Sisekujundaja blogi: suurepärane klient

Sisekujundaja blogi: suurepärane klient

Suvisel ajal on ikka jube raske end päikeselisel päeval sundida kirjutuslaua taha istuma ja arvutit avama. Nädala alguses suure õhinaga tööle asudes vaibus vaimustus kohe, kui ekraanil AutoCadi programm end aeglases tempos avama hakkas. No midagi pole parata, kui läbi lahtise akna kostuvad väljast nii suvised ja kutsuvad hääled. Kaks tundi, mis mul poja magamise ajal töötamiseks ette oli nähtud, möödusid hiirega paremale ja vasakule rullitades ja aknast välja vaadates. Kella kaheks oli selge, et mitte midagi tarka ma sel päeval välja mõelda ei suuda. Selle asemel pakkisin lapsed koos liivaämbrite ja käterätikutega autosse ja võtsime suuna randa.

Suvisel ajal on ikka jube raske end päikeselisel päeval sundida kirjutuslaua taha istuma ja arvutit avama. Nädala alguses suure õhinaga tööle asudes vaibus vaimustus kohe, kui ekraanil AutoCadi programm end aeglases tempos avama hakkas. No midagi pole parata, kui läbi lahtise akna kostuvad väljast nii suvised ja kutsuvad hääled. Kaks tundi, mis mul poja magamise ajal töötamiseks ette oli nähtud, möödusid hiirega paremale ja vasakule rullitades ja aknast välja vaadates. Kella kaheks oli selge, et mitte midagi tarka ma sel päeval välja mõelda ei suuda. Selle asemel pakkisin lapsed koos liivaämbrite ja käterätikutega autosse ja võtsime suuna randa.

Paar tundi Oskariga kooke valmistades olin juba süümepiinade alla mattumas, sest teadsin, et mitte ükski vägi ei tee homseks minu eest korteri plaane postitamiskõlbulikuks. Mõtted, mis pitsitava süükoorma all viimaks väljakannatamatuks muutusid, sundisid haarama pliiatsi ja kaustiku järele. Just kui üksik pilvetups minu pea kohal taevas, ilmus esimene idee ja selle järel sada järgmist. Siis ma neid paberile püüdsingi… Tegelikult olen ma vaimustuses selle projekti potentsiaalist. See on üle hulga aja selline töö, mis mind ennast ka ilmselt imestama paneb ja igal sammul üllatab. Korterit ennast pole tänase seisuga veel olemaski. Käisin ühel pärastlõunal uurimas, kuidas lõbusad kopad oma kombitsatega tegutsevad. Vundament oli juba valmis ja esimene korrus kasvas jõudsalt. See aga ei tähenda kaugeltki seda, et neljandal korrusel asuva korteri projektiga oodata annab.

Praegusel ajal uut või siis arendaja poolt renoveeritud korterit ostes on üldjuhul paketis kohe ka sisekujunduslahendus välja pakutud. See mugavus loetakse ostuhinna sisse. Kui aga klient tahab midagi muuta või hoopis oma äranägemise järgi asjad seada, siis on kliendil kohustus muudatustega kaasnevate ebamugavuste eest arendajale lisatasu maksta. Ühest küljest on see muidugi mõistetav, sest sellise personaalse lähenemisega tekitatakse ehitajale/arendajale tükk maad tüli juurde. On lihtne ja tõenäoliselt ka soodsam muretseda kõik materjalid ühelt väljavalitud koostööpartnerilt, kui iga detaili pärast mööda linna kihutada ja pakkumisi korjata. Hinnaalandusest või komisjonitasust rääkimata.

End asjaga kurssi viies selgus, et igale korrusele on selles majas ette nähtud isesugune sisekujunduslahendus. Lisaks oli võimalus valida modernse või klassikalise lahenduse vahel. Seega vaeva oli muidugi nähtud üksjagu, et korter potensiaalsele ostjale ahvatlevamaks muuta. Samas peab mainima, et taolise luksuskorteri sisustamiseks oleks võinud seda vaeva ka rohkem näha ja vähemalt millegagi silma paista (vähemalt santehnika oleks võinud mingil tasemel kvaliteedi märki omada). Meie otsustasime kohe alguses paljud asjad ringi teha. Kui juba on ostetud unelmate luksuskorter, siis olgu see ikka ka seest just selline nagu südames soovitud. Tutvustades kohtumisel arendajapoolsele projektijuhile muudatusettepanekuid, oli täiesti ilmne, et taolised suurejoonelised muudatused rikuvad tema ilusa päeva ja tekitavad vähemalt kaks murekurdu otsaette.

