Birgiti lugu: Sain teada, et mu mehel on ka Võrus kindel suhe ja korter

28 kommentaari
Birgiti lugu: Sain teada, et mu mehel on ka Võrus kindel suhe ja korter

Elan Tartus mehega juba üle kuue aasta. Meil on 5-aastane poeg ning elu on olnud täiesti rahulik ja tavaline. Mu mees jäi mingi hetk töötuks ning oli ligi pool aastat kodus. Nüüd on aga umbes 1.5 aastat Võrus tööl käinud. Algul hommikul sõitis ning õhtul tuli tagasi. Hiljem ütles, et bensiinile kulub hoomamatu summa ning kasulikum on seal tuba üürida ning nädalavahetustel kodus käia.

Elan Tartus mehega juba üle kuue aasta. Meil on 5-aastane poeg ning elu on olnud täiesti rahulik ja tavaline. Mu mees jäi mingi hetk töötuks ning oli ligi pool aastat kodus. Nüüd on aga umbes 1.5 aastat Võrus tööl käinud. Algul hommikul sõitis ning õhtul tuli tagasi. Hiljem ütles, et bensiinile kulub hoomamatu summa ning kasulikum on seal tuba üürida ning nädalavahetustel kodus käia.

Meie rahaline seis polnud kiita ning olin sellega nõus, kuigi süda tilkus verd. Kahju oli lahus olla ning kahju oli lapsest, kes väga armastas kõike koos isaga teha. Aga mis seal ikka, elu vajab elamist. Mõtlesin, et paljude naiste mehed on hoopis kaugel – Soomes, Rootsis jne ning nemad näevad tihti vaid üks kord kuus. Mees lubas ka, et otsib kogu aeg uut tööd, et tahab ka ikka kodu ligidal olla. Siiani on ta aga Võrus ja käib kodus vaid nädalalõppudel.

Augustis sain aga pooljuhuslikult teada, et mu mees elab kaksikelu. Tal on Võrus naine, korter ning töö. Tollele naisele räägib ta, et käib Tartus altuurat tegemas, et nädalalõppudel teenib kõige paremini. Vot nii. Te ei kujuta ette, mis tunded mind valdavad. Ma tahaks seda naist oma silmaga näha, ma tahaks teada, millal see kõik algas täpselt. Võrus elav sõbranna ütles, et ta on meest selle naisega näinud juba 8 aasta eest!!!!!!!! On see võimalik?! See tähendab, et ta tundis teda juba enne mind ning võibolla käis temaga ka enne mind, kuigi meie kooselu esimesed 4.5 aastat elas ta ju kodus, kuigi oli väga tihti väga kaua tööl.

Võru naisega tal minu teada last/lapsi pole aga see ei tee muidugi asja väga palju lihtsamaks. Olen täiesti segaduses. Ühtepidi sooviks läbi lõigata kõik sidemed, teistpidi tunnen, et tahaks võidelda, oma mehe vaid endale ja oma lapsele tagasi võita. Mis on õige otsus? Nii kuradi raske on otsustada. Tunded möllavad nii negatiivses suunas taevasse kui ka armukadedus kipitab.

Buduaarile Birgitilt
PS! Kui sul on oma lugu rääkida, siis saada see aadressile info@buduaar.ee. Avaldatud loo eest honorar €10.