VÄIKE TÜDRUK PANI TUNTUD ravitseja Hannes Vanaküla nutma

VÄIKE TÜDRUK PANI TUNTUD ravitseja Hannes Vanaküla nutma

Tuntud Eesti selgeltnägija ja ravitseja Hannes Vanakülaga juhtus täna väga kummaline lugu. Nimelt suutis väike tüdruk oma siirusega nõia nutma panna.

“Peale trenni läksin sööklasse. Kassas tahtsin maksta täpse raha (arve oli 4.10€), aga mul jäi täpselt 1 sent peenrahast puudu. Ütlesin kassapidajale: “Mul jääb üks sent puudu.” Tegelikult mul oli raha. Aga siis minu selja taga pisike tüdruk (umbes 10 aastane või vähem) ütles: “Ma võin ise anda” ja sirutas oma pisikese käe minu poole, mille peos oli 20 sendine. Ma ei tea, mis minuga sellel hetkel juhtus, aga mulle tekkis pisar silma. See tüdruk ei tea, et ma tuntud nõid olen, ta ei tea, et minuga ei tasu tüli norida, et ma võin teha haiget. Ta ei teinud seda sellepärast, et võin talle kasulik olla, ta ei tunne mind. Ta tegi seda hoolivusest, siirusest. Ta oli puhas. See saamahimutu lahkus liigutas mind ja ma imestasin enda reaktsiooni,” kirjutab Vanaküla oma Facebooki lehel. 

Ravitseja ei mäleta millal ta viimati nuttis. “Ma tean seda, et ma ei nuta, kui mulle peksa antakse, ma isegi ei vihasta. Mu peas vasardab mõte: “Kuidas ennast tugevamaks teha.” Ma ei nuta, kui mind reedetakse, isegi ei vihasta. Ajus keerleb mõte: “Kuidas saada üksinda hakkama?” Ma ei nuta, kui mind röövitakse, isegi ei vihasta. Ma juurdlen: “Kuidas luua varastamis kindel asi?” Aga väike tüdruk paneb mind nutma.

Vanaküla suutis end sööklas vaos hoida, aga autos laskis end lõdvaks ja lubas pisaratel voolata. Ja siis ta mõistis. ” Ja siis tuli selgus ja ma mõistsin. Inimesed ei anna sandile raha sellepärast, et neil on kaastunne selle inimese vastu, vaid nad loovad illusiooni endast, et nad on head inimesed. Inimesed ei naerata teistele sellepärast, et nad õnnelikud oleksid, vaid nad varjavad oma nõrkusi. Inimesed ei järgi seadusi sellepärast, et koostöö sujuks, vaid nad kardavad karistust. Naised ei armasta mehi sellepärast, et koos midagi luua, vaid nad põgenevad oma tegude tagajärgede eest mehe kaitse alla, või siis saamahimust. Mehed ei armasta naisi, et koos areneda, vaid sellepärast, et see on prestiizne või tahavad ennast lihtsalt rahuldada. Inimesed ei käi kirikus sellepärast, et muutuda paremaks, vaid et saada jõudu teistele pähe istumiseks. Inimesed räägivad armastusest, eetikast – mitte sellepärast, et tahavad sellises maailmas elada, vaid varjata nuga oma seljataga. Lapsevanemad ei hoolitse oma laste eest sellepärast, et see on nende püha kohus, vaid kindlustavad oma pensonipõlve. Aga ma ei saa aru, miks ma nutan, ma ei nuta valust, miski asi liigutas minus midagi. Võib-olla elustas midagi, mis oli ära surnud. Ja siis jõudis minuni teadmine. Mitte maailm ei ole muutunud minu ümber paremaks, vaid minust on saanud KISKJA. Inimesed ei austa mind sellepärast, et ma olen hooliv teiste vastu, vaid sellepärast, et olen KISKJA. Inimesed ei tasu mulle heldelt, et ma teen oma tööd pühendunult, vaid sellepärast, et olen KISKJA. Inimesed ei teeni mind sellepärast, et olen hea juht, vaid sellepärast, et olen KISKJA. Naised ei armasta mind sellepärast, et olen hoolitsev mees, vaid sellepärast, et olen KISKJA. Võib-olla ma nutan sellepärast, et siirast hoolivast poisist on saanud KISKJA, kellel on kuratlikult tugev kaitsekilp, kel tuleb naeratus huulile, kui on konfikt olukord, sest see on tema turvaline kodune elukorraldus. Pole midagi teha, me elame maailmas, kus hoolivusel pole kohta, maksab ainult kiskjalikus. Ja ometi väikse tüdruku siirus paneb KISKJA nutma.”

Buduaar.ee