Reklaam sulgub sekundi pärast

FINANTSTRUUDUSETUS! MOODNE “ARMUKE”, mis paarisuhteid lõhub

Buduaar

Shutterstock
Truudusetus on alati olnud üks levinumaid lahkumineku põhjuseid. Tarbimisühiskond ja kõrged ootused nii iseendale kui oma partnerile on aga tekitanud hoopis uutmoodi truudusetuse laine – see on finantstruudusetus ehk oma tegeliku rahalise seisu valetamine ja varjamine partneri eest. Selles on võrdselt osavad nii naised kui mehed ning esmapilgul süütuna näivad valed võivad varem või hiljem tõsiste suhteprobleemideni viia. Nii uskumatu kui see ka pole, ei tunneta enamik sellistest petjatest, et oleks midagi valesti teinud. Kas oma rahaasjade kohta partnerile valetada on tõesti nii tavapärane?  Ilmselt küll, sest CreditCard.com eelmisel aastal läbi viidud uuringus tunnistas 12 miljonit ameeriklast, et neil on isiklik krediitkaart või pangakonto, millest partner ei tea. Finantstruudusetus algab tihti väikestest valedest, näiteks palju maksis kingapaar või palju raha kulus õhtusöögile koos sõpradega. Tegelikult aga hakkab sellest veerema valede lumepall, mis võib suhtele laastavalt mõjuda. Ka eestlaste seas tundub rahaasjades valetamine tavapärane olema. Buduaar vestles kahe mehe ja ühe naisega, kes on langenud selle moodsa „armukese” lõksu. Raimond: „Käisin pool aastat kohvikus „tööl”.” „Mida edukam sa oled, seda valusam on kukkumine,” tunnistab Raimond (38), kes oli neli aastat suure firma müügijuht. „Minu palganumber oli minimaalselt kolm tuhat eurot kätte ja nii mitu aastat järjest. See tõstis minu elukvaliteeti ja tarbimisharjumusi. Reisisime naisega palju, nautisime elu ning eriti midagi ei säästnud.” Siis aga muutus olukord üleöö. Raimondi tööandja müüs firma maha, firma struktuur tehti ümber ning Raimondile teatati koondamisest. Samal nädalal, kui mees sai kätte koondamisteate, rõõmustas naine teda aga uudisega, et peagi on oodata beebit. „Rõõmustasin lapse saamise üle väga ja töökoha pärast ka esialgu ei muretsenud. Olin teinud head tööd ja algul tundsin isegi kergendust, et saan kuskile mujale tööle minna. Siis aga selgus, et palganumbrid, mida mulle tööjõuturul pakuti, olid kordades väiksemad. Nii siis lükkasin kehvemad pakkumised tagasi ja ootasin midagi paremat, mis oleks next step up,” räägib Raimond. Nädalatest said kuud ja vaatamata sellele, et tööd ei olnud, marssis Raimond hommikuti kell 8.30 „tööle”. Ligi kuus kuud oli tema kontoriks mõne hotelli lobby või kohvik, kus pakuti tasuta vett ja internetti. „Sõbrad, kellega seal kokku jooksin, teadsid, et ma käivitan mingit salapärast oma äri. Ma ei tahtnud ka neile öelda, et mul pole tööd,” räägib mees. „Variante tööle minna mul oli, aga kuna olin aastaid tööd teinud, et mingi tase saavutada nii elukvaliteedis kui karjääriredelil, siis ma lihtsalt ei olnud nõus vastu võtma ükskõik mis pakkumist,” põhjendab Raimond oma töötuks olemist. Lisaks pingele, mis kaasnes töötusega, pidi Raimond pidevalt jälgima, et naine ei märkaks juhuslikult mõnda temale saadetud e-kirja personalifirmast või tööpakkujatelt. „Ligi pool aastat ei teadnud mu naine, et mul pole tööd. Ma ei julgenud talle seda öelda, teadsin juba ette, mida ta selle peale kostab. Elasime minu koondamisrahadest ja töötuskindlustushüvitisest, nagu midagi poleks juhtunud. Tema pealt ma kokku ei hoidnud, samal ajal tegin ise päevaks võileiva kaasa ja parkisin auto linna äärde tasuta alale, et mul raha ei kuluks, sest väike pabin tuleviku pärast aina kasvas. See oli uskumatult raske aeg! Kui enne sõin lõunat restoranis, siis nüüd hakkasin sööma koos parmudega Tammsaare pargipingil,” meenutab mees. Naine, kes ei teadnud mehe finantsmuredest midagi, muudkui planeeris kulutusi, et lapse tulekuks valmis olla. Alustades vankriostust ja lõpetades veel viimase soojamaareisiga enne beebi tulekut. „Pidin ka sõpradelt raha võtma, et naise ees saladust hoida. Reaalsustaju kadus täielikult. Viimased kuud läksin täispangale, et kas leian kohe töö või olen põlvini mudas. Kokkuvõttes kõik siiski lahenes, jumal hoidis mind, sest seitse kuud