Clarika lugu: seksisin Eesti poliitikuga ja nüüd olen rase! Mida ma teen?

Clarika lugu: seksisin Eesti poliitikuga ja nüüd olen rase! Mida ma teen?

Minu nimi on Clarika ja ma olen 30ndates eluaastates täiesti tavaline naine või noh, ma pigem pean ennast ikka ilusamaks kui keskmine eestlanna. Lapsi mul pole. Ma olin just pikast suhtest välja tulnud, mind jättis maha mees, kes oli täielik mölakas. Ta käitus minuga halvasti, tegi pidevalt märkusi minu kehakaalu kohta – olen 165 cm pikk ja kaalun 60 kg, mis minu arvates ei ole kõige hullem ju.

Minu nimi on Clarika ja ma olen 30ndates eluaastates täiesti tavaline naine või noh, ma pigem pean ennast ikka ilusamaks kui keskmine eestlanna. Lapsi mul pole. Ma olin just pikast suhtest välja tulnud, mind jättis maha mees, kes oli täielik mölakas. Ta käitus minuga halvasti, tegi pidevalt märkusi minu kehakaalu kohta – olen 165 cm pikk ja kaalun 60 kg, mis minu arvates ei ole kõige hullem ju.

Jah, ma armastan süüa ja trenn pole minu jaoks just kõige meeldivam ajaveetmise viis. Võtsin meie kolm aastat kestnud suhte jooksul ligi 10 kg kaalust juurde ning tagantjärgi mees põhjendas, et sellepärast ta mind pettiski. Et ma ise olin süüdi selles – kujutate ette? See, et mina võtsin kaalust juurde, õigustab meest teiste naistega voodisse ronima? Aga see selleks, ta kolis mingi uue naise juurde, jättis mind päeva pealt maha. Lihtsalt pakkis oma asjad ja kolis välja, mina sain sellest teada õhtul, kui töölt koju läksin. Hea, et ma paki saiakesi koju kaasa ostsin, need leevendasid suhte lõpu valu. Vähemalt korraks.

Sel samal õhtul läksin ma välja, suvalisse urkasse istuma, et ennast täis juua, sest midagi paremat ma teha ei osanud. Minuga ühines ühel hetkel üks noormees, kes on Eestis üpriski teada-tuntud poliitik. Nüüd ma olen rase.

Istusime ja rääkisime, ma sain kohe aru, et ma olen teda kusagil varem näinud, samas ma ei viitsinud sellesse süüvida, et kes ta täpsemalt on – on ta abielus või mitte, on tal lapsed jne. Ma olin maha jäetud ja õnnetu. Sellistel hetkedel ei taha üldse homsele mõelda, pikemast tulevikust rääkimata. Ka tema oli kuidagi kurb, rääkis, et tal on nii palju tööd ja kohustusi, ja et teda ei tunnustata piisavalt. Raha tal oli ja mitte vähe – me jõime selle õhtu jooksul kahepeale mitu pudelit kallist veini ära, enne tema tulekut jõin odavaid rummkoolasid. Kella kolme paiku öösel tegi ta ettepaneku, et lähme hotelli. Mul oli täiesti savi, mis juhtub, ma vajasin kedagi enda kõrvale, sest kartsin üksi olla. Ma ei tahtnud mõelda ka, et pean üksi koju minema, üksi elama, mul ei ole mitte kedagi enam. Seega jah, me läksime hotelli, me seksisime – kasutasime kondoomi. Kuna me olime mõlemad üpriski purjus – mina ilmselgelt rohkem kui tema, siis ei mõelnud ma sellele, et äkki ma jään rasedaks. Järgmine hetk oli see, et hommik oli käes, ma olin hotellitoas üksinda. Ju ta siis oli vahepeal jalga lasknud. Kohutav, kui halb mul olla oli, isegi kalli veini joomine tekitab pohmakat ja kuidas veel. Või oli asi hoopis nendes vastikutes rummkoolades, mida enne jõin – arvan, et nii 5-6 jooki jõudsin sisse kaanida küll enne, kui härra minu juurde istuma tuli.

Läksin koju, käisin pesus ja järgmised nädalad elasin nagu zombi – käisin tööl, tulin koju, sõin, sõin ja veelkord sõin, läksin magama, aga und ei tulnud. Enesetunne oli suur ümmargune null! Ei viitsinud ühelegi sõbrannale helistada, emale ei julgenud öelda, et minu suhe on läbi. Ta peab mind niigi elus läbikukkunud naiseks, sest mul pole korralikku karjääri ega lapsi. Nüüd olen veel ihuüksi. Või noh – selgus, et ma enam ei ole üksi – sain eelmisel nädalal teada, et olen 8 nädalat rase. Uurisin ka selle mehe ehk siis lapse isa kohta info välja – ta on abielus, tuntud Eesti poliitik. Ma ei julge talle öelda, et ma rase olen ja mul pole tema kontakti ka anyway, seega jah, see mees tuleb ära unustada. Minust saab kas üksikema või ma teen aborti!

Üritasin endas selgusele jõuda, et mis oleks kõige õigem otsus – fakt on, et mul ei ole lapsi, ma olen 34aastane, üksi ja rase. Ma teenin piisavalt, et üürida ühetoalist korterit Lasnamäel ja osta süüa. Aga kas ma suudan last üles kasvatada? Ja kes mind siis enam tahab, kui mul on laps ja ma olen veel paksem kui praegu? Äkki oleks õigem see poliitikakutt ikka üles otsida ja vähemalt mingitki abiraha küsida? Temal sellest ju puudust pole.

Ma ei tea, mida oma eluga peale hakata ja ma pean tegema otsuse – kas ma jätan selle lapse alles või mitte?

Buduaarile Clarikalt!

 

Kui ka Sinul on oma lugu rääkida, siis saada see info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest maksame honorari.