STAARIKS SÜNDINUD KAUNIS JA GRAATSILINE näitlejanna Ingrid Margus

2 kommentaari
STAARIKS SÜNDINUD KAUNIS JA GRAATSILINE näitlejanna Ingrid Margus

Ingridiga kohtudes istub minu vastas naine, kes on võtnud kõik selle, mis meile naistena on antud, ja pannud selle enda kasuks tööle. Ta on naiselik, kaunis, graatsiline näitlejanna, kelle igast liigutusest võib aimata, et ta on aastaid tegelenud tantsimisega. Kohtumisel kannab ta karusnahast mantlit, kolmekümnendate stiilis sätitud juuksesalku üle pea, nägu jumestusest vaba, ent ometi perfektne. 

Ingridiga kohtudes istub minu vastas naine, kes on võtnud kõik selle, mis meile naistena on antud, ja pannud selle enda kasuks tööle. Ta on naiselik, kaunis, graatsiline näitlejanna, kelle igast liigutusest võib aimata, et ta on aastaid tegelenud tantsimisega. Kohtumisel kannab ta karusnahast mantlit, kolmekümnendate stiilis sätitud juuksesalku üle pea, nägu jumestusest vaba, ent ometi perfektne. 

Alanud aasta saab Ingridi jaoks olema n-ö pildis olemise aasta. Tõsi, naine õpib veel täistuuridel Lavakunstikoolis, ent juba on tema nimel nii mõnigi roll mainekates filmides ,seriaalides („Päevad, mis ajasid segadusse”, „Merivälja”, „Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused” – toim) ning lavastustes. Ja juba aprillis võib teda näha Eesti ühes suurimas teleseriaalis „Litsid” ning sügisel peaosalisena krimipõnevikus „Lõks”. Ja seda kõike veel enne, kui Lavakunstikooli diplom taskus. 

„Ma tulen sulle järele!”

„Noor uudishimulik avastaja,” ütleb komeedina Eesti teatri- ja filmimaastikule lennutatud kaunitar enda tutvustuseks peale väikest mõttepausi. 

Ingridi erialane teekond ja karjääri valik sai alguse väga märgiliselt. Nimelt vaatas naine aastaid tagasi  filmi ja  „Tuulest viidud”, kus mängis peaosa Vivien Leigh. „Niis see film, kui ka raamat  puudutas mind väga sügavalt. Mind jäi kummitama selle tugeva naise arhetüüp,“ meenutab Ingrid, kes aastaid hiljem sattus ühele üritusele, mille seina kaunistas just Vivieni suur portree. 

„Tol hetkel helises kuskil sügaval, minu sees,  kell ja mingi märguanne- jah, ma tulen sulle järele!“ naerab. Tol hetkel tekkis naises kindel arusaam – temast peab saama näitleja.

Kummalisi kohtumisi Vivieniga on naisel ette tulnud teiselgi korral. Nimelt mängib Ingrid hetkel „Richard III” lavastuses Leedi Anne´i rolli, mida on varem etendanud ka Vivien. Seega on Ingrid tõesti  oma sõnadele ja tegudega Leighile järele jõdudnud.

Rääkides naistest, kes on lombitaguses filmitööstuses hiljaaegu tagajalgadele aetud, pannes looma ettevõtteid, mille eesmärk on toota filme, kus peaosatäitjad on ainult ja vaieldamatult ainult naised, paneb imestama Ingridi väide, et just Lavakunstikooli pääsevad suuremas osas mehed. „Me ei saa tänapäeval teha seesugust keskaegset teatrit, kus laval astuvad üles vaid meesterahvad. Naisi on väga vaja!” kinnitab ta ja toob juurde äratuntava näite igapäevaelust: „Meie Eesti ühiskond toetab, vaatab ja imetleb naisi – rääkigu, mis nad räägivad.” Ka palju kõlapinda saanud #MeToo kampaania naises tuliseid tundeid ei tekita. Ingridile on see teema võõras.

Helgelt maalitud lõuend

„Igaühel meist on oma pintsel ja me maalime täpselt neid kujundeid ja neid värve, nagu me ise oskame ja soovime,” räägib kaunitar. Milline on aga naise enda lõuend täna? „Päris värviline juba,” sõnab ta ja lisab, „helge ja ilus!” Päris kindlasti on sellele helgeid toone lisanud ka Ingridi elukaaslane, kunstnik Martin Saar , kellega jagatakse ühist kodu Toompeal. Kooselu idüllilises vanalinnas on tähenduslik, sest just seal, ühes väikeses lossis, rohkem kui kaks aastat tagasi kohtusid paari pilgud esimest korda.