tööta olekut lõppes päris hea pakkumisega ning praeguseks olen võlad sõprade ees kustutanud ja oma kadunud enesekindluse taastanud. Aga kogu see olukord tegi mu ettevaatlikuks ja pani mõistma, et kõik ei lähe elus alati plaani järgi ning mingid säästud peavad olema.” Naisele valetamist Raimond ei kahetse. „Milleks rasedat paanikasse ajada või jätta naisele mulje, et ma olen mingi luuser. Lõpp hea, kõik hea,” võtab ta kokku oma finantstruudusetuse loo. Hendrik: „Varjasin oma rahalist seisu, sest lootsin, et tulen sellest välja!” Hendrik (45) oli ettevõtja, kes oli harjunud teenima tuhandeid eurosid kuus. Ühel päeval aga õnn pöördus ning firma jäi ilma suurimast kliendist. „60% tulust oli kadunud ja lisaks jäi klient meile veel võlgu. See tähendab, et automaatselt jäin ka mina oma tarnijatele võlgu. Kõik see juhtus praktiliselt üleöö. Aga elus on ju tasakaal – kel ei vea rahaasjades, sel veab armastuses,” ütleb mees, kes just rahajamade alguses kohtas oma unistuste naist. „Loomulikult ei rääkinud ma talle oma raskest seisust midagi, sest teadsin, et tulen sellest varsti välja.” Väljatulemine võttis Hendrikul siiski ligi kolm aastat ning selle protsessi käigus jäi ta ilma nii majast, autost kui naisest. „Ta nägi meie maja müügikuulutust internetis ja päris, miks ma tema teadmata maja maha müün. Ai, see oli piinlik olukord, ma ei olnud valmis, et ta sellest niimoodi teada saab,” ütleb Hendrik. „Minu maja, minu otsus. Selles mõttes ei peaks naine üldse oma nina mehe rahaasjadesse toppima, sest see nagunii ei muuda midagi. Ma tahan, et naine mu kõrval oleks rõõmus ja roosa, mitte ei muretseks minu ja tuleviku pärast.” Hendrik tunnistab, et otseselt ta naise eest rahaseisu varjamist ei kahetse ja möönab, et ju siis nii lihtsalt pidi minema, et see suhe läbi sai. Merily: „Meie, naised, teeme seda ju pidevalt!” „Minu meelest petavad naised mehi selles küsimuses kordades rohkem,” räägib Merily (33), kes tunnistab, et kuigi ta kulutab iseenda peale enda teenitud raha, siis ei julge ta tihti mehele tunnistada, kui palju mingi asi maksis. „Mul on lihtsam talle valetada kui öelda, et see kleit maksis 350 eurot, või ostsin seerumi, mille hind on 95 eurot. Ta lihtsalt ei saa sellest aru, miks mingi asi peab nii kallis olema. Aga mulle on oluline teatud kvaliteet, see paneb mind ennast inimesena tundma ja iseennast väärtustama. Kui ma kuu aega tööd rassin ning meil pole kodus otsest rahapuudust, siis miks ma ei tohi endale midagi ilusat või vajalikku lubada,” ei saa Merily aru mehe mõistmatusest. Tema meelest ei peaks partnerid teineteise rahakotti üldse vaatamagi. Naine tunnistab, et kui laps oli väiksem, siis kulutas ta palju raha ka tütre peale. „Need väikeste tüdrukute riided on ju nii ilusad ja vastupandamatud. Kesklinnas kaubamaja juures oli üks kallis lasteriiete pood, kuhu ma võisin end tundideks ära kaotada. Laps magas ja mina muudkui shoppasin. Need asjad olid päris kallid. Valetasin beebiasjade hinnad mehele viis korda väiksemaks, sest see oli tema jaoks normaalne suurusjärk. Kõrgema hinna puhul oleks jälle sõda lahti olnud.” Naine elab tänaseni õnnelikult mehega koos ja ütleb, et finantstruudusetus teda ei häiri. „Ju on ka mu mehel omad saladused, kuhu tema raha kulutab. Ma lihtsalt ei käi iga asja hinda küsimas, aga usun, et mõni auto lisavarustuse vidin võiks samuti olemata olla, või mõni kallis sigar või konjak, mille peale kulutamine mulle varem täiesti arusaamatu oli.” Merily teada valetavad ka kõik tema sõbrannad väikeseid rahaasju oma meestele ning naine teab rääkida, et ühe sõbranna mees olla isegi lotovõitu mitu kuud naise eest varjanud. „Igaühel peab ikkagi olema mingi oma vabadus raha osas ja kui partner oma nina liiga sinu rahakotti topib, siis tulebki hakata varjama.” Finantstruudusetus aina kasvab! Kui 2015. aastal Ameerikas läbi viidud küsitluses selgus, et rahateemadel valetab oma partnerile 33% inimestest, siis 2016. aastal oli see tõusnud juba 42 protsendini. Viisime läbi ka Buduaar.ee küsitluse meie lugejate seas. Tulemusi saad näha SIIN.