Asjaolu, et korteriomanik maksab projektis läbiviidavate muudatuste eest, materjalide lisakulude eest ja uue sisekujundusprojekti eest, ei pannud seda ametnikku üldse mitte leebuma. Kõik mis jääb väljapoole standardit on probleemne ja kulutab nii aega kui närve! Ühesõnaga. Kogu selle bürokraatliku jama kompenseerib inimene, kellega koos seda projekti ellu viin. Minu klient on imetore ja avatud uutele ideedele. Mulle meeldib nõnda töötada. Mõtted avarduvad mitmekordselt, kui veidi hulljulgele ideele kohe vastu ei olda ja lubatakse seda edasi arendada. Nõnda sünnivad eriti head lahendused, mis ei pruugigi olla seoses niivõrd esialgse “imeliku” ettepanekuga, vaid sellest tuleneva mõttearendusega.

Ma usun, et võin kindlalt väita – iga sisekujundaja hea töö aluseks on isiklik klapp kliendiga ja kliendipoolne usaldus! Need on lausa võtmesõnad! Kui kahju, et tegelikkuses seda nii vähe kohtab! Olles ka juba üksjagu projekte teinud, on minu kindel veendumus, et kui esimesel kohtamisel sa kliendis “oma” inimest ära ei tunne, siis on kõigi meelerahu huvides õige otsus loovutada see töö teist tüüpi kujundajale. Milleks piinelda? Mina mõtlen, et kuidas see inimene ometi aru ei saa, mida ma räägin ja tema mõtleb, et mida see kujundaja siin ometi jahub!? Lõpuks on nagunii mõlemad õnnetud ja tulemusega rahulolematud. Nii head ei sünni.

“Oma” inimese leidmise järel algab projekt korralikust presentatsioonist. On olnud aegu, kui ma suures osas klienti tolle mõistmatuses süüdistasin. Nüüd olen aru saanud, et suur osa tagasilükatud ideid on halvasti esitletud ideed. Tähtis on end arusaadavaks teha. See on tõsisasi, mida minu meelest Eestis kõrgkoolid sel erialal ei pea eriti tähtsaks. Kui õppisin Londonis, siis sain selles osas suure ja tähta õppetunni – kõige suurem, olulisem ja töömahukam osa projektist ongi oma mõtete müümine ja neid sa saad edukalt müüa vaid läbi visooni õige presenteerimise.

Tulles aga tagasi nende liivakookide juurde, siis pärastlõunase mõttelõnga lõpetuseks sain paberile pandud nimekirja oluliste märksõnadega koos mitmete kritseldustega.

Märksõnad:

  • Kontseptsioon – nüansirikkus lihtsuses, valgus, ootamatud detailid
  • Emotsioon – soojus, lõõgastus, mugavus, hubasus, iseenda jaoks olemine
  • Ootus kodule – puhkus, küllakutsed, oodatud, “minu koht”

Õhtuhämaruses oma arvuti taha istudes olin tulvil päevasest päikesest ja mõte oli taas valmis keskenduma detailplaanide joonestamisele. Kella kolmeks öösel oli valminud laeplaan, põrandaplaan ja põhiplaan ruumijaotuse ja tingliku mööbliasukoha plaaniga. Enne magama minemist käisin veel korraks aias ja sirutasin jalgu kasteses murus. Tundus et selline öötöö on täitsa tore – eriti kui see annab võimaluse olla soojas, sumedas suveöö vaikuses. Ilma kelletagi ja milletagi. Ilma päevaste häälte ja tähelepanu nõudmisteta. Keskenduda täielikult.

 

Katariina Kalda

www.homeforsoul.com