Trummar Andrus Avarand: “Trumme ei ole tegelikult üldse raske mängida!”

Trummid tunduvad oma keeruliste koordinatsiooniharjutuste tõttu üsnagi rasked pillid. Trummar Andrus Avarand arvab aga, et tegelikult pole nendes midagi kaelamurdvat – tuleb vaid natuke harjutada. Buduaar rääkis Andrusega trummidest lähemalt.

Kui kaua oled trumme mänginud? Kuidas üldse hakkasid trumme mängima? Kuidas ja kust tuli see otsus, et just trummid, mitte mõni muu pill?
Trumme olen ma praeguseks hetkeks kaksteist aastat mänginud. Muusikaga soovitas mul tegelema hakata lasteaia muusikaõpetaja Ave Kumpas ja nii ma muusikakooli läksingi. Esimesed kolm aastat õppisin ma plokkflööti. Sellest aga kasvasin välja ja oli aeg midagi võimsamat proovida. Neljandas klassis hakkasin siis hoopis sellist puhkpilli nagu tuuba mängima, aga juba pool aastat hiljem oli selge, et kõige rohkem õhku nõudev pill ei ole päris minu jaoks. Pärast seda, kui ma olin näinud, kuidas just muusikakooli õpetama tulnud Andrus Lillepea trumme mängib, oli selge, et nimelt seda pilli ma õppima hakkangi. Mõeldud, tehtud.

On Sul ka eeskujusid, ideaale? Keegi, kelle trummimängu imetled ja kelle tasemeni proovid jõuda?
Eeskujusid on ikka kõvasti. Mul on kodus üks pappkast, millest pool on markeriga kirjutatud lemmiktrummarite nimed ja ülejäänud pool kastist on lemmikbändide nimesid täis. Ja paar ilusat pilti on ka peale joonistatud. Kasti sees hoian ma otseloomulikult trummiajakirju. Ma ei hakka siin lemmikute nimesid nimetama, aga teen kastist paar pilti ja panen Facebooki üles, siis saab sealt pealt teada, kes mu eeskujud on.

Trummid tunduvad väga rasked, kuidas Sa ise hindad - on see raske pill või kerge? 
Trumme ju tegelikult ei ole üldse raske mängida, kui natuke harjutada. Lihtsalt mõned kordinatsiooni asjad läbi mõelda ja hakkab juba tulema. Aga hoopis keerulisem pool on kogu see trummivärk panna toimima nii, et teistel ka hea oleks. Ehk siis musikaalselt mängimine nõuab juba rohkem keskendumist ning enese ja teiste kuulamist. Meloodiapillidega on muusikasse mängimine alguses võib-olla veidi loomulikum.

On Sul meeles ka mõni naljakas-tore lugu, mis on seoses trummidega Sul juhtunud?
Trummidega seoses on ikka päris palju lõbusaid asju juhtunud. Ühel suvel, mitu aastat tagasi harjutasin mina siis trumme Lasnamäe muusikakoolis. Oli äärmiselt palav ilm, higi voolas ja venelased lasid akna all tümmi. Eks ma pidin palavuse tõttu ikka akna lahti tegema, mängisin siis rahulikult lahtise akna all trumme edasi, endal klapid peas. Mingil ajal jäin vait, et lugu kuulata ja nooti kirja panna. Siis aga visati mulle aknast sisse teisele korrusele kivi ümber mässitud kahekümneviie kroonine. Vaatasin, et oh, päris kõva ikka. Läksin siis akna juurde vaatama, et milles asi, ja sealt tuli: "Davai igrai ješo" ("Mängi veel"– toim.). Päris humoorikad on need vene noored tihtipeale.

Getter Lukjanov