SUHTELISELT SARNASED, AGA PIISAVALT ERINEVAD – Kaire Vilgats ja Dagmar Oja

Kas mäletate oma esimest kohtumist? Kaire: See pidi olema Otsa-koolis ja ilmselt laulmise raames. Dagmar: Täpselt ei mäletagi, kusjuures. Kindel, et see oli Otsa-koolis! Mis on teis sarnast? Kaire: Mulle tundub, et oleme suhteliselt sama maailmavaatega, poliitiliselt näiteks, meile mõlemale meeldivad kassivideod ja teatud muusika, aga samas on meis ka piisavalt palju erinevat. Dagmar: Nii palju ikka sarnast vist on, et mulle öeldakse pidevalt Kaire Vilgats! Kuidas teie koostöö toimib – kas kõik sujub nagu õlitatult või tekib ka arusaamatusi? Kaire: Aastate jooksul oleme selle suhteliselt sujuvaks saanud. Arusaamatusi ei teki juba seepärast, et Dagmariga pole need lihtsalt võimalikud. Temaga on kõik alati arusaadav ja kõik laabub alati. Dagmar: Nüüdseks on meil juba välja kujunenud, kuidas töö käib. Laulmine on loominguline tegevus ja eks aeg-ajalt tekib ühel või teisel ikka eriarvamusi. Siiani oleme suutnud need ilma tülideta lahendada. Kuidas teineteist kirjeldaksite? Kaire: Dagmar on suure südamega headuse ja hoolivuse kehastus, kuulab su alati ära ning nutab ja naerab koos sinuga. Kui luuleliseks minna, siis ta on minu parem pool. Dagmar: Kaire on imeline inimene. Suure südamega kuulamaks minu rõõme ja muresid. Ta on suurepärane muusik. Olen ääretult tänulik, et ta on mind enda tiiva alla võtnud ja et me saame koos seda rada käia. Ma armastan teda VÄGA! Kui sageli te kohtute? Kaire: Kuna me tööalaselt saame tõesti vahel liigagi sageli koos olla – teinekord näiteks nädal aega peaaegu hommikust õhtuni –, siis lihtsalt ühist vaba aega veedame harva. Dagmar: Oleneb perioodist. Kui on kontserdid tulemas, siis nende tarbeks kohtume proovides iga päev. Vahel jälle ei näe kuu aega. Kui esinemistel jääb seda n-ö meie aega väheseks, saame muidu ka kokku, kui jutud on vaja ära rääkida. Kaire: Kohtume ka väljaspool heameelega. Dagmar: Oleneb tööperioodist. Aga üldiselt kohtume siis, kui ise tahame. Kui esinemistel jääb seda n-ö „meie aega“ väheseks, saame muidu ka kokku, kui jutud on vaja ära rääkida. Kuidas hoida balanssi, kui olete sõbrad nii töö- kui ka eraelus? Kas mõnikord tekib teineteisest küllastumus ka? Kaire: Balanss on kuidagi ise tekkinud, selleks ei ole pidanud palju pingutama. Muidugi on küllastumust, me oleme ju ka inimesed! Aga seda juhtub harva ja läheb kohe üle. Dagmar: Ei, meil balanssi ole! Ilmselt me ei hoia ka seda! Küllastumust ei tulegi ette, sest ega me päris iga päev koos ei ole ja saame teineteisest rahulikult puhata ka. Milline on ägedaim asi, mida olete koos teinud? Kaire: Kõik on äge, mis oleme koos teinud! Hiljuti vast kontserdisari „Suured tüdrukud“. Dagmar: Sõprus Kairega. Me oleme saanud kõike ägedat koos nautida ja ausalt öeldes ei tulegi ette konkreetseid asju, mida võiks välja tuua. Kõige parem vastus olekski, et elu on äge, kui on selline sõber! Teid on nimetatud kaksikõdedeks ja hingekaaslasteks. Kas see peab paika või on liialdatud? Kaire: Kaksikud me pole, kuid ma oleks väga rahul, kui Dagmar oleks mu õde! Dagmar: Olen täiesti nõus! Tihti mõtleme samu asju, lõpetame teineteise lauseid. Vähe sellest – nagu eelnevalt mainisin, olen pidevalt Kaire Vilgats. Ju