PIRET LAOS– tüdruk, kes saab päris hästi hakkama

2 kommentaari
PIRET LAOS– tüdruk, kes saab päris hästi hakkama

„Olen maast madalast väga enesekriitiline olnud. Mis tähendab seda, et teinekord suudan isegi pisikesest eksimusest või sõnaveast enda jaoks maailma lõpu tekitada,“ ütleb raadio otse- eetri tele vastu vahetanud saatejuht Piret Laos. 

Piret tunnistab, et raadiohäälest telenäoks saamine on tema elutempot kõvasti muutunud. „Elu on praegu heas mõttes virr-varr. Vahel mõtlen, et kuidas see küll nii on läinud, et ma praegu sellisel rattal olen. Aga see on siiski hästi lahe,“ on naine elule tänulik. Kuigi mõnikord on päevad väga pikad ja väsitavad, kõnnib Piret siiski õhtul koju ikka naeratus näol. Ma arvan, et see ongi kõige olulisem. Nii kaua, kuni sees on hea tunne, tuleb seda karuselli nautida.“

Enne kui Piret telesse jõudis…

Piret on oma särava välimuse ja vahetu, naabriplikaliku suhtumisega pugenud Kanal 2 saate „Õhtu“ saatejuhina  kiiresti televaatajate südamesse. Aga enne ekraanile jõudmist oli ta raadios töötanud kümme aastat! „Põhierinevus kahe töö vahel on ilmselt see, et sa võid olla iga päev inimese autoraadios talle seltsiks, aga ta ei pruugi üldse teada, missugune sa välja näed; teles töötades seevastu tuntakse sind igapäevasituatsioonis rohkem ära,“ mõtiskleb naine. „Kuigi töö põhiolemus on sarnane, on töömaht tunni kohta otse-eetris kõvasti suurem. Suurem on kindlasti ka  pinge, sest otse-eeter on see võluv koht, kus kõik juhtub siin ja praegu… Kord rääkisin reklaamipausi ajal kaassaatejuhile Jürile ühe hästi totaka vana anekdoodi. Aga ühtäkki paus lõppes ja olime eetris. Kuna Jüri ei saanud naeru enam pidama, palus ta mul nalja nüüd ka televaatajatele rääkida. Purssisin oma jutu siis läbi naeru ette kanda, aga itsitasime ikka mõlemad päris korralikult. See on ühelt poolt hästi veider hetk, kui sa lihtsalt ei saa naeru pidama, aga eeter jookseb… teisalt on tore ka, sest pärast sedagi korda saime meeletult positiivset tagasisidet – see lõik oli inimesed ka kodudes naerma ajanud ja nende päeva alguse rõõmsamaks muutnud. See on tore!“

Analüüsimise maailmameister

Küsimusele, kui palju ta tegelikult põeb kui midagi sassi läheb, vastab naine: „Oi, sa ei kujuta ettegi! Väga palju! Ma olen maast madalast väga enesekriitiline olnud. Mis tähendab seda, et teinekord suudan isegi pisikesest eksimusest või sõnaveast enda jaoks maailma lõpu tekitada!“ Nii võib Piret põdeda sassi läinud lauset mõnikord isegi nädal otsa! „Hiljuti ütlesin ühe külalise ametinimetuse natuke valesti eetrisse ega saanud õhtul magamagi jääda. Kõik juba ümberringi naeravad, aga mul käib peas ikka veel eneseanalüüs,“ muigab Piret, tuletades sellistel puhkudel meelde ka kolleegide kuldseid sõnu. „Üht lauset mäletan küllap elu lõpuni. Selle ütles mulle endine kolleeg Raen Väikene raadio Elmar aegadel. Tegu oli mingi eetriapsuga, mida ma väga-väga põdesin ja Raen lohutas mind: „Piret, ükski lennuk sellest alla ei kuku, et sina praegu vale laulu mängima panid!“ Ma püüan nüüd enda tuttavaid samamoodi lohutada, kui neil minu arvates mingi ülemõeldud mure on – ükski lennuk alla ei kuku. Elu läheb edasi! Õpid ja teed teine kord paremini. Kuigi jah, teistele on seda alati lihtsam öelda, kui endale oma ülemõtlemiste korral…“

