sümpaatselt, ja ma loodan, et ehk leidus selle intervjuu tagajärjel kasvõi mõni inimene, kelle arvamus samasooliste paaride osas muutus poolehoidvamaks.“

Kui töötad kire ja hingega, hägustuvad sageli piirid töö ja eraelu vahel. See tunne on ka Piretile tuttav. Niisamuti nagu tänapäeva üks kroonilisemaid haigusi – läbipõlemine. „On olnud hetki, kus tundub, et maailm on must ja valgust enam ei paista. Ma olen mingil eluperioodil liiga palju tööd teinud ja selle tõttu läbi põlenud, ja ma olen ka suurt leina tundnud,“ tunnistab naine, kes on kahel korral elanud läbi armastatud lähedase kaotuse. „Need, kes midagi sellist kogenud, teavad, et lein halvab. Ärkad hommikul üles, sulle jõuab taas kord kohale, et üks väga oluline ja armas osa sinu senisest elust on igaveseks läinud ja sa ei oska selle kurbusega kuidagi koos eksisteerida. Aga õnneks hakkab ühel hetkel pilvisus hõrenema ja rõõm hiilib siiski vaikselt su juurde tagasi,“ teab Piret. Ehkki seda on kergem öelda kui päriselt praktiseerida, tuleb ka kõige mustemaid emotsioone naise sõnul võtta kui normaalsust. „Loodus on meile kõik tunded ja emotsioonid andnud põhjusega. Me peame tundma ka stressi ja kurbust ja hirmu ja kõike muud nn negatiivset, et muutuda vastupidavamaks ja veelgi tõhusamalt elus hakkama saada.“

Piret ise on keerulistes olukordades leidnud kõige rohkem tuge mediteerimisest ja mindfulness’i nimelisest praktikast. „Mindfulness leidis mind õigel hetkel. Kuus aastat tagasi võttis minuga ootamatult ühendust mindfulness’i õpetaja Helena Lass, kes uuris, ega ma poleks huvitatud kursusel osalemisest ja lihtsalt katsetamast, kuidas see toimib. Kutse tuli nii õigel ajal kui üldse sai, sest tänu mindfulness’ile sain selgeks, kuidas lahutada emotsioonid endast, kuidas oma tundeid kõrvalt jälgida ja kuidas neid vajadusel minema saata,“ räägib Piret, kelle sõnul on tegemist ülipraktilise oskusega, mida võiks õpetada ka koolides. „See tõepoolest parandab elukvaliteeti. Oskus kasvõi ainult hetkeks rusuvatest emotsioonidest lahti lasta ning olla kohal olemasolevas hetkes võib olla tõeline elupäästja või ka lihtsalt kasulik tööriist igapäevaelus,“ räägib naine, kelle jaoks oli mindfulness’i ja meditatsiooniga tutvumine kindlasti üks elu murdepunkte.

„Alati, kui on rasked hetked, tuleb abi otsida,“ rõhutab naine. „Mis kedagi aitab, on individuaalne, aga abi on alati kukil olemas, tuleb vaid üles otsida meetod, mis sind enim kõnetab. Üksi oma kurbuse otsas istuda ei ole kunagi hea mõte. Mind aitas raskel ajal ka see, kui panin enda jaoks kirja, mis elus jätkuvalt korras ja hästi on ning sundisin ennast tähelepanu sinna fokusseerima. See aitas palju.“

Intorvert ekstravertide maailmas

Piret tunnistab, et hoolimata kõikidest kuldaväärt kogemusest ja õppetundidest, mida elu on teele veeretanud, on tema jaoks on jätkuvalt suur väljakutse julgeda jääda igas olukorras 100% iseendaks. „Mitte hoolida sellest, millise mulje ma endast teistele jätan. Lõpuks teevad ju just kiiksud meid kõikidest teistest pea kaheksast miljardist inimesest eristuvaks ja milleks sulanduda massi, kui on võimalik olla eriline? Väikesed vead või veidrused ruulivad. Ma ise armastan väga inimesi, kes julgevad olla teiste ees natuke totakad. Mu lemmikmuusikud ja -kunstnikud ei lihvi oma teoseid kunagi kõige peenemate detailideni ja elu kõige meeldejäävamad seiklused on ikka need, kus on olnud ruumi spontaansusel ja mõningasel vussiminekul. Kergem öelda kui teha, aga igal juhul proovin üha rohkem julgeda olla igas olukorras mina ise koos kõigi oma kiiksude ja veidrustega.“

Piret tunnistab, et on introvert. „Ja mitte lihtsalt, vaid „täiega introvert,“ kes on paradoksaalsel kombel sättinud ennast tegutsema ekstravertide maailma,“ lisab naine, kellel tuleb ajakirjaniku ja saatejuhina kogu aeg väga paljude erinevate inimestega suhelda. „See pole miski, mis minu jaoks hästi lihtne ja loomulik oleks. Aga elu oleks ju igav ainult oma mugavustsoonis kulgedes.“ Seiklused ekstravertide maailmas on Pireti ellu igal juhul palju värvi toonud, nii et küllap jätkab ta mõnda aega veel samal lainel. „Ehkki kui aus olla, siis ma pidevalt mõlgutan mõtteid, et ükspäev tahaks elatist teenida millegi sellisega, mis nõuaks minimaalset muu maailmaga kokku puutumist. Eks näis, ehk saabki minust ühel heal päeval hoopis üksi askeldav IT-arendaja või maastikukujundaja,“ kihistab Piret naerda.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar september-oktoober 2019.