„Aasta peale esmast nägemist sattusin Martini juurde maalima,” lisab Ingrid, kes on muide ka ise kunstikoolis käinud. Just sellest maalimissessioonist edasi areneski tugev side. „Ma ei teadnud alguses isegi, kes Martin on,” naerab Ingrid. „Ainult nägu oli tuttav!” Tänaseks võib Ingrid öelda, et suhe Martiniga on teinud temast naise. „Võin julgelt öelda, et kui ma Martiniga aastaid tagasi kohtusin, olin alles tütarlaps, tänaseks on minust saanud naine. Martin on õpetanud mind iseennast armastama ja sellel on meeletult suur jõud ja väärtus.”

Kui uurida, kuidas on paar pannud toimima üle kümneaastase vanusevahe, lausub naine kiiresti, et Martin on väga nooruslik. Ja mina lisan mõttes fakti, et Ingrid on oma ea kohta väga täiskasvanud. Hea suhte aluseks lausub Ingrid kolm sõna: usaldus, vabadus, rääkimine. „Suhtes peab piisavalt usaldama, et ei peaks teineteist piirama,” käib ta välja geniaalsed õpetussõnad. 

Kohting iseendaga

Ingridi elutempo on kiire. Seda tõestab ka see, et temaga kohtumist kokku leppida ei olnud sugugi lihtne. Kool ja proovid neelavad enda alla kogu vaba aja. „Sa ei suuda seda ette kujutada, mis seal (Lavakas – toim) toimub. Me õpime kõike karatest vehklemiseni, tantsime, käime lavakõneproovides ja mida kõike veel.” 

Täna võtab Lavakas seitsmel päeval nädalast enda alla kuus, aga pühapäeval Ingrid puhkab ning hoiab end motiveerituna heade filmide ja teatritükkide vaatamisega. „Pühapäev algab mõnusa hommikusöögiga – värske mahl, soolased krepid ja Martini erilised võileivad.” Õnneks jagatakse nende salapäraste võileibade olemust ka meiega. Tegemist on Pegasuse leivaga, millele on lisatud avokaado ja köögiviljad. Kuid unistuste päev ei piirdu vaid meeldiva hommikusöögiga. Hiljem suunduksid nad koos linnast loodusesse. „Läheksime Siniallikatele matkama, misjärel külastaksin meeleldi spaad. Seejärel on õige aeg sõpradega kohtumiseks, et üheskoos küpsetada ning päeva saadaksime õhtusse mõne hea filmiga,” kirjeldab Ingrid elavalt. 

Sinna vahele pistab ta vähemalt korra nädalas mõtete korrastamiseks kohtingu iseendaga ning kui vaja pikemat pausi, meeldib talle reisida. Kusjuures me ei räägi siin klassikalistest päikesereisidest. Selle asemel paneb Ingrid suusad jalga ning hoopis liugleb meeleldi mäest alla. „Mind õpetas suusatama mu vanaisa,” lausub naine ja räägib, kuidas ligi 80 aastane härra, kes seni musti mägesid vallutab, ka Ingridile suusapisiku külge on sokutanud. Tänavu mindigi Martiniga ühes Šveitsi St Moritzisse Alpisid kaema. „Just reisimine on üks tegevus, mis suudab kiire elutempo juures pinged maha tõmmata.”

Usu ja unista!

Tööalaselt unistab naine, et saaks koostööd teha Eesti teatri paremikuga. „Eks meie, noored (näitlejad – toim), oleme siiski üks punt ja satume koos mängima, aga ma tahaksin end proovile panna ka meie legendaarsete näitlejate keskel. Aga ma usun, et meie mõtetel ja sõnadel on tohutu jõud ja kui me veel oma soovid kirja paneme, siis saavadki need teoks,” on naine veendunud. Samuti on Ingridi elu saatvaks motoks olla iga päev parem inimene kui eile. „Olla alati parim versioon iseendast,” räägib Ingrid, kes peab kõige suuremaks jõuks tänulikkust. „Sellel on meeletu võim ja see paneb asjad tööle.”

Ingrid on seda meelt, et inimene peab palju kogema, uskuma ja unistama. „Ma arvan, et peab väga-väga julgelt unistama, siis on, mille poole liikuda ja edasi püüelda,” usub ta siiralt ja on saanud oma sõnadele ka kinnitust. „Mõnda aega tagasi unistasin, et saaksin näidelda Vene teatri laval. Sel kevadel avanebki soovitud võimalus, kus astume üheks korraks lavale Shakespeare’i näidendiga „Richard III”, mida muidu esitame üldse Paides. Mina kehastangi etenduses leedi Anne’i,” selgitab Ingrid külgetõmbejõu seadust. „Me saame seda, mida soovime!”

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar märts-aprill 2018.