”TAHAKSIN OLLA põrandal kägaras ja nutta, kuni ühtegi pisarat minus enam ei ole”

3 kommentaari
”TAHAKSIN OLLA põrandal kägaras ja nutta, kuni ühtegi pisarat minus enam ei ole”
erakogu

Armastatud blogija, maailmarändur ja lauljatar Helen Adamson tegi hiljuti sotsiaalmeediasse sissekande, mis ilmselt nii mõnegi mõtlema paneb. Helen tõdeb, et tema elu on viimaste kuudega väga palju muutunud ja see on endaga kaasa toonud ka palju pisaraid. 

”Istun hetkel köögilaua taga ja juba mitmendat päeva ajab miski pidevalt mind nõnda nutma, et ma tahaksin olla põrandal kägaras ja nutta seni, kuni ühtegi pisarat minus enam ei ole. ⁠Põhjuseks see, et minu elu on viimaste kuudega väga palju muutunud. Ma olen hakanud magama minema kell üheksa, ärkama kell kuus, tegema varahommikul joogat, ise kodus süüa ja veetma väga palju aega üksi,”kirjutab ta.

Muu maailm kulgeb aga teises rütmis. “Minu sõbrad ei lähe kell üheksa magama, vaid nad saavad kell üheksa kokku, nad käivad peol või istuvad koos väljas. Aga mina tean nüüd, et minule selline elurütm enam ei sobi,”nendib naine.

Helen on jõudnud arusaamisele, et tema kehale ei sobi selline eluviis, millega kaasnevad magamata ööd. Need tegid tema keha nõrgaks, ta jäi pidevalt haigeks ning tal tekkisid seletamatud probleemid ärevusega. 

Arusaamine, et see kõik nüüd muutub, on aga endaga kaasa toonud tühjuse tunde. ”Me võime tunda end ääretult üksildase ja kurvana, aga sisimas teame, et ei saa enam elada oma vaimset ja füüsilist tervist kahjustavalt. Ja viimased päevad ma olengi tundnud justkui leina, elu pärast mis on olnud aga mida enam ei ole.⁠ Ma tean, et on asju, millega tulebki elus hüvasti jätta, sest kui miski meile enam ei sobi, asendub see millegiga, mis meile sobib. Muutus on elu loomulik osa, olgugi, et selle sees olla on teinekord talumatult valus …⁠ Aga alati paistab kaugusest päike,”jääb kaunitar siiski positiivseks.