Piret nimetab end kõvaks ülemõtlejaks. „Kui ma eelmise aasta augustis teada sain, et mind on „Hommiku” saatejuhiks valitud, ütles mu hea sõber ja kolleeg Robert Rool, et sina, Piret, ei tohi elus küll ühtegi netikommentaari lugema hakata! Ta lihtsalt teab, kui tundlik ja enesekriitiline ma olen. Ja ma olen seda soovitust tublisti kuulda võtnud. Nii et ma päriselt ka ei tea, mida minu kohta täna anonüümsetes kommentaariumides kirjutatakse. Oma nime alt kirjutavad inimesed on siiani suures osas pigem positiivsed olnud. Raadio algusaegadel lugesin-kuulsin negatiivseid kommentaare küll. Ja mõnda neist elasin ka pikka aega üle. Aga see kõik on mind kindlasti tugevamaks kasvatanud,“ räägib naine, kes väga toetab #vihkaüksi kampaaniat. „Meil tõesti on liiga palju poriga loopimist ja inimesed ei anna endale tihti arugi, kui haiget nad teistele oma väljaütlemiste või naljadegagi teha võivad. Ma usun, et  on vajalik, et igaüks enda ütlusi pisut rohkem analüüsiks ja enne mitu korda läbi mõtleks, kas üldse on päris iga asja kohta vaja oma arvamus teele panna.“

Kui situatsioon on Pireti jaoks uus ja võõras, jõuab ta enne seitse korda mõelda, kas ta üldse sellise asjaga hakkama saaks. „Lõpuks võtad pakkumise vastu ja avastad, et polnud hullu midagi, sain täitsa ilusasti hakkama,“ räägib Piret, kes aasta tagasi võttis vastu senise elu ühe suurimatest väljakutsetest, vahetades raadio otse-eetri vastu teles. „Eks ma hakkasin siis ka analüüsima, kas ma ikka saan hakkama, aga tänan inimesi, kes mulle ütlesid, et ära nüüd karda. See aitas ennast kokku võtta ja julgelt edasi minna.“

Suurim kriitik ja kiitja

Kõige enam hindab naine aga oma elukaaslase, Eesti ühe hinnatuima kitarristi Taavi Langi arvamust. „Kui ma iseennast vahel natuke negatiivselt kritiseerima hakkan, on Taavi see, kes õlale koputab: „Kas sa kuulad ka, mida sa enda kohta ütled?”“ naerab Piret. „Ta annab mu tööde ja tegemiste kohta alati väga ausat tagasisidet ja see on tore. Kui midagi meeldib, siis kiidab, aga kui väga ei meeldi, ütleb ka selle välja. Taavi muidugi teeb seda kõige meeldivamal ja pehmemal moel, mis võimalik, aga vähemalt on aus!“

Piret ja Taavi kohtusid kaheksa aastat tagasi ühiste sõprade kaudu. Taavi oli ansambliga Terminaator laval ja Piret publiku seas. Tänaseks on kaks loomeinimest oma graafikud, mil üks töötab nädalavahetuseti ja teine nädala sees, niimoodi ühendanud, et ühist aega osatakse aina paremini leida. „Me oleme seda elu tänaseks juba nii pikalt elanud, et olen täiesti harjunud. On naisi, kelle mehed peavad nädalaid ja lausa kuid kodunt kaugel tööl olema. Vot nendel võib väga raske olla.“ Küsimusele, kuidas sellist suhet toimimas hoida, teab Piret kiirelt vastust: „See on väga lihtne! Deit elukaaslasega tuleb laupäeva asemel näiteks teisipäeva peale tõsta!“

Teineteisele aja leidmine ja usaldus ongi Pireti jaoks hea suhte alustaladeks. „Minu jaoks on tähtis, et omavahel saaks alati ja igal ajal kõigest rääkida. Ja naerda – kui huumor on õhus, lahenevad pisitülidki poole kiiremini.“ Naine lisab: „Kaaslasele peab alati andma aega ja ruumi tegelemaks ka oma asjadega. Ükskõik, kui tore teil koos on olla, kui ta ikka armastab näiteks sõpradega kalal käia, siis las ta käib – pärast on kõik õnnelikumad!“