siis peab paika! Meenutage mõnd eriti koomilist seika, millesse olete sattunud? Kaire: Meid on omavahel sassi aetud näiteks… Dagmar: Meil on lõbusaid hetki küll ja veel, aga sellist eredat, mis kohe ja alati jutuks tuleks, ei meenu. Olete ka riius olnud? Kaire: Jah. Dagmar: Oleme – eelmisel sajandil! Otsa-kooli ajal oli üks erimeelsus, mille me lahendasime, ja sealt edasi on olnud riiuvaba. Mis me ikka riidleme? Me oleme juba nii vanad ja targad küll, et teada: endale kalleid inimesi ja häid suhteid nendega tuleb hoida, mitte raisata aega riius olemise peale. Kas võib öelda, et olete sedavõrd lähedased, et teate juba poolelt sõnalt, mida teine öelda tahab? Kaire: Vastab tõele! Muusikaliselt näiteks ja ka eluliselt oleme teineteise lauseid lõpetanud. Dagmar: Jah, võib küll. Vahel on mõtted ja teod ikka nii sarnased, et lõpetame tõesti teineteise lauseid. Mõtted on nii mõneski osas sarnaseks läinud, kuna tead teist juba nii palju, et tajud, mida või kuidas ta mõtleb. Mida peate teise parimateks omadusteks? Kaire: Positiivsus, hoolivus, musikaalsus. Dagmar: Et Kaire suudab niiiiiiii rahulikuks jääda mingitel hetkedel, kus mul juba lained üle pea käivad. Õnneks ei ole ta kergesti süttiv, mida mina vahel olla võin – mõnes olukorras, mis ei ole meeltmööda. Kas julgete ka öelda, kui teine närvidele käib? Kaire: Me ilmselt tajume juba, kui miski ärritada võib, ja võtame siis ise kohe tagasi. Samas ei mäleta üldse, et Dagmar oleks mulle närvidele käinud. Dagmar: No päris nii vist me ei ütlegi, aga kui vaja, anname kuidagi mõista või ei tee välja – küll üle läheb! Kui te ei oleks muusik, kes te olla võiksite? Kaire: Tegeleksin abivajavate perede või lastega – õpin praegu ülikoolis sotsiaaltöö erialal. Dagmar: Pole õrna aimugi! Millised omadused peavad tõeliselt heal sõbrannal olema? Kaire: Dagmaril on need olemas: täielik usaldus, hoolivus, sallivus ja huumorimeel ning kannatlikkus minu suhtes. Dagmar: Täpselt sellised nagu Kairel on! Hooliv, abivalmis, andekas – paremat annab otsida! Mida on teie omavaheline sõprus elule juurde andnud? Kaire: Ma usun, et Dagmar on lähim inimene õele, keda mul pole olnud. Dagmar: Imelisi hetki ja kogemusi muusikamaailmas kindlasti. Ausalt öeldes ma ei kujutaks elu ette ilma Kaireta. Oleme juba niivõrd kokku kasvanud, et raske oleks ilma temata hakkama saada. Olen selle sõpruse eest ääretult tänulik ja õnnelik! Milline on kõige piinlikum moment, mis teil näiteks laval esinedes on juhtunud? Kaire: Koos Dagmariga ei mäleta sellist momenti, aga sooloesinejana olen esinenud kleidis, mis oli pesumajas kokku tõmmanud – lühemaks läinud. Millegipärast ei proovinud ma seda selga enne kui „Kabaree“ etendusel. Teatavasti on seal kiired kostüümivahetused, kus pole aega ümber mõelda. Seega tantsisin laval nii, et aluspesu ja kannikad muudkui välkusid. Esireas istusid lapsed… Dagmar: Meilt on seda väga tihti küsitud ja alati oleme käsi laiutanud, et koos meil ei ole õnneks või kahjuks laval midagi piinlikku juhtunud. Öelge midagi, mida inimesed teist veel ei tea? Kaire: Võib-olla see, et olen 1,83 meetrit pikk ehk kaduma läinud korvpallilootus. Dagmar: Mulle tohutult meeldib kududa ja heegeldada. Mõnele tuleb see võib-olla üllatusena, mõnele kindlasti mitte.