Kui oleks põhjust olla armukade, oskaks naine oma iseloomu näidata küll. „Jah, mu elukaaslane teeb iseenesest sellist tööd küll, et kui ma tahaks, võiksin endale igasuguseid hirmumõtteid pähe mõelda… aga siis ei saakski ju elada! Meil Taaviga on selles osas n-ö reeglid paigas ja mul ei ole mingit põhjust meest mitte usaldada,“ ütleb Piret. „Mõned räägivad, et armukadedus hoiab suhte värskena, mina jälle mõtlen, et see on ikka jube hea tunne, kui ei pea aega ja emotsioone armukadeduse peale raiskama.“

Virr-varr

Kuigi Piret peab end praeguses eluetapis väga õnnelikuks, tuleb pingetaluvuse ja meisterliku ajaplaneerimisoskusega veel pisut tööd teha. „Mul ajab vist juhtme kokku, kui liiga paljud asjad kuhjuvad samale ajale. Ja päevas pole piisavalt tunde, et see kuhi lahti harutada.“

Justnimelt, Piretil peab aega peab jaguma nii tööle, kodule, elukaaslasele Taavile kui ka viieaastasele tütrele Ricale. „Ma valetaksin, öeldes, et see kõik on väga kerge. Vaja läheb kõva logistikat! Et kõik oleks tasakaalus, tuleb päevaplaan alati kolm korda läbi analüüsida. Ma kindlasti ei taha, et üks teise arvelt kannataks. Aga kui kaaslase toetus on olemas, on kõik kenasti organiseeritav.“

Ka ajaplaneerimine on hetkel päevakajaline teema. „Kuidas olla alati seal, kus ma parasjagu olen – kohal. Et lapsega pargis viibides ei peaks avama töökirju, et toimetuses läheks kogu aur töö, mitte muude mõtete ja tegemiste peale, et pere ja sõpradega jõuaks rohkem kokku saada, et puhkepäev läheks ainult puhkamisele…“ loetleb Piret. „Ma tahaksin õppida selekteerima olulisemat natuke vähemolulisest. Tahaks jõuda selleni, et ei tunne süümepiinu, kui näiteks mõnele kirjale KOHE ei vasta. Mõnes mõttes on see väga väsitav, et tänapäevased tehnoloogiad võimaldavad kõikidel kirjadel ja sõnumitel kasvõi puhkusel olles sinuni jõuda. Nii ei suudagi end kunagi välja lülitada!“ Kui see peakski õnnestuma, veedab Piret aega pere ja sõpradega. „Ja mulle tohutult meeldib teatris käia. Sinna võin alati ka üksi minna, pole üldse kedagi kaasa vaja!“

Maakoduta maatüdruk

Otepäält otse Tallinna kesklinna kolinud Piret peab ennast hingelt maatüdrukuks. Samas on ta aru saanud, et tuleb ka linnas päris kenasti toime. „Kui vahel maal laadimas saab käia, on kõik hästi,“ tunnistab naine. Päris oma maakodu perel veel pole. „Ma nii loodan, et kui minult sama küsimuse paari aasta pärast küsid, saan juba jaatavalt vastata, sest maakodu leidmine on mu eesmärkide nimekirjas täiesti olemas. Õnneks elavad nii minu kui Taavi vanemad maal, meil on häid sõpru üle Eesti ja saame aeg-ajalt ikka linnakärast põgeneda.“

Lõuna-Eesti järvede ääres kasvanud Piret ei teadnud lapsena merest midagi. „Seda huvitavam on nüüd Tallinnas elades, ja meri võlub mind kohe väga. Kui on vaba päev, sõidame perega tihti linnast välja kuskile mere äärde niisama jalutama ja värsket õhku nautima.“

Seda aega ootab Piret juba pikisilmi. „Päike ja soe muudavad mind paremaks inimeseks. Kui mulle muidu meeldib ikka maailmas ringi reisida, siis suvel tahan alati Eestis olla. Ideaalne ongi suvi, mil saab kodumaad avastada, paljajalu ringi jalutada, neli korda päevas ujumas käia ja õhtusööki õues nautida.“

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar mai-juuni